Sooliselt tasakaalus valimisnimekirjade arutelu riigikogus

Friday, 16.06.2017, 18:06 / SEISUKOHAD / RSS

(Eelnõu arutelu algab istungi 44. minutil.)

7. 10:44 Euroopa Parlamendi valimise seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja Riigikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu (424 SE) esimene lugemine

Aseesimees Enn Eesmaa
Tänane viies ja viimane päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Marianne Mikko, Jaanus Karilaidi, Erki Savisaare, Hardi Volmeri, Tanel Talve, Liisa Oviiri, Heljo Pikhofi, Dmitri Dmitrijevi, Kalvi Kõva, Toomas Jürgensteini, Inara Luigase, Barbi Pilvre, Eiki Nestori ja Toomas Vitsuti algatatud Euroopa Parlamendi valimise seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja Riigikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 424 esimene lugemine. Palun kõnetooli ettekandjaks Riigikogu liikme Marianne Mikko!

Marianne Mikko
Lugupeetud eesistuja, istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Riigikogu üheksa meest ja viis naist, kokku 14 rahvasaadikut avaldavad tahet valimisseadust muuta, kohustades parteisid esitama sooliselt tasakaalustatud valimisnimekirjad. Meie soovi järgi peaksid valimisnimekirjades mehed ja naised paiknema vaheldumisi. Maakeeli on jutt nn triibulistest valimisnimekirjadest. Meie eelnõu teeks triibulise tiigrihüppe 21. sajandisse. Sümbolina tähendab see aga seda, et kui sada aastat tagasi sai Eesti naine valimisõiguse, siis meie tänased seaduse loojad kergendame Eesti naisel osutuda valituks. Üle poole Eesti elanikkonnast soovib näha naiste osakaalu tõusu poliitilistel tasanditel.
Viimase soolise võrdõiguslikkuse monitooringu kohaselt leiavad üle poole eestlastest, et naiste osakaalu tõus poliitikas on vajalik. Triibulistest nimekirjadest rääkides peame rääkima sisust, mille osas on ülaltoodud uuringute põhjal Eesti elanikkonna seas üksmeel. Nimelt, vajame rohkem naisi poliitikasse, tahame tasakaalustatumat esindust ja kõigi elanikke huvi arvestavaid otsuseid. Eesti on alati püüdnud järgida riike, kelle edu taga on langetatud head otsused. Targasti otsustama peaksime ka selle eelnõu puhul ning valima tee edukama, rikkama ja mitmekesisema ühiskonna poole. Eelnõu tagab naiste ja meeste senisest tasakaalustatuma esindatuse valimisnimekirjades ja parandab seeläbi soolist tasakaalu otsustamistasandil. Soolise tasakaalu saavutamist näeb ette nii Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm 2016–2019 kui ka heaolu arengukava 2016–2023 tegevusprogramm.
Vaadates teiste riikide praktikat, on kõikides triibulise nimekirja kehtestanud riikides olnud märkimisväärne soolise tasakaalu tõus rahvusriikide parlamentides. Ja nimelt, Belgias on see tõusnud 16%-lt tänaseks 38%-ni. Sloveenias on naiste osakaal tõusnud kolm korda: 12%-lt 37%-le. Ja märkimisväärne on muutus ka Prantsusmaal – 2002. aastal kehtestatud pariteetsusseadus on tõstnud naiste osakaalu parlamendis 12%-lt 27% peale. Ka kõikides teistes kvoodi kehtestanud riikides näeme sarnaseid muutusi.
Tahan etteruttavalt rääkida Põhjalast, enne kui põhiseaduskomisjoni esindaja oma põhiargumendile apelleerib, et Skandinaaviamaades puudub vastav meede. Kriipsutan alla, need kvoodid on olnud minevikus, aga nad on minetanud oma tähenduse, nad töötavad täna, sestap pole neid enam vaja. Meie soolise võrdõiguslikkuse alane mahajäämus Põhjalast on kaks inimpõlve. Taanis, Rootsis, Soomes on parteid püüdnud juba 70-ndatest saavutada suuremat soolist tasakaalu poliitikas ning erinevaid meetmeid selleks rakendanud. Näiteks, 24 aastat tagasi kehtestas Rootsi sotsiaaldemokraatlik partei parteisisesed kvoodid koos tõmbelukumeetodiga, mis on ekvivalent meie triibulistele nimekirjadele, millel oli oluline mõju Rootsi parlamendile, kuna sotsiaaldemokraatlik partei on olnud Rootsi suurim partei läbi aegade. Island, keda peetakse soolise võrdõiguslikkuse suurimaks eeskujuks maailmas, on samuti kvoodi vastu võtnud. Põhjamaalased on seega oma valikud juba ammu teinud. Nende otsus kaasata rohkem naisi poliitikasse on toonud neile häid tulemusi nii siseriiklike otsuste sündimisel kui ka rahvusvahelisel tasandil, kus neid peetakse soolise võrdõiguslikkuse mõõdupuuks kogu maailmas.
Naistest ja meestest koosnev otsustajate tasand teeb alati paremaid ja ka rahva jaoks legitiimsemaid otsuseid. Naised moodustavad Eesti ühiskonnast, nagu me teame, 53%. Seega on oluline, et rohkem naisi oleks esindatud ka valimisnimekirjades, mis tooks nad poliitilise otsustamistasandile Riigikokku ja kohalikku ja Euroopa Parlamenti. Tehtud otsused on legitiimsed vaid siis, kui nad esindavad kogu mitmekesise ühiskonna vajadusi – mehi, naisi, noori, vanu jne. 2016. aasta soolise võrdõiguslikkuse monitooringu tulemused näitavad, et nii naised kui ka mehed Eestis on seisukohal, et naiste suurem osalemine poliitikas on vajalik erinevate huvide paremaks kaitsmiseks. Naistest arvab nõndaviisi kolmveerand, st 76%, ja meestest peaaegu 70%, täpsemalt 69% meestest. Kusjuures kõige sagedamini peeti vajalikuks naiste osakaalu suurendamist siinsamas Riigikogu liikmete hulgas. Vajalikuks pidas seda 51% naistest ja rohkem kui kolmandik meestest, 35%.
Triibuliste nimekirjade põhimõte toetab olulist ideed personal is polical – kogemusepõhise hääle kaasamist poliitikasse. See tähendab muu hulgas ka naise soolises sotsialiseerumises mõneti erinevaks kujunenud kogemuse väärtustamist ja kaasamist poliitika kujundamisse. Täna peab tegelema eeskujude loomisega. Naiste osakaal meie Eesti parteides kasvab jõudsalt. Näiteks peegeldavad tänaste parteide nimekirjad naiste ja meeste üsna võrdset suhtarvu liikmeskondades. Hoolimata sellest on parteide juhtorganites ja tipp-poliitikas naiste osakaal olnud ühtlaselt väike ega ole viimasel kümnendil oluliselt kasvanud. Nii võiks siis irooniliselt küsida, kas triibuliste nimekirjade taunimine viitab sellele, et enamik parteisid ei pea sageli ligi poole oma liikmeskonnast moodustavaid naisi adekvaatseteks poliitikuteks. Triibulisi nimekirju võib pidada osalusdemokraatiat alal hoidvaks mehhanismiks. Kas saame rääkida osalusdemokraatiast Eesti näitel, kui me ei kaasa eri ühiskonnagruppe poliitika loomesse? 53% naisi esindab üle 70% Riigikogu meestest. Ja viimaks. Usun, et Riigikogu liikmed võtavad meie eelnõu täie tõsidusega ja toetavad seda teisele lugemisele saatmiseks. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa
Austatud ettekandja, teile on küsimusi nii mees- kui naiskolleegidelt. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Mihhail Stalnuhhin
Aitäh! Jah, see nimekiri oleks vaja kuidagi parandada, järjekorda oleks vaja kuidagi muuta, noh hea küll. Täie tõsidusega, jagan teie suhtumist, armastan naisi, noh viieaastaselt see algas ja kestab juba pool sajandit, eks ju, ja tahaks, mõnikord unistaks, et nagu Marcello Mastroianni “Naiste linnas” või Jan Machulskil oli ka selline huvitav film, kus kaks meest ja ülejäänud kõik naised. See on iga mehe unistus. Aga mida te teete, § 2 teie seaduses, mõnes väiksemas asulas, mitu valimisnimekirja ja naisi ei ole. Juhtub vot niiviisi, mehed on. Mida siis teeme? Soovahetus või mingid sanktsioonid, kindlasti sisse tuua, tehniline. Kuidas lahendada?

Marianne Mikko
Härra Stalnuhhin, praegu me oleme väga huvitava fenomeniga silmitsi, et teie teate ühte täielikku meesteküla, mina sellist Eestis ei tea.

Aseesimees Enn Eesmaa
Palun, Liisa Oviir!

Liisa Oviir
Aitäh! Alles äsja olid Prantsusmaal valimised ja väga suurt tähelepanu pälvis uue presidendi selline algatus, kus ta määras enda valimisnimekirja täpselt naisi ja mehi pooleks. Kas Prantsusmaa valimisseadus kohustab seda ja kui ta seda teeb, siis mis juhtub, kui partei siiski nimetab need kuidagi teisel viisil?

Marianne Mikko
Aitäh! Prantsusmaal on 15 viimast aastat kehtiv nn pariteetsusseadus ja selle järgi peavad parteid esitama valimisnimekirjad, kus mehed-naised on võrdselt esindatud ja vaheldumisi esitatud. Kui partei patustab selle vastu, siis teda ootavad rahalised sanktsioonid ehk riigi poolt antud toetus on sedavõrd väiksem. Ja neid sanktsioone ka kasutatakse. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa
Palun Urve Tiidus!

Urve Tiidus
Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud komisjonipoolne ettekandja, vabandust, lugupeetud Marianne Mikko! Te tõite mõned näited Euroopast, kus need triibulised nimekirjad ja kvoodid on aidanud naiste osakaalu parlamentides tõsta. Kuid ühtegi näidet ei olnud nende seas, kus on kujunenud olukord, et mehi ja naisi on parlamendis võrdselt. Ilmselt see võtab veel aega. Aga küsimus on minu poolt selline, et kvoodid ja triibud seavad kahtluse alla, et naistel on endal tahtekapital olemas osaleda poliitikas. Kas te jagate seda seisukohta natuke, kuigi te olete selle eelnõu ja selle printsiibi suur pooldaja, ma tean? Ja teine küsimus on see, et mis juhtub siis, kui kummastki soost kandidaatide arvu vahe erakondade valimisnimekirjades ei tohi olla suurem kui üks, et ei olegi nii palju neid naisi, kes tahavad tulla sinna kandideerima. Aitäh!

Marianne Mikko
Ma pareeriks seda teie küsimust sellisel kombel: aga kui ei olegi mehi? Ehk meie seaduseelnõu puhul tegi arvamuse ka Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakond, ma pakun, kelle üks loogika oli see, et kui ei jätku seda või teist sugu, mis siis saab. Ja see mõte, mida pakuti, ma ühtin ja mõtlen, et see on hea mõte, siis tulevad vastavalt seda sugu mehed või naised, kui vaheldumisi mehed-naised enam ei kehti. Nii et selles mõttes võivad seal lõpus olla kas mehed või naised, aga nii palju, kui on mehi ja naisi, on nad vaheldumisi. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa
Palun, Külliki Kübarsepp!

Külliki Kübarsepp
Aitäh, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma näen, et meil on väga erinevad arusaamad allpõhjusest, miks naisi ei ole piisavalt. Minu jaoks, lävides ka erinevate endiste edukate naispoliitikutega, on probleem see, et naine on praktiline ja väga selgetele sihtidele orienteeruv. Poliitika iseenesest on natukene ähmasem ja tema eesmärkide saavutamine on pikaajalisem. Aga naine on, nagu ma ütlesin, praktiline. Sinna aitab kaasa ka kindlasti see, et Eesti poliitika maine pole ühiskonnas just kõige kõrgem ja austusväärsem. Palun öelge, mis on allkirjastatud inimeste ettepanekud Eesti poliitika maine parandamiseks, arvestades seda, et teie hulgas on inimene, kes on Riigikogu liige olnud taasiseseisvunud Eesti parlamendist alates! 

Marianne Mikko
Aitäh! Külliki Kübarsepp, te esitasite väga asjakohase ja õige küsimuse. Aga tegelikult on vastus väga lihtne, poliitika muutub õiglasemaks, inimlikumaks siis, kui ta ei ole kaldu ühe või teise soo poole. See on ka väiksemates gruppides ja organisatsioonides märgata – kui üks kolmandik on naisi, siis kõnepruuk ja see olemine selles grupis või organisatsioonis on juba demokraatlikum, austavam ja üksteisest lugupidavam. Nii et mu vastus saab olla, et naiste toomine, mida tegelikult see triibuliste nimekirja esitamine ju tähendab, rohkem kaasamine ja võimaldamine poliitikasse tähendab seda, et ka siin saalis me muutume lugupidavamaks, üksteist austavamaks ja meie poliitika ei ole, nagu te õigesti ütlesite, enam sedavõrd kas räpane või must või midagi, mille puhul naine ei tahaks tulla. See küsimus ongi see: rohkendades naisi siin, muutub poliitika inimlikumaks. Ma olen selles täiesti veendunud.

Aseesimees Enn Eesmaa
Toomas Jürgenstein.

Toomas Jürgenstein
Hea eesistuja! Hea Marianne! Me oleme sotsiaaldemokraatidena viimastel valimistel püüdnud seda triibulist nimekirja teha, möönan, et mõni triip on vahel natuke paksem tulnud kui teine, aga üldiselt me oleme püüdnud seda. Kuidas sulle tundub, kui hästi me sellega oleme toime tulnud ja kas see on ennast õigustanud?

Marianne Mikko
Aitäh! Kui vaadata praegu siin saalis naisi ja mehi ja erinevate fraktsioonide osakaalu, kui palju on ühest või teisest soost, siis meie 15 fraktsiooni liiget koosnevad 9 mehest ja 6 naisest, see protsent, arvutage, on 40%. Siin on üks fraktsioon, mille puhul võiks öelda: 0% naisi. Ühtekokku, kui me räägime tänasest seisust, siis ta ei ole oluliselt muutunud võrreldes sellega, mis oli 90-ndate alguses. Ta on ikka kas 1/5 või praegu 1/4. See, mis on mõjufaktor mõtlemisele ja ühiskonnaelule, on see, kui otsuse langetajate juures on vähemalt kolmandik. Siis tekivad muutused. Aga meie oleme kas 20% või maksimaalselt 25%.

Aseesimees Enn Eesmaa
Tarmo Kruusimäe.

Tarmo Kruusimäe
Tänan! Hea ettekandja! Visuaalse menetlemise tulemusel ma näen, et eelnõu algatajate seas ei ole te lähtunud sellest samast printsiibist. Rahvas räägib, et poliitika peab olema usutav ja veenev, seda juba ka alguses, eelnõu algatajate seas. Oskate te öelda, millistel põhjustel te ei ole jälginud seda sama printsiipi eelnõu algatamise puhul? Kas siit võib oletada, et sama kergekäeliselt tegelikult te suhtute kogu selle eelnõu tulemusse? Ning ma kutsun teid üles toetama triibulisi abielusid. 

Marianne Mikko
See oli üks tore küsimus, millega te panite mind kimbatusse. Mina arvan, et kui meeste hulgas on sedavõrd suurt tahet panna õlg alla sellisele seaduseelnõule, siis on see hea märk. Ja uskuge, siin seda tahet on. Kui te arvate, et mingid muudatust algatatakse sellisel pinnal, et kõik on läbi aritmeetiliselt timmitud, siis te ei ole õigesse saali sattunud. Riigikogus käivad asjad natuke teistmoodi. Ja te olete algaja, nii te räägime sellest võib-olla aasta-poolteise pärast. 

Aseesimees Enn Eesmaa
Palun, Heljo Pikhof!

Heljo Pikhof
Aitäh! Austatud ettekandja! Nagu Toomas siin eelnevalt ütles, mõnikord võivad triibud olla ka laiemad. Aga ma toon Tartu näite. Meil on Tartus olnud küll nii, et on triibulised nimekirjad ja kõik mehed on ka seda meelt, kes meil on juhatuses või saalis, kes otsutavad nimekirjas inimeste, ütleme, koha üle. Aga nüüd Põhjala riigid. Me ju väga hästi teame, et seal on need nimekirjad hästi mõjunud. Ja nüüd on mehed mures, et naisi on mõnikord rohkem. Nad on mulle seda kurtnud. Mis sa arvad, kas see võib ka meil Riigikogus nagu probleem täna hääletamisel?

Marianne Mikko
Ma arvan, et see võib olla probleem saja aasta pärast. Meil on aasta 2017, nii et selles mõttes ma probleemi ei näe. Aga tõsi on see, et kvootide puhul peetakse silmas ikkagi seda, et õiglusprintsiip oleks järgitud, nii et küsimus on 22. sajandi küsimus Eestit silmas pidades. 

Aseesimees Enn Eesmaa
Inara Luigas, palun!

Inara Luigas
Aitäh! Aitäh, Marianne, sulle selle eest, et sa siia saali oled toonud sellist elevust, aga kindlasti on sellel teemal ka põhjendused ja vajadused olemas. Minu küsimus on järgmine. On tehtud ka Euroopa Komisjoni poolt ülevaade soolise võrdõiguslikkuse olukorrast Euroopa Liidu riikides ja on selgunud, et kõige suurem naiste osakaal on Rootsi parlamendis, kus on päris 44% saadikutest naised. See on teatud töö vili ja minu küsimus ongi, et kuidas on siiski jõutud selleni. Mis on ühiskonnas toimunud, millised on ühiskondlikud kokkulepped olnud selleks, et selline tase on saavutatud, millest meil võiks olla palju õppida?

Marianne Mikko
Aitäh! Nii nagu ma ka oma ettekandes märkisin, see kõik algas neil siiski 70-ndatel, see on kaks inimpõlve tagasi. Kui põhiseaduskomisjonis oli seda seaduseelnõu kaitstes välja jagatud põhiseaduskomisjoni liikmetele ja ka minule üks paber, mille järgi oli aru saada, kui paljudes riikides on vastav kvoot ja kui paljudes mitte, siis Skandinaavia maades seda ei ole. Aga ma rõhutan, 40 aastat on neil edumaad, ja nüüd on meie küsimus see, kas me tahaksime evolutsiooni korras, et kõik asjad tasahilju lähevad paika, siis Ülle-Marike Papp, kes on üks meie soolise võrdõiguslikkuse seaduse väljatöötajaid, on välja rehkendanud, et see võtab aega umbes 60–70 aastat, oleme optimistid – 60, kolm inimpõlve veel. Kui me tahaksime, nagu me alatasa tahame olla Põhjala riikide moodi, siis me peaksime end järele aitama kiiremini ja see triibuliste nimekirjade mõte on üks, mis aitab meid kiiremini järjele. See on seesama, kui Belgia 90-ndate keskel üle parteide langetas otsuse, parteijuhid vasakult ja paremalt ütlesid, et nüüd on see aeg, kus 16% meie parlamendis ei ole ühele Euroopa Liidu pealinnale, NATO pealinnale, diplomaatilisele pealinnale maailmas kohane ja lepiti kokku, et nüüd me teeme selle ära. See on väga otsekohene ja radikaalne seadus, mis Belgias on. Valimisnimekiri on täpselt nii pikk, nagu 20 aastat tagasi lepiti, kuni jätkub vaheldumisi mehi-naisi, täpselt nii pikk, muidu see ei ole keskvalimisjaoskonnas vastu võetud valimisnimekiri, see partei ei saa kandideerida. Ehk teisisõnu, parteid ise sundisid ennast töötama meeste ja naistega ehk leidma need kandidaadid ja kui siin oli juttu, siis ka julgustama, sest naine on tõepoolest enesekriitilisem, tagasihoidlikum. Alatasa tuleb naisi julgustada selleks ja naised loomulikult, kes on meil targemini haritud kui mehed Eesti Vabariigis, ei soovi ju lõputult olla voldikute jagajad tänavanurkadel, teha jalgadega tööd selleks, et koha võtaksid sisse pintsakud. See on psühholoogiliselt keeruline ja seetõttu ka naised annavad endale aru, et ma tahaksin ju ise siia pääseda, aga vaadates nimekirja, iga poliitik teab vaadates, kus kohal ta paikneb, kas on potentsiaalselt võimalik saada sisse või mitte. Ja see ei tähenda sugugi seda, et nõrgad naised või n-ö kvoodinaised saaksid. See on julgustav ja see on sissepääsu lubav, kui endal on ausalt öeldes sisu, mis on n-ö poliitiku sisu.

Aseesimees Enn Eesmaa
Raivo Põldaru.

Raivo Põldaru
Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Kasutasite siin sõnu “kalduja”, “inimlikumaks” Riigikogu saal ja kõike. Mis te siis meestele ette heidate – on siin tõepoolest midagi sellist, et naiste õigused ja seadused on jäänud vastuvõtmata selliselt, et on nagu kaldu need seadused olnud, kuskile naiste kahjuks? Kas siis, kui naisi oleks Riigikogus enam, oleks midagi teisiti juhtunud? Või ei ole nii? Teine küsimus selle triibulise kohapealt. Tänapäeval on soorollid väga muutunud ja mõni tunneb ennast lihtsalt naisena, võib-olla saab ta sinna kohale lihtsalt sündinud olekus teistsuguse inimesena ja paneb ennast, et mina tunnen ja võib-olla võtan sellega ka kena naise koha ära hoopis, et ma tahan ennast naisena tunda ja ma lähengi sinna sisse. Kuidas te neid asju reguleerite?

Marianne Mikko
Oli kaks küsimust. Teisest küsimuse kohta ütlen väga otsekoheselt: see oli nii segane, et ma ei saanud aru. Esimesele vastates, mul ei ole meestele midagi ette heita. Küll aga ma püüan väita, et meie naised vääriksid kohta siin. Ja kui te nüüd loogiliselt mõtlete, et eestlastest 53% on naised ja 47% mehed ning kui te vaatate siin ringi, siis ma ei taha teie käest otse küsida, sest ei ole viisakas, et kui hästi te ikkagi tunnetate naiste, laste, vanurite ja nõrgemate olukorda, et nende eest seista nagu emalõvi. Lihtsalt õhku visatud pall. Mul ei ole ühtegi süüdistust, vaid mul on mõte, et naised väärivad panustama Eesti ühiskonda kordi rohkem, kui nad seda praegu teevad. Aga me ei anna võimalust. Ei ole mõtet mängida kassi ja hiirt, et pääseda saab ainult sel juhul, kui sa oled tublimast tublim. See ei ole võimalik, kui sa paikned väga nimekirja keskel või allpool. See ei ole võimalik. Olgem otsekohesed ja ausad.

Aseesimees Enn Eesmaa
Jürgen Ligi.

Jürgen Ligi
Hea ettekandja! Minule ei sobi see, et sotside jutt inimkesksusest lõpeb alati keeldude-käskude, maksude ja moraali lugemisega. Kogu aeg on, et teie teate paremini, kuhu inimesi edasi viia. Küll aga sobib mulle väga hästi, kui on naised valimisnimekirjas. Järva- ja Viljandimaal me nägime eelmine kord hirmsat vaeva, et naisi saada, ja me ei saanud mitte ühtegi. Mitte ühtegi naist ei saanud valimisnimekirja, vaatamata sellele me võitsime valimised. Öelge, mille poolest sotsid on targemad ja paremad. Miks nad tahavad öelda valijale ja miks nad tahavad öelda minu erakonnale, ma räägin konkureerivast erakonnast, kuidas on parem ja mis on õige? Kust see tarkus tuleb? Kus see inimkesksus seal on?

Marianne Mikko
Lugupeetud Jürgen Ligi! Mul on hea meel teatada, et kes on üle Euroopa need suurimad naiste eest seisjad – liberaalid. Nii Hollandis, nii Rootsis on nad seisnud kvootide eest ka. Just, selleni ma jõuan. Mis puudutab teie tööd Viljandimaal, seda ma ei oska hinnata, kuidas te oma naistega seal rääkisite, mismoodi nad keeldusid. See on mõneti teie siseasi. Aga julgen väita, et kui jällegi belglased suutsid omavahel – parteide juhid, ka liberaalid teiste hulgas – kokku leppida, et see ei ole 21. sajandi vaimus, seal 90-ndate keskel, lihtsalt ei ole ja midagi tuleb ette võtta, siis seda tehti koos liberaalidega. Nii et ma väidan veel kord, et üle Euroopa on just liberaalid ja eriti sotsiaalliberaalid kuulsad selle poolest, et nad seisavad naiste eest, kelle õigusi nad peavad inimõigusteks. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa
Palun, Barbi Pilvre!

Barbi Pilvre
Aitäh, hea juhataja! Aitäh, Marianne, selle eelnõu loomise eest, selle algatamise eest! Tunnistan, et ma olen olnud kvootide vastane, aga triibuliste nimekirjade puhul pean seda tõesti mõistlikuks tööriistaks. Ennekõike sellepärast, et tuua erineva kogemusega inimesi poliitikasse. Järsku sa täpsustaksid – sa küll rääkisid sellest –, mis tüüpi kogemust tuleks poliitikasse juurde, kui poliitikas oleks ka Eestis rohkem naisi?

Marianne Mikko
Erakordselt hea küsimus! Empaatia on üks. Üksteise kuulamine ja ärakuulamine. Ma siin märkisin osalusdemokraatiat. Kui tulevad naised oma kogemusega, siis osalusdemokraatial on siin võimalus hästi ja laiapindselt juurduda. Õigus on ka Külliki Kübarsepal, et see on praktiline meel, mis alatasa võib-olla jääb puudu. Mõnikord on meeste mängulisus poliitmängudes see, mille puhul inimesed ka kohkuvad ja võib-olla isegi võõranduvad, kaasa arvatud need harjutused, mida me siin üheskoos teeme, need ööistungid. Kui tuleb naisi rohkem siia, siis uskuge, need lõpevad ära. Meil on 24.00 ja punkt, kaugemale me ei lähe, sest kolmapäev on just täpselt nii pikk. Praegu me tembutame sellega rõõmsalt neljapäeva hommikuni ja teeme näo, nagu see ongi demokraatia. Kell 4 öösel ei sünni ühtegi geniaalset otsust.

Aseesimees Enn Eesmaa
Helmut Hallemaa.

Helmut Hallemaa
Aitäh, hea eesistuja! Hea kolleeg Marianne ettekandjana! Ma küsin sama asja ka põhiseaduskomisjonis. Aga ma teen väikese sissejuhatuse. Mina ka pean naisi väga sümpaatseks ja isegi rohkem kõiki naisi peaaegu et armastan. Olen elus talimatkal ka läbinud sellise kogemuse või saanud, kus mõlemad on üliolulised, nii mehed kui ka naised. Aga minu küsimus tuleb tegelikult eelnõu enda kohta. Veel kord, ka valimisnimekirjades, mida ma olen enne teinud ja teen ka sel suvel, ma ei kujutagi ette, et ei oleks mõlemaid ja et ei arvestataks seda proportsiooni. Aga ma küsin, kas see eelnõu ikkagi lahendab seda olulist probleemi ja kas te arvestasite seda, et meie valimised on tegelikult erinevad, et Euroopa Parlamendi valimised, kohaliku omavalitsuse volikogude valimised ja Riigikogu valimiste ringkonna nimekirjad ju paigutuvad ümber reaalsete valimistulemuste järgi, nii et tegelikult jääb see triibulisus alles ainult Riigikogu üle-eestiliste nimekirjade puhul. 

Marianne Mikko
Aitäh, Helmut Hallemaa! Mis ma oskan ütelda? Me ei mõjuta selle seaduse vastuvõtmisega, kui me selleni jõuame ükspäev, kohalikke valimisi aastal 2017 – sest nagu me teame, aasta enne peab olema see valimisseadus seadusena kehtiv –, küll aga võib-olla järgmisi. Mis puudutab 2019. aasta valimisi, siis veel kord: meie anname võimaluse valijale, kes valimiskasti juures on – nii mehed kui ka naised – valida võrdselt meeste ja naiste vahel. Aga valituks osutuvad ikkagi need, kellele valija annab hääle. Meie tahe peaks olema teha võimalikult demokraatlik ja õiglane valimissituatsioon, kus kõikidel meestel ja naistel oleks võimalik valida talle meelepärane kandidaat. Ja valija on see, kes otsustab, kes siin lõppude lõpuks istuvad. Meie ju seda ei otsusta, valija otsustab.

Aseesimees Enn Eesmaa
Peeter Ernits.

Peeter Ernits
Hea juhataja! Hea ettekandja! Jah, triibuline on tore nimekiri ja sa lähtud praegu soost siin, aga Eesti ühiskonnas on palju õigeusklikke, kristlasi jne, eestlasi ja venelasi. Äkki peaks tegema triibud, et nii palju kristlasi, nii palju õigeusklikke, nii palju moslemeid, võib-olla ka maausulisi – iga kümnes triip näiteks – või eestlased ja venelased ja muud? Naisi on meil, jah, vähevõitu siin, aga vene rahvusest inimesi on, aga ka vähevõitu. Mis sa arvad sellest?

Marianne Mikko
Aitäh, Peeter Ernits! Ka see küsimus esitati juba põhiseaduskomisjonis, nii et see ei ole mulle uudis. Ja vastus on: nii nagu naised ja mehed on eestlased ja venelased, on kristlased ja mittekristlased, nii nad on ikka naised ja mehed. Seetõttu on see kõige universaalsem jaotus soo järgi. See ongi lihtne vastus. Muidugi võib ju natuke naeruvääristada mõtet, mida ei ole sellesse seaduseelnõusse sisse kirjutatud. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa
Jaak Madison.

Jaak Madison
Aitäh, austatud Riigikogu istungi juhataja! Hea ettekandja! Selle sooga on imelik teema. Raivo Põldaru küsis väga konkreetselt, mis juhtub siis, kui tuleb isik, kes tunnetab sotsiaalset konstruktsiooni, nagu nimetas teie erakonna esimees Jevgeni Ossinovski loetud kuud tagasi, et sugu on siiski tunnetuslik küsimus ja olen, kes ma tahan. Seega on see väga ohtlik teema. Mine tea, saad valituks naisena, aga tahad olla kahe kuu pärast hoopis mees. Aga ma pigem küsiks esimese küsimusena, et miks oli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna eelmiste Riigikogu valimiste Järva- ja Viljandimaa nimekirjas ainult kolm naist kümnest kandidaadist, miks polnud tasakaalu viis : viis? Sama asi juhtus teie nimekirjaga Haaberstis, Põhja-Tallinnas ja Kristiines, miks teil polnud triibulisi nimekirju seal ja eeskuju ei näidanud sellega? Huvitav, mis põhjusel ei ole näiteks kvoote rakendanud ei Taani, Soome, Austria, Ungari, rääkimata Lätist ja Leedust, isegi Luksemburg, Malta, Holland, Slovakkia, Rumeenia, Rootsi, Ühendkuningriik. Kuskil pole sundkvoote, miks te tahate siin minna vastuvoolu nende Euroopa riikidega?

Marianne Mikko
Aitäh, Jaak Madison! Esimesele küsimusele on vastus lihtne: keegi meist pole perfektne. Teine küsimus. Te oleksite saanud vastuse, kui te oleksite olnud põhiseaduskomisjoni liikmena põhiseaduskomisjoni istungil, kus me nimelt arutasime selle üle ja ümber ühe paberi põhjal, kus tabelist tuli välja, kus on kvoodid ja kus mitte. Ma olen korduvalt nüüd vastanud sellele, miks näiteks Skandinaavia maades ei ole. Ei ole hetkel enam, sest pole enam vajadust, aga on olnud. Miks Ühendkuningriigis enam ei ole, sest et on olnud ja pole enam vajadust, Saksamaal täpselt samamoodi. Küll aga võime vaadata, missugune on see riikide – räägime Euroopa Liidu liikmesriikidest –koosseis, kus pole midagi tehtud naiste osalemise kasuks või suurendamiseks, ja siis on tulemus võib-olla tõesti teile meelepärane. Ehkki ka teie fraktsioon ei jõua selle tulemuseni, et 10% naisi oleks, küll aga on see “parim tulemus” Ungaris, kus tõepoolest parlamendis on jätkuvalt 10%. Meil on seal teisi, Rumeenia on midagi ligilähedast. Ida-Euroopas on see küllalt levinud, et naisi on parlamentides vähe või alla 20% ehk 1/5.

Aseesimees Enn Eesmaa
Aadu Must.

Aadu Must
Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kas selle eelnõu üheks selliseks – no kas nüüd varjatuks või ikkagi ka reaalseks – eesmärgiks võiks olla see, et vältida naisõiguslaste nimekirjade tekkimist, või kui tekib selline nimekiri, siis peaksid seal pooled olema mehed?

Marianne Mikko
See on väga huvitav küsimus. Meil ei ole loodud naisteparteid ja need vähesed algatused, mis maailmas on, nende tulemus, kui räägime parlamenti jõudmisest, ka Rootsis, siis see ei ole märkimisväärselt suur. Üldiselt kaitseb seesama nimekiri või tähendab, see eelnõu valimisnimekirjades ka mehi, sest me ei räägi siin ei naiste ega meeste kasuks ega kahjuks, vaid sellest, et oleks pariteetsus ehk võrdsusprintsiip. 

Aseesimees Enn Eesmaa
Andres Herkel.

Andres Herkel
Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Vabaerakonna fraktsioonis on naiste esindatusega hästi ja nad paistavad siin saalis nii naiste kui ka meeste taustal oma aktiivsusega, ma arvan, hästi silma. Aga eelmisel nädalal Hiiumaal üks kena daam osutas sellele, et temal oli raskusi Vabaerakonna poolt hääletamisega eelmistel valimistel, sest konkreetselt selles ringkonnas meil ka, nagu Jürgen Ligi osutas, ühtegi naist ringkonnanimekirjas ei olnud. Pingutasime, aga ei saanud. Oli selline olukord. Ja kui ma nüüd mõtlen kogu sellele problemaatikale, mille te olete siia ette pannud, siis uskuge, Vabaerakond ei oleks saanud seda 125 kandidaati kokku triibulise nimekirja nõudega. Te tekitate täiendava takistuse. Ma arvan, et ei ole seda päriselt niimoodi mõelnud, aga kas selle seaduse eelnõu üheks eesmärgiks võib kujuneda ka n-ö etableerunud vanade parteide soosimine, kes on võib-olla suutlikumad valimistel sel hetkel triibulist nimekirja panema?

Marianne Mikko
Suur tänu! Ma saan Vabaerakonna mõttest ja murest aru ja kiidan ning aplodeerin teie soolise koosseisu poolt. Ja olen vaimustuses. Aga siiski, kui me võrdleme, siis teil on 37% naisi, meil 40%, sotsialdemokraatidel. Ma väidan, et naised, kes tunnetavad, et teie ideoloogia on seda väärt, et järgida, nad ka annavad oma nõusoleku järgmistel valimistel, kui osutub see meie seadusmuudatus edukaks. Nad on kindlasti paremini nõus osalema ja kandideerima. Veel kord: kui oli võimalik 1990-ndate keskel üle nii kirju skaala, nagu Belgia parteidel on, kokkulepe saavutada, siis on see võimalik ka Eestis. Veel kord: nagu ma olen rõhutanud ja väga paljud uuringud on seda välja toonud, Eesti naised on hästi haritud ja mõtlevad naised. Kui nad näevad võimalust, et nad saavad panustada, et nad saavad osutuda valituks, siis nad tulevad teil märgatavalt paremini nimekirja ka. Lihtsalt praeguses seisus on olukord, kus naistele tundub see mõttetu, sest sa ei pääse siia – sa võid olla väga tubli, aga sa ei pääse siia. See on küsimus parteijuhtides, meis kõigis, kes me otsime endale nimekirjadesse häid inimesi, aga veel kord, ka oma partei nimekirjas, kõikides meie parteides on mehed ja naised enam-vähem võrdsed. Ja ma loodan, et see on ka Vabaerakonnas. 

Aseesimees Enn Eesmaa
Igor Gräzin.

Igor Gräzin
Hea ettekandja! Kordan veel kord oma lähtepositsiooni: 1995. aastast ma olen deklareerinud ja käitunud aktiivse ja teadliku feministina ja jätkan seda positsiooni ka edaspidi. Selle tõttu tundub mulle see kvoodisüsteem kuidagi väga andevaesena, sellepärast, et kui kõik, mis me naiste heaks oskame teha, on kehtestada kvoot, siis on see asendustegevus, selle asemel et aidata naisi tõepoolest edasi. Olgu see mees või naine, aga kes ei julge seista enda eest, selleks et ta saaks nimekirja, ma väidan, et sellel ei ole ka Riigikogus mitte midagi teha. Mul on selline tunne, et Belgia on äärmiselt äpardunud näide parlamentaarse riigina igas mõttes ja selle tõttu ma ei saa ka sellest Belgia kiitmisest aru. Parem ma hoiatan, sõbrad – vaadake, mis on Belgia! Kas te tahate sedasama? Küsimus on järgmine: kas sa oled võimeline välja mõtlema midagi vaimukamat naiste kaitseks kui kvoodid?

Marianne Mikko
Aitäh! Ma arvan, et erinevad rahvusvahelised organisatsioonid on küllalt vaimukad ja autoriteetsed – mitte autoritaarsed, vaid autoriteetsed –, kes kriipsutavad alla, et kui riigid tahavad muutuda demokraatlikumaks, siis nad annavad naistele otsustamistasandil võimaluse. Te panete tähele, et see mehed-naised vaheldumisi triibuline nimekiri jutustab õiglusest ja demokraatiast. Kui te tahate seda pisendada, võite te nimetada, et see on kvoodinimekiri. Mina leian, et kui ühiskonnas on mehed-naised pooleks, siis kas see on kvoot? Ma oleksin natukene sõnadega tagasihoidlikum ja ei naeruvääristaks ega viskaks üle parda mõtteid, mis ei ole välja mõeldud ainult siin Eestis, vaid on üle maailma levinud ja mida levitatakse, sest need on head praktikad. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa
Külliki Kübarsepp, teine küsimus, palun!

Külliki Kübarsepp
Aitäh, hea aseesimees! Proua Mikko, palun ärge manipuleerige! Esiteks, sotsiaaldemokraatide 15-st mandaadist otse valitud saadikuteks sai ainult kolm naist, Vabaerakonna kaheksast ka kolm naist. Nii et siin protsendid on hoopis teistsugused. Teiseks, ärge pange mulle sõnu suhu. Mina ei ole öelnud, et tegemist on praktilise meetmega. Vastupidi, tegemist on naisi alavääristava meetmega, sest antud juhul tahetakse seaduslikult öelda: naine, kui sa tahad poliitikasse astuda, siis meie parteina peame sind ülendama ja vastavalt sellele sa teenid siis parteipaguneid. Ise te olete siin korrutanud, et tegemist on eelmise sajandi meetodiga. Miks te toote kaasaegse, eelmise sajandi meetodi?

Marianne Mikko
Külliki Kübarsepp, ma ütlesin teie eelmist küsimust parafraseerides, et te rääkisite naise praktilisest meelest. Ma rääkisin praktilisest meelest. Nii et seda võib pärast stenogrammist vaadata.

Esimees Eiki Nestor
Peeter Ernits, palun!

Peeter Ernits
Hea juhataja ja hea ettekandja! Kvoodinaised, kvoodipõgenikud, kvoodipüük, kvoodisaast on sellised mõisted. Aga on olemas ka reserveeritud kohad parlamendis Aafrikas, Aasias, nii ja nii palju, ja on olemas parteikvoodid, mis on tegelikult Euroopa riikides, kus on kõige kõrgem see protsent parlamentides. Hakkame Rootsist peale, Holland, Saksamaa – on tegemist parteikvootidega ja mitte riiklike kvootidega. Kas ei oleks õige siiski praegusel hetkel n-ö jätkata samuti, et erakonnad, kes soovivad, kehtestavad parteikvoodid, nii nagu sotsid on kehtestanud ja mõned teised, aga Reformierakond, kes ei ole kehtestanud, ja las paneb edasi. Miks kohustada üleriiklikult seda kõike teha? Keskerakonnas on ka palju naisi.

Marianne Mikko
Ma saan teie mõttest, Peeter Ernits, suurepäraselt aru. Mu küsimus on lihtsalt see, et kas me tahame loota, et evolutsioon, mis kestab selles, siin saalis oleva meeste-naiste suhte asjus umbes 60 aastat, see evolutsioon, kus mehed ja naised oleksid pooleks ja võrdselt esindamas ühiskonda, et kas me oleme nõus sellele alla kirjutama täna, aastal 2017, või me tahame seda protsessi kiirendada. Nagu ma siin olen ka märkinud, on mitmed riigid, kes on kehtestanud kvoodi ja on selle mõne aja pärast, mõnekümne aasta pärast maha võtnud, sest seda pole enam vaja. Mina isiklikult arvan, et Eesti rahvas, Eesti riik on seda väärt, et siin on võrdne esindatus ja kõik tunnevad, et nende nägu on siin olemas. See on see põhjus, miks ma siin seisan ja miks me koos 13 ülejäänud rahvasaadikuga oleme sellise seaduse eelnõu algatanud.

Esimees Eiki Nestor
Raivo Põldaru, palun!

Raivo Põldaru
Aitäh, härra esimees! Hea ettekandja! Mind ikkagi häirib see kallutatuse jutt, et Riigikogu on kallutatud. Võib-olla toote mõne näite ka siis, kus on Riigikogu otsused kallutatud meeste suunda, ja kui oleksid siin naised, oleksid hoops teistsugused otsused olnud. Oskate mõned sellised seadused välja tuua? 

Marianne Mikko
Aitäh! Kuna tegemist on demagoogilise küsimusega, siis ma sellele ei suuda vastata. Ja kallutatusest ma pole rääkinud. Ma olen rääkinud, kas esindatus on piisav – see, et meil on 53% naisi ja 47% mehi üldiselt. 

Esimees Eiki Nestor
Barbi Pilvre, palun!

Barbi Pilvre
Aitäh! Siin oli juttu sellest, et osades riikides on ka parlamendikohad kvoodi alusel. Järsku sa peaksid üle rääkima selle, et jutt ei ole sellest, et garanteerida kellelegi parlamendikohti.

Marianne Mikko
Aitäh, Barbi Pilvre! Jah, loomulikult, need määratud kohad, millele viitas, ma arvan, Peeter Ernits, ei ole tavaks Euroopas. See, mida Euroopa, ütleme, põhiliselt Euroopa Liit ja Euroopa Nõukogu soovib, on see, et valijale antakse suhteliselt hea võimalus, võrdne võimalus meeste ja naiste vahel valida, mitte et kedagi määratakse. Euroopa Liit, Euroopa Nõukogu räägib demokraatiast ja valikuvabadusest, mis on valija ees. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor
Helmut Hallemaa, palun!

Helmut Hallemaa
Aitäh, esimees! Hea ettekandja! Sisuline probleem on kindlasti olemas ja naiste tulekut poliitikasse tuleb igati tervitada ja toetada. Mina ka kindlasti tervitan ja toetan. Aga minu küsimus on ikkagi sellest esindatuse teemast. Ja ma julgen väita, et see numbrite võrdlus, eriti siin nende valimissüsteemide ja valimisnimekirjade poole pealt, mida ma esimeses küsimuses ka ütlesin, on isegi mõttetu. Need protsendid ei näita tegelikult ju reaalset tulemit, ja ei näita ka tegelikult selle nimekirjade muutust. Aga ma küsin nüüd, et mis alusel see üks vahe on leitud ja miks vaheldumisi? Võib-olla oleks võinud Eestis esimesel korral teha need asjad pikemaks, nii nagu reaalne elu on, et need nimekirjad ei ole üle Eesti ikkagi täpselt võrdselt mehi ja naisi nimekirjas.

Marianne Mikko
Hea küsimus! Vastus on lihtne. Kui me … ja ma väga loodan, et me teeme seda, et seesama eelnõu läheb teisele ja ka kolmandale lugemisele, siis selles protsessis on kõikidel meie rahvasaadikutel võimalus panustada seaduseelnõusse muudatusettepanekute tegemisega. Nii et ma tervitan seda. Palun teritame pliiati ja teeme häid ettepanekuid!

Esimees Eiki Nestor
Igor Gräzin, palun!

Igor Gräzin
Kui tohib, alustame sellest, et ma tuletan kõigile saalisviibijatele ja ettekandjale meelde ühe väga lihtsa tõe: see seadusettepanek on põhiseadusvastane ja asi mutt. Ma loodan, et see on vähemalt selge. Edasi, kellele veel oleks vaja kvoote kehtestada? Muide, kvooti ma mõtlen tõsiselt. Kui kolme naise peale lubatakse kandideerida kolmel mehel, siis on see kvoot. Meil on veel vähemusi, meil on vähemused keelelised, rahvuslikud, kultuurilised, usulised jne. Kui kirjud peavad need nimekirjad olema ja kes on veel need vähemused, kellele tuleb sinu arvates neid soodustusi teha? Muide, ma igaks juhuks juhin tähelepanu, et naised ei ole ühiskonnas vähemus. Ja need õnnetud mehed, kes siia on valitud, need kolleegid, kes siin praegu löögi all, need on naiste poolt valitud, sest naisvalijaid on rohkem.

Marianne Mikko
Ma juba vastasin sellele teie küsimusele, mis oli analoogne Peeter Ernitsa küsimusega, nii et stenogrammist võib lugeda, mis ma vastasin Peeter Ernitsale, sest see oli sama. 

Esimees Eiki Nestor
Madis Milling, palun!

Madis Milling
Suur tänu, härra istungi juhataja! Austatud ettekandja! Tõepoolest, jah, ilmselgelt suurtel parteidel ei ole probleeme teha n-ö triibulisi nimekirju. Aga kui me vaatame kohalike omavalitsuste valimisi, kus valdavalt domineerivad valimisliidud, siis seal võib tõesti tekkida olukord, et ei ole naisi, kedagi ei saa sundida poliitikasse või kandideerima. Kas siis ei või hakata juhtuma see asi, et hakatakse lihtsalt koostama nimekirju nimekirjade koostamise pärast ja pannakse sinna inimesi, kellel tegelikult puudub soov osaleda kohaliku omavalitsuse volikogu töös? Aitäh!

Marianne Mikko
Esimene vastus on kohe see, et mis iganes meil siin täna ka ei juhtu hääletuse tulemusena, me ei mõjuta 2017. aasta kohalike valimiste valimisnimekirju, sest et selleks ajaks lihtsalt see seadus on vähe kehtinud ja siin on n-ö järelemõtlemise koht neli aastat. Ja ikka ma tuletan meelde, et see on parteide ja valimisliitude, nende, kes on huvitatud oma tahte elluviimisest, juhtide vastutus ja oskus rääkida naistega nõnda, et nad saavad aru, et nad on vajalikud ühiskonnale. Ja siis, kui naised tunnevad, et nad on vajalikud ühiskonnale ja saavad oma otsuseid langetada ühiskonna hüvanguks, nad panevad õla alla. Ma ütlen täiesti siiralt, et inimestega rääkides on võimalik saada nad valimisnimekirjadesse.

Esimees Eiki Nestor
Henn Põlluaas, palun!

Henn Põlluaas
Aitäh! Ma leidsin ajakirjandusest ühe kirjelduse, kui te kohtusite, oli sihuke avalik kohtumine, inimestega. Ja seal te kinnitasite, et sookvootidest tuleb õigesti aru saada. See tähendab, et võrdsete kandidaatide olemasolul tuleb kvoodi täitmiseks eelistada naiskandidaati. Tsiteerin: “Ennast tuleb kehtestada ka jõuliselt. Kui paned ikka killerkontsad jalga ja astud meestele valusalt teatud koha peale, siis hakatakse sind tõsiselt võtma.” Tegelikult ei rääkinud te sugugi teatud kohast või varba peale astumisest, aga viisakuse huvides jätan õrnemad kohad siinkohal mainimata. Kas see ongi siis teie ja laiemalt võttes sotside arusaam võrdsetest võimalustest, meeste-naiste võrdsest kohtlemisest ja demokraatiast? 

Marianne Mikko
Ei ole. 

Esimees Eiki Nestor
Heljo Pikhof, palun!

Heljo Pikhof
Aitäh! Austatud ettekandja! Rääkisite, et kui naisi oleks rohkem, kaoks näiteks ööistungid, sest see on ajaraiskamine ja tervise rikkumine. Naisi peletab poliitikast eemale just see poliitika töökorraldus, mis tõrjub eemale näiteks emad ja hoolitsuskohustusega naised. Kui sul on ikkagi kodus väike laps, kellel sa pead koolitükke aitama õppida või siis lasteaiast lapse tooma, haiget ema hooldama, siis see tõrjubki naisi eemale. Aga minu küsimus on: mis veel muutuks poliitilises töökorralduses, kui oleks naisi rohkem?

Marianne Mikko
Sellesama küsimuse esitas ka Barbi Pilvre ja ma võin üle korrata. Me muutume üksteist rohkem kuulavaks. Me paneme tähele ja toome sisse midagi, mille nimi on empaatia, kõige laiemas mõttes. Sest see agressiivsusaste, mis praegu valitseb, alatasa ka meie saalis, peletab eemale naisi, see peletab eemale ka noori, kes mõtlevad juba teistmoodi. Nii et ühiskonnas, kus teostatakse head poliitikat, kõiki kaasavat poliitikat, peab olema võimalikult suur ja läbilõige, hea läbilõige ühiskonnast. Ja mehed-naised on see hea läbilõige. See ei saa lihtsalt olla nii, et mehed, keda on siin rohkem kui 70%, suudaksid kõiki meid, naisi puudutavaid asju n-ö tunnetada ja nendes kaasa rääkida, nii et sellest tekiks hea seadusloome.

Esimees Eiki Nestor
Andres Ammas, palun!

Andres Ammas
Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav ettekandja! Kunagi 1980-ndate lõpus ühel lauluväljakul toimunud rahvakoosolekul skandeeris rahvas üleöö isamaaliseks muutunud Indrek Toomele: “Räägi Moskvas sedasama!” Ma tahaksin teile, lugupeetud ettekandja öelda, et rääkige fraktsioonis, oma fraktsioonis sedasama, mis te räägite puldis. Mõnikümmend minutit tagasi te ütlesite, et kui naisi oleks siin rohkem, siis me öösiti tööd ei teeks, kell 00.00 oleks punkt. Mõni aeg tagasi, kui ma sellekohast arvamust avaldasin, vastas lugupeetud spiiker mulle ja minu mõttekaaslastele, et öösel on siin alati töötatud, töötatakse täna ja tõenäoliselt ka edaspidi. Ja see on üldse üks loomulik asjade käik. Kes selle vastu viriseb, on ilmselt lihtsalt laisk. Palun, kas te räägiksite Eiki Nestorile, et öötöö on kahjulik! Kas te olete juba rääkinud ja kui te ei ole, kas te võiksite edaspidi seda rääkida? 

Marianne Mikko
Ma võtan teie sõnumi kaasa, tingimata ma leian selle kohtumisaja härra spiikriga ja me arutame asja tõsiselt. 

Esimees Eiki Nestor
Jürgen Ligi, palun!

Jürgen Ligi
Aitäh! Hea ettekandja! Te rääkisite agressiivsusest ja selle vähenemisest naiste kaasamise kaudu. Pean ütlema, et minu mulje on alati olnud vastupidine. Ja ka täna saalist kõige agressiivsema küsimuse te saite naiselt, olles ka ise naine. Selle vastu mul ei ole midagi, kui ollakse agressiivsed. Aga ma ei saanud vastust esimesele küsimusele, mida peaks tegema siis erakond … või kuidas sundida naisi kandideerima sisuliselt. Ma arvan, seda vastust ei olegi ja selles on teie eelnõu ränk probleem, mitte ainus, aga üks ränkadest probleemidest. Mu küsimus läheb natukene nagu kõrvale. Öelge, kas te olete nõus, et Eesti ühiskonnas on naiste diskrimineerimisest eespool ealine diskrimineerimine. Teie erakonnast on seda ka õnneks juba kostunud. Mis järeldused võiks teha sellest valimisseaduses?

Marianne Mikko
Ma julgen väita, et see, mida Marju Lauristin ütles, on jumala tõsi. Kui me vaatame Eesti naisele otsa, siis tema kõige keerulisem iga on siis, kui ta on pensionile jäänud. Need on päris karmid aastad, sest palgalõhe viib ja on juba viinud ka pensionilõheni. Nii et ses suhtes ma väidan, et tõepoolest, naistel ei ole kõige lihtsam selles ühiskonnas elada. See, mis Eesti naiste alati iseloomustab, on see, et ta ei virise. Ja kui see mentaliteet konstruktiivsusest, kannatlikust meelest ja sellest, et kui midagi on tarvis ühiskonna jaoks teha – mitte ilmtingimata naiste jaoks – ja kui ta saab panustada siin selles saalis, oleks see ainult tervitatav. Meie seaduseelnõu annab selle võimaluse, aga valija otsustab. 

Esimees Eiki Nestor
Madis Milling, palun!

Madis Milling
Suur tänu, härra juhataja! Austatud ettekandja! Teie kui vanem kolleeg, äkki te kirjeldaksite paari sõnaga, mismoodi oli Riigikogu töö oluliselt inimlikum, kultuursem, pehmem, rohkem täis väärtushinnanguid, kui Riigikogu juhatas auväärt proua Ene Ergma?

Marianne Mikko
Hea küsimus! Aga debatid on ju siin, juhatamine on kellegi sisse- ja väljajuhatamine. Nii et selles mõttes väga suurt vahet ei ole juhatamisel. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor
Valdo Randpere, palun!

Valdo Randpere
Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Mina kuulan ka neid stereotüüpe headest naistest ja halbadest meestest põhimõtteliselt, aga see mind häirib veel vähem kui see, kuidas sa opereerid Rootsiga. Sa räägid Rootsi teemadel, kuidas seal sotsiaaldemokraadid on väga seda eest vedanud, seda naiste ja meeste võrdsust. See pole päris tõsi. Tegelikult Rootsis on kõige rohkem sellele tähelepanu pööranud, et poliitikas naisi oleks, kommunistid, kes küll tänapäeval ei kutsu ennast kommunistideks, sest siis, kui Nõukogude Liit kokku varises, siis nad viskasid kommunistide nime partei nimest välja, nüüd on vasakpoolsed ainult. Ja samas, Rootsi näite põhjal on kõige kuulsamad skandaalid seotud naistega. Sama kommunistide juht osutus joodikuks ja lakekrantsiks, teine, sotside juht ostis sukkpükse ja Tobleronet. Kui keegi arvab, et sukkpükse käis ostma meespoliitik, siis ta eksib, see oli Mona Sahlin, naine. Ma tahtsin küsida, mis annab sulle kindlustunde, et Eestis, kui oleks rohkem naisi, et siis oleks see nii pehmem ja parem. Miks Eesti naised kuidagi vähem hullud on kui Eesti mehed?

Marianne Mikko
Aitäh! Kuna küsimus on naistele varju heitev, eriti Rootsi naistele, siis ma ei vasta sellele küsimusele, sest on tegemist väga paljude muude juhtumitega nii Rootsis kui mujal, mille puhul selleks peategelaseks on meessoost inimene.

Esimees Eiki Nestor
Tarmo Kruusimäe, palun!

Tarmo Kruusimäe
Tänan, hea ettekandja! Vaatame pilti korra laiemalt – ega siis ainult 101 Riigikogu liiget ei kujunda poliitikat, meid toetab ka personal. Kas antud eelnõu mingil määral mõjutab ka Riigikogu teenistujate isikkoosseisu, kohaliku omavalitsuse kollektiivi? Miks? Ma olen seitse aastat töötanud Eesti Noorsootöö Keskuses ja olnud ühes kabinetis seitsme naisterahvaga, üks meesterahvas, ja ma arvan, et sealgi oleks võinud olla see nn pariteetsuse alusel valitud isikkoosseis. Aga minu küsimus uuesti on, et kas sellel otsusel, juhul kui see jõustub, on mingi mõju ka Riigikogu teenistujate personalipoliitikas. Aitäh!

Marianne Mikko
Ma arvan, et mitte väga suur. Kui, siis ainult meeste kasuks. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor
Mihhail Stalnuhhin, palun!

Mihhail Stalnuhhin
Aitäh! Kaks lühiküsimust ühe sees. Enne seda eelnõu me arutasime liiklusseaduse § 34¹ muutmise seadust, eks ju. Majanduslikult üsna tähtis, selge mõjuga jne. Ja siis seal kõlas kaks küsimust. Teile juba üle 40. Kas põhimõtteliselt tähendab, et see saal on rohkem huvitatud selle probleemi lahendamisest mingi 20 korda rohkem, eks ju. Kas see ei ole juba piisav selline hinnang? Ja teine asi. Kas ei ole antud seaduseelnõu puhul huvide konflikti, et kui ma esindan mingit organisatsiooni, MTÜ-d, ma ei tea, ja kui arutatakse sellega seotud küsimusi, mis annab talle mingeid eelistusi, siis ma pean sellest teatama, saalist lahkuma jne? Teie kaitsete praegu praktiliselt oma huvisid. 

Marianne Mikko
Teate, härra Stalnuhhin! Kui me teeme sellise seadusemuudatuse, et valimisnimekirjades on mehed ja naised vaheldumisi, siis ma võin öelda lahke ja rahuliku südamega, et ma ei pruugi kandideerida järgmistel valimistel, kui see on see hind. 

Esimees Eiki Nestor
Valdo Randpere, palun!

Valdo Randpere
Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Sinu vastuse stiilist mina küll ei oska järeldada, et naised kuidagi meeldivamalt, sisukamalt või paremini vastaksid, kuigi sa oled just seda meile kogu aeg kinnitanud. Aga sa ei ole kordagi toonud mingit põhjendust või teaduslikku tõestust, kas sul on mingit uuringut peale iseenda ja selliste emotsionaalsete hinnangute, et nii asi on. On sul mingi faktika sellele juurde panna, mis näitaks tõesti, et kuidas naised oleksid poliitikas paremad, sõbralikumad, meeldivamad, inimlikumad, blaa-blaa-blaa. Teine küsimus on see, et millele sa enne jätsid Igor Gräzinile vastamata ja tegelikult inetult libisesid üle sellest küsimusest. Igor küsis su käest, kas sa tead, et sinu eelnõu on põhiseadusvastane. Palun vasta sellele! 

Marianne Mikko
Positiivne diskrimineerimine on üks meede, mida demokraatiad tunnustavad. See on punkt 1. Punkt 2, mis see esimene küsimus sul oligi? (Randpere kommenteerib saalist.) Jaa. Armas härra Randpere! Kui te oleksite olnud algusest peale saalis, siis te oleksite kuulnud, et ma viitasin mõnedele uuringutele. Nii et nüüd saab stenogrammist järele vaadata, sest teised kolleegid on seda juba kuulnud. 

Esimees Eiki Nestor
Viktor Vassiljev, palun!

Viktor Vassiljev
Aitäh! Mul on lugupeetud ettekandjale selline küsimus, et minu meelest Riigikogu ülesanne ei ole kujundada tavasid, moraali, eetikat, mingeid suhteid seal sugude vahel või suhteid ühiskonnas, vaid seadusloome. Seadusloome. Ja küsimus on selline. Kas meil siiamaani on olnud mõni seadus, mis takistaks naistel tulla valimisnimekirja?

Marianne Mikko
Härra Vassiljev, meie olemise mõte siin on tõesti seadusi luua ja esindada rahvast. Ja see rahva esindamine on sama oluline. Küll aga võiks muidugi tellida uurimuse, et vaadata meie seadusloomet nüüd 25 aasta vältel feministlikust või, ütleme, soolisest aspektist, kuidas kajastuvad kõikide meeste ja naiste õigused läbi seadusloome. See on väga hea uurimisteema ja ma arvan, et me võiksime selle mõnele ülikoolile teha.

Esimees Eiki Nestor
Inara Luigas, palun!

Inara Luigas
Aitäh! Austatud ettekandja, austatud Marianne, aitäh sulle selle tänase teema eest! Sa ise ka ju näed, et siin saalis on läinud see teema arutelu vahel isegi natuke inetuks ja minu kaastunne kõikidele meestele, eriti Igor Gräzinile, kes tunnistas, et mehed on täna löögi all. See annab ülevaate sellest, et siin saalis on tõeliselt tublid naised, tugevad naised. Sa näed, et saal ei ole veel küps selleks, et seda seaduseelnõu toetada. Minu küsimus on, mis me Eestis võiksime edasi teha, kuhupoole liikuda, mis on siis tulevikus, lähiajal meil võimalik teha, et rohkem aru saada, et ka sellised seadused on vajalikud Eestis?

Marianne Mikko
Kuni hääletamiseni ei ole ju veel miski otsustatud. Nii et ma ei ole seda meelt, et püssi visata põõsasse ja lahkuda võitlusväljalt. Küll aga ma olen nõus, see on võitlus siin. Ma saan aru meestest, et kui on harjutud üldiselt ennast nägema poliitikas, siis näha enda asemel mõnda naist – enda asemel mõnda naist! – on keeruline. See on psühholoogiline probleem. Ma taipan seda, aga ma ei oska kuidagi aidata mehi. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor
Rohkem Riigikogu … Märt Sults, palun!

Märt Sults
Aitäh, härra eesistuja! Hea ettekandja! Äkki see sihukene ebalev olek meeste suhtes või meestel on selle seadusandluse järgi selline, et kõik maailmasõjad ja maailma ümberjaotamised on toimunud kas raha või naiste pärast. Kui nüüd Riigikogu saalis on hästi palju kenasid naisi, nagu te olete, ja hästi mõjukaid naisi, nii nagu te olete, siis te suudate mehed panna oma pilli järgi tantsima. Kas see on ka eeldus või mitte? (Naerab.)

Marianne Mikko
Ma olen tähele pannud ja tänan mehi, kes on öelnud, kuidas nad naisi armastavad. Armastus on väga tähtis. Ma pigemini arvan, et siin saalis me oleme kolleegid, me austame üksteist. Armastusega võib tegelda mujal. See ei ole väga meeldiv tunda end siin naisena kui naisena, naiselikkust silmas pidades, mida te võib-olla olete tahtnud alla kriipsutada. Mina püüan alla kriipsutada, et me oleme kolleegid. Austagem üksteist! Meil on mõlemal sool erinev vaatenurk ja see täiendab Eesti ühiskonda. Pealegi, mu küsimus on, kui me räägime Põhjalast ja oleme temast imetlusega välja palju üle võtnud ja võtmas, siis on üks asi, mida me ei taha üle võtta ja see on sooline võrdõiguslikkus. Minu meelest oli see Mart Nutt, kes tuletas meelde ühes vestlusringis, et kui Rootsi parlamendis ei ole kohal tähtsa hääletuse puhul koalitsioonisaadikuid, siis opositsioon hääletamise mõttes peab silmas seda tasakaalu, et oleks valijate tahe see, mis valitseks selles saalis. Ja minu küsimus on, millal meie jõuame sellise mõtteni. Mitte nii, et passime: ahah, nüüd on neil üks hääl n-ö puudu ja anname punast. Ma väga sooviks, et see saal muutuks konsensuslikumaks, sõbralikumaks ja et naised tahaksid panustada, sest nad väärivad, nende mõte väärib Eesti ühiskonna paremaks muutmisel just nende istumist siin. 

Esimees Eiki Nestor
Arno Sild, palun!

Arno Sild
Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma küsiks sellise ääreküsimuse, et nüüd on meil räägitud nende meeste ja naiste võrdsusest. Aga mis on teie isiklik arvamus, kas tulevikus tasuks mõelda Riigikogu valimistel ka muudele kvootidele: rahvuslik, usuline või midagi kolmandat-neljandat veel? Mis on teie arvamus selles osas?

Marianne Mikko
Aitäh! Kuna ma sellele küsimusele vastasin siis, kui Peeter Ernits seda küsis, siis see on vastatud küsimus. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor
Aitäh, Marianne Mikko! Põhiseaduskomisjonipoolne ettekandja on Mart Nutt. Palun!

Mart Nutt
Austatud härra esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Põhiseaduskomisjon arutas käesolevat eelnõu 8. juuni k.a korralisel istungil ja lisaks komisjoni liikmetele ja komisjoni nõunikele olid kutsutud arutelu juurde ka järgmised isikud: esmalt algatajate esindajana Marianne Mikko, Justiitsministeeriumi poolt avaliku õiguse talituse nõunik Mariko Jõeorg-Jurtšenko, Sotsiaalministeeriumi võrdsuspoliitikate osakonna juhataja Liina Kanter ja Sotsiaalministeeriumi võrdsuspoliitikate osakonna soolise võrdõiguslikkuse poliitika juht Agnes Einman. Komisjoni arutelukäigul andis põhiülevaate eelnõust algatajate poolt Marianne Mikko. Ja kuna Marianne Mikko tutvustas enam-vähem neidsamu põhimõtteid, mida ka täna siin saalis, siis ma sellel pikemalt ei peatuks. Küll peatun ma aga diskussioonil, mis nimetatud eelnõu ümber toimus.
Esmalt Vabariigi Valitsuse poolsed argumendid. Vabariigi Valitsus seisukohta ei andnud, küll andsid aga oma arvamuse nii Justiitsministeeriumi kui ka Sotsiaalministeeriumi esindajad ja need ei langenud kokku. Justiitsministeeriumi seisukoht oli järgmine: triibulised nimekirjad ei ole eesmärgi saavutamiseks kohane vahend, seega kohustuslikke sookvoote ei toetata, peaks soodustama ühiskondlikku survet erakondadele sooliselt tasakaalustatud nimekirjade koostamiseks. Sotsiaalministeeriumi esindajad olid aga seisukohal, et käesolev eelnõu tagab meeste ja naiste tasakaalustatuma esindatuse valimisnimekirjades. Ning täpsustava küsimuse kohta, kui palju Eesti teadaolevalt toetab sookvoote praegusel ajal, tuli vastus ka Sotsiaalministeeriumi esindajalt, et 2014. aasta küsitluste seisuga toetas sookvootide kehtestamist 24% Eesti elanikest.
Komisjoni debatil keegi arutelul osalenutest ei vaidlustanud tõika, et meeste ja naiste esindatus peaks olema üldjoontes võrdne. Küll aga ilmnesid debatis erinevad arvamused selles suhtes, millised on need meetmed, kuidas seda võrdset esindatust peaks saavutama, ja seega keskendusid ka sealhulgas teemale, kas kvoodid ja triibulised nimekirjad on sobiv lahendus võrdse esindatuse saavutamiseks või on selleks muud teed paremad. Toon välja siin kõigepealt nii kriitilised seisukohad kui ka toetavad seisukohad, kuigi toetav seisukoht tuli ilmsiks või välja juba tegelikult algatajatepoolsest sõnavõtust.
Niisiis, esmalt kriitilised seisukohad. Sooline tasakaal peaks olema suurem, probleem on aga selles, et Eesti püüab õppida Skandinaavia kogemustest, kuid reaalsuses sarnaneb Eesti hoopiski Lõuna-Euroopaga. Edasi, sookvoodid ei ole põhjendatud ja Põhjamaadest rääkides sookvoote tegelikult ei ole. Meeste ja naiste esindatuse tasakaalustatus on saavutatud muul moel. Ja samas on näiteks mitmetes nendes riikides, kus sookvoodid kehtivad, ebavõrdsus jätkuvalt piisavalt suur. Näiteks võib siin tuua Kreeka, kus naiste esindatus on üksnes kuskil natuke üle 19% valitavatest kogudest, kuigi selles riigis sookvoodid kehtivad. Sookvoote aga ei rakenda Euroopa Liidus 20 riiki ja erineval moel rakendab neid kaheksa riiki. See on siis tänane seis.
Kõnealune lähenemine tekitab skepsist. Nimekirjad moodustatakse demokraatlike sisevalimiste teel – vähemasti selles erakonnas, kelle esindaja selle välja tõi – ja erakonna liikmed on vabad otsustama, kelle poolt nad hääletavad. Kvootidega otsustatakse aga erakonna liikmete eest. See on aga vastuolus demokraatlike väärtustega. Sellele oponeeris Sotsiaalministeeriumi esindaja väitega, et sooline tasakaal ja demokraatlikud väärtused ei ole üksteist välistavad ja ka tasakaal on üks demokraatlikest väärtustest. Järgmine seisukoht: toetan avatud nimekirja ja sookvootide kehtestamine on vastupidine suund, mis toimub just suletud nimekirjade kontekstis ja mis avatud nimekirjade kontekstis ei anna soovitud efekti. Edasi, administratiivne sekkumine valijate tahtesse võib tuua kaasa diskrimineerimise teise osapoole suhtes. Siis, seda teemat ei aruta me esimest korda. Triibulised nimekirjad on üks versioon positiivsest diskrimineerimisest, selle tagajärjed võivad aga olla negatiivsed.
Nüüd toetavad argumendid. Riikides, kus kvoote on rakendatud või rakendatakse, on meeste ja naiste võrdne esindatus paranenud – mitte küll tingimata võrdsustunud, aga paranenud. Kvoot on kõige kiirem ja tõhusam meede võrdse esindatuse saavutamisel meeste ja naiste vahel. Idee on pärit Belgiast, kus see andis häid tulemusi. Ning kui administratiivselt ei sekkuta, võtaks Eestis soolise tasakaalu saavutamine umbkaudu kolm inimpõlve ehk circa 60 aastat.
Ja debatile järgnesid menetluslikud otsused. Menetluslikud otsused olid järgmised. Kõigepealt, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 13. juunil 2017. See otsus võeti vastu konsensuslikult ehk siis loen ka ette, kes selle otsuse poolt hääletasid. Need olid Siim Valmar Kiisler, Toomas Paur, Jüri Adams, Lauri Luik, Maris Lauri, Liisa Oviir, Peeter Ernits, Helmut Hallemaa ja Mart Nutt. Teiseks, teha ettepanek eelnõu tagasi lükata. Selle poolt oli 5, vastu 2 ja erapooletuid 2. Selle otsuse poolt hääletasid Siim Valmar Kiisler, Toomas Paur, Jüri Adams, Lauri Luik ja Maris Lauri. Vastu olid Liisa Oviir ja Peeter Ernits ning erapooletud Helmut Hallemaa ja Mart Nutt. Ning määrata ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liige Mart Nutt, otsus taas kord konsensuslik. Seega, komisjoni otsus on 5 poolt-, 2 vastu- ja 2 erapooletu häälega esimest lugemist mitte lõpetada. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor
Küsimused ettekandjale. Märt Sults, palun!

Märt Sults
Aitäh, hea eesistuja! Hea Mart! Küsimus selline. Mehe ja naise erinevus on põhimõtteliselt ühes kromosoomis ainult. Nüüd, poliitilises taustas nõutakse soovabasid ja rakendatakse soovabasid lasteaedu ja kõiki muid värke, et ei ole naisi ja mehi, on olemas lillad karud ja muud värgid. Kuidasmoodi selle poliitika taustal kõlab selline asi, et triibuline nimekiri, et naised ja mehed, samal ajal kui rõhutatakse seda, et sugu kui selline –kuivõrd on samasooliste abielud jne, siis sugu kui selline – kaotab oma aktuaalsuse, aga samal ajal teises kohas rõhutatakse, et mees ja naine peavad olema vaheldumisi. Mis sa arvad sellest? 

Mart Nutt
Aitäh! See küsimus väljub loomulikult komisjoni arutelu teemast, sest komisjon arutas üksnes antud eelnõu küsimusi ja ei arutanud teisi küsimusi, mis on seotud sooliste küsimuste ja sooliste teemadega. Ma võin võib-olla ainult niipalju öelda, võtmata antud juhul küll kuidagi endale voli seda teemat laiemalt käsitleda, et ma arvan, et oluline on ühiskonnas eristada bioloogilised teemad ja sotsiaalsed teemad. Ma arvan, et sellisest n-ö pildist, kus me suudame käsitleda inimkonda sellisena, nagu ta on, ja samas sellisena, nagu ta võiks olla, on täiesti tasakaalustatud. 

Esimees Eiki Nestor
Urve Tiidus, palun!

Urve Tiidus
Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas komisjonis oli juttu ka sellest, kui palju leidub mehi, kes on tulnud poliitikasse vastu oma tahtmist? Ja sellest tulenevalt palun teie kommentaari ka sellele, miks siiski arvatakse, et kvoodid või siis triibud muudavad kardinaalselt naiste vaba tahet tulla poliitikasse.

Mart Nutt
Aitäh! Ei olnud. Kokku võttes ma arvan seda, et inimene, kes tuleb poliitikasse vastu oma vaba tahet, ei ole vaba inimene. Järelikult on ta kellegi surve all ja antud juhul siis täidab kellegi korraldusi. Selles kontekstis pole vahet, kas selles olukorras on mees või naine. Ma esitasin siin argumendid sookvootide poolt ja vastu, mis kõlasid komisjoni istungil. Ma ei taha kuidagi oma isiklikku seisukohta peale suruda, aga minu arvates – julgen seda öelda, kuna ma ütlesin seda ka komisjonis – on meeste ja naiste võrdne esindatus esinduskogudes igati tervitatav ja kuulub tänapäeva tsiviliseeritud ühiskonna juurde, kuid samas, minu arvates ei ole kvoodid see meetod, mille teel me hea tulemuse saavutame. 

Esimees Eiki Nestor
Rohkem komisjonipoolsele ettekandjale küsimusi ei ole. Aitäh, Mart Nutt! Avan läbirääkimised. Mihhail Stalnuhhin Keskerakonna fraktsiooni nimel, palun!

Mihhail Stalnuhhin
Härra esimees! Lugupeetud kolleegid! Ma otsustasin, et tulen siia ja ütlen paar sõna peale seda, kui meeskolleeg Madison küsis ettekandja käest, et kuidas siis olla valimisnimekirjadega, kus eelmised valimised seal, seal ja seal naisi oli palju vähem kui mehi, ja Riigikogu naisliige, ettekandja vastas, et keegi ei ole täiuslik. Ja mul tuli meelde, kust kohast see lause tegelikult pärineb, ma loodan, et te praegu tuletate meelde üht väga toredat must-valget Ameerika filmi, seal olid Tony Curtis, Jack Lemmon, Marilyn Monroe, “Džentelmenid eelistavad blonde”. Seal Jack Lemmon käis naisekleidis ja üks hullumeelne miljonär, vanake, püüdis temaga niiviisi voodisse kogu aeg jõuda, mis Jack Lemmonile üldse ei istunud ja ta kogu aeg selgitas, et ma ei vääri, et ma olen selline, selline, selline ja lõpus ta ütleb seal paadi peal, et kurat, ma olen mees. Ja siis kõlaski see lause, et “Nobody is perfect”. Sealt see pärineb ja arvestades, mis situatsioonist ta on tulnud, ta on kuidagi väga hästi seotud selle olukorraga, mis meil siin on.
See, et mõni nimekiri triibuliseks teha, uskuge mind, iga inimene, kes tegeleb valimisnimekirjaga, selle jaoks on see tõeline peavalu. Sest sa saad aru, et naised hääletavad nagunii meeste poolt, eks ju. Aga naisi on rohkem valijate hulgas ja keegi neist, vaadates valimisnimekirja, hindab ka seda, et kui palju naisi seal on. Et kas mehed, kes siin nimekirjas on ja kellest ühele mehele ta annab oma hääle, eks ju, kas nad on väärikad, kuidas nad suhtuvad naistesse. Midagi sellist ikka toimub. Aga täpselt niiviisi me vaatame, et oleksid esitatud nii vanemad inimesed kui ka nooremad inimesed, et oleks esindatud haridussfäär, meditsiin jne, jne, jne. Mulle tundub, et see seaduseelnõu teeb meie elu selliseks, ma ei tea, võib-olla mõni tigu näeks niiviisi, modelleeriks meie elu taolisel kujul. Kõik sõltub ainult sellest, mis püksis on. Ainult kaks triipu ongi vaja.
Tegelikult on elu palju värvikam ja praegu seda teha – mehed ja naised –, see on nii rumal, kui võimalik. Ja alustatud on ka muuseas valest otsast. Kui rääkida nendest probleemidest, mis on ühiskonnas olemas – see on palgavahe, see on hõivatus, see on teatud töökohtadest osa jne –, võib-olla alustaks sealtpoolt ja see tekitaks olukorra, et pärast valitaksegi neid naisi palju rohkem. Kui ma vaatan praegu, ma ei hakka rääkima siin Riigikogust, ma vaatan suure huviga, kuidas debateerivad omavahel Merkel ja see fantastiline Sarah Wagenknecht. Kaks naist võitlevad seal Bundestagis nii mis hirmus, mehed istuvad, kurat, keeled kuskil põlvede vahel ja lihtsalt imetlevad seda, kuidas naised omavahel arveid klaarivad. See on unustamatu, kui oled paar korda sellist asja näinud. Nii et see, et sooliselt on mees või naine, see ei tähenda mitte midagi. Ma olen selliseid naisi näinud, kes on nagu kalju, eks ju, nad on ehtsad võitlejad ja sõdurid. Ma olen näinud ka selliseid mehi, kes annavad jänesele metsas alla, kurat, kui ta sinna satub. Nii et sellist vahet teha, alustada on vaja teiselt poolt, alustada on vaja sellest ühiskonnamudelist, kus laps lasteaias teab, et on olemas naistetöö ja on meestetöö, ta käib lasteaias, seal on ainult naised, ja ta seostab seda palgaga, eks ju. Kui ta tuuakse ekskursioonile elektrijaama, siis katelde juures ta näeb ainult mehi, see on hoopis midagi muud. Nii et olukord on hoopis keerulisem, kui see eelnõu siin tahab esitada.
Ma natukese pikendaksin igaks juhuks aega.

Esimees Eiki Nestor
Kolm minutit lisaaega.

Mihhail Stalnuhhin
Tegelikult see seadus ei mõjutaks mitte midagi. Pigem tekitaks sellise olukorra, nagu ühes vanas anekdoodis, mis puudutab Ameerika armeed. Seal seersant tuleb noori sõdureid kasarmusse tooma, buss on selja taga, noored seisavad juba rivis ja siis ta neile käratab: “Te olete tulnud sellisest ühiskonnast, kus kogu aeg käib rassidevaheline võitlus, aga nüüd ma ütlen teile: minu brigaadis, minu kasarmus mitte mingit diskriminatsiooni ei ole. Minu jaoks ei ole teie valged ja mustad, te olete kõik minu jaoks ühte värvi, näiteks rohelised. Nüüd, mehed, läheme bussi ja helerohelised istuvad ette ja tumerohelised istuvad taha!” Niiviisi tegelikult elus sellised situatsioonid, kus te püüate seda kuidagi jõuliselt seadusega reguleerida, sellega nad lõppevad. Meie otsus on see, et Keskerakonna fraktsioon seda seadust muidugi toetada ei saa. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor
Igor Gräzin Reformierakonna fraktsiooni nimel, palun! Kolm minutit lisaaega.

Igor Gräzin
Alustame, lugupeetud kolleegid, kõige tähtsamast. Tähendab, me arutame asja, mis on eos vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega ja seda kahel põhjusel. Kuigi ettekandja kategooriliselt keeldus vastamast küsimustele ja piirdus ühe viitega kolleeg Ernitsale, mis oli absoluutselt ebarahuldav, ma pean kordama. Eesti põhiseaduse § 12 ei luba mitte mingisugust diskrimineerimist, ei positiivses, ei negatiivses mõttes. Ja kui jutt on positiivsest diskrimineerimisest, siis on seesama ebaseaduslik negatiivne. Teine asi, meil on olemas ühingu vabadus – kui Rotary või mingisugune teine organisatsioon otsustab, et seal on ainult mehed, siis seal ongi ainult mehed. Riigil ei ole mitte mingisugust õigust ette kirjutada vabalt ühinevatele inimestele seda, kuidas nad seda teevad. Siin oli muide jutt ka natuke poliitilisest kultuurist Skandinaavia, Rootsi, millest siin Mart rääkis. Täpselt samasugune kultuur oli Eesti Vabariigi riigikogus aastatel 1995–2003 – kui opositsioonist keegi ära läks, siis vastav arv koalitsioonisaadikuid ei hääletanud. Sellele süsteemile tegi lõpu Res Publica saabumine siia, kui tekkis vaen ja viha, mida siin kuni Res Publicani kunagi ei olnud. Nii et selles mõttes ma tahaksin Marianne Mikkot parandada. Selle parlamentaarse kultuuri rajaja on Eesti ja teatavasti Rootsi võttis selle meilt üle, mitte vastupidi. Nii et ajaloo mõttes me oleme siiski olnud ka eeskuju.
Nüüd räägime diskrimineerimisest, naistest ja feminismist. Ma täiesti usun, et selle seaduse taga võivad olla ka head ideed, aga kõik see asi paistab välja asendustegevusena, selleks et mitte tegelda naiste tegeliku diskrimineerimisega, mis Eesti ühiskonnas aset leiab. Väga lihtne on teha formaalne nomenklatuurne nimekiri. Vana parteiorganisatsiooni sekretärina, kui ma tahtsin aspiranti võtta parteiorganisatsiooni, siis kõigepealt ma pidin parteiorganisatsiooni võtma ülikooli töökojast taga kroonilise alkohooliku Sepa, sellepärast et oli ette nähtud, et intelligents saab komparteisse siis, kui piisav kogus proletaarlasi on seal. Sepaga oli Ahto Liigi juures seal taga see häda, et Sepp kippus pärast kaineks saades parteist välja astuma, mis oli järgmine probleem. Aga niipalju siis minu kommunistlikust minevikust.
Nüüd, tegelik probleem, millega see tiib radikaalset feminismi ei tegele, keda Marianne käesoleval juhul esindab. Ma ütlen teile, kuskohas on tegelik diskrimineerimine ja mis hakkab peale siinsamas saalis. Mõelge järele, mis mõte on öösel kell 2 siin istuda. Milline on üleüldine mentaalsus, kui mees tuleb kergete lõhnadega öösel kell 2–3 koju, see ei tekita probleemi. Mida te arvate abikaasast ehk naisest, kes tuleb koju öösel kell 2 või 3. Mitte mina ei ole seda välja mõelnud, sellest on kirjutanud Kitzberg. Tähendab, meil on hoopis teistsugused stereotüübid ehk teiste sõnadega Riigikogu tänane töökorraldus lööb naisi oluliselt rohkem kui mehi. Mehed võivad siin töllerdada õhtul kell 10 ja 11. Noh, lõppkokkuvõttes ükskõik, kus sa oled. Naised on vastutustundlikumad ja nende tervis on hapram. Ja iga kord kui Riigikogu otsustab, et me istume öö läbi, siis ongi see täpselt see diskrimineerimine, millega me väldime, et Riigikogus oleksid vanemad inimesed, nõrgema tervisega inimesed, ja sellega peksab Riigikogu naised siit minema.
Mul on üks ettepanek, aga ta on liiga mõistlik, et see feminismitiib, keda Marianne esindab, selle omaks võtaks. Aga see ettepanek on väga lihtne. Me kirjutame kodukorda, et Riigikogu töö algab kell üheksa ja lõpeb iga päev kell 18 ja Riigikogu töö lõunavaheaeg on 12.30–14.00. Kõik. Ma muide hoiatan teid. Siin kuskil kuluaarides liigub ringi uskumatult jabur mõte hakata korraldama nüüd jälle erakorralisi istungjärke esmaspäevast alates, kusjuures põhjust selleks ei ole mitte midagi. Lihtsalt valitsus ei viitsinud tööd teha, ei saanud oma seadustega valmis. Käpardid! No ja siis? Milles meie süüdi oleme? Aga idee on just nimelt selles, et me peksame opositsiooni ja parlamendi nurka. Sest meie olime valitsus ja teie peate tantsima meie pilli järgi. Fine, elame üle! Eks siin ole öid istutud. Ja nagu ütleb Siim Kallas: “On, mida unustada”.
Aga kuna me täna räägime feminismist ja naiste õigusest, siis niipalju, kolleegid mehed, te saate aru, et naised ei saa sellega hakkama. Kolleegid mehed! Paneme Riigikogu tööaja korda ja töötame nagu normaalsed inimesed. Laulev revolutsioon on läbi ja venelasi Sinimägedes ei ole. Järelikult puudub igasugune põhjendus meil töllerdada siin õhtul pärast kella kuut ja esmaspäeval sellepärast, et Ratas ei saa hakkama. See oleks naiste huvides. Aitäh! (Aplaus.)

Esimees Eiki Nestor
Henn Põlluaas Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel, palun!

Henn Põlluaas
Lugupeetud kolleegid! Loomulikult on naiste suurem osalus poliitikas igati tervitatav, kuid sotside triibuliste nimekirjad ehk sookvootide kehtestamine valimistel on äärmuslik ja ebademokraatlik nõue, mis diskrimineerib mehi, rikub otseselt soolise võrdõiguslikkuse printsiipi ja Eestis kehtiva seadusandlust. Seadus sätestab üheselt, et mitte kedagi ei tohi tema soo tõttu eelistada. Mikko öeldu, et igal juhul tuleb eelistada naiskandidaate, näitab, et sotside eesmärk ei ole sooline võrdõiguslikkus, vaid tegelikult üritatakse kehtestada keeldude-käskude ühiskonda ja vildakat soolist kvoodidiktatuuri enda vasakliberaalsete ja äärmusfeministlike eesmärkide elluviimiseks.
Ma ei ole Eestis täheldanud mitte ühtegi naisterahvast, kes on intelligentne ja pädev, sooviks osaleda ühiskonnaelu edendamisel, kuid oleks tagasi lükatud, sest ta on naine. Vastupidi, naiskandidaate võetakse ükskõik millisesse nimekirja hea meelega, kuid naiste kaasamine on nende väiksema poliitikahuvi tõttu oluliselt raskem kui meestel. Lõpptulemusel valivad inimesed ikka neid, kes neile poliitikutena sümpatiseerivad ja keda nad usaldavad, mitte mehi või naisi. Eesti poliitikas on olnud, on täna ja on ka tulevikus väga tublisid ja kompetentseid naispoliitikuid. Isegi Eesti president on naine ja vaieldamatu fakt on, et ta valiti “ülekaalukalt” kitsarinnaliste keskealiste heteromeeste häältega.
See, miks naisi poliitikas rohkem ei ole, on muus kinni, mitte selles, et mehed ei luba ja et naisi diskrimineeritaks. Statistika ja senised nii Riigikogu kui ka kohalike omavalitsuste valimistulemused, ka sotside seas, näitavad, et olukorras, kus meil on naisvalijaid rohkem kui mehi, on naissoost valijad eelistanud meeskandidaate enam kui naiskandidaate. Samuti ei ole mingit alust väita, et naised teeksid võimul olles oluliselt teistsugust poliitikat vaid sellepärast, et nad on naised. Sotside ettepanek tähendab sisuliselt valijate ehk rahva otsustusvõime ja otsustusõiguse kahtluse alla seadmist. Põhiseaduse järgi on rahvas kõrgeim riigivõimu kandja, kelle otsuste pädevuse vasakliberaalid kahtluse alla püüavad seada.
Kui me nõustume sellega, et pole vahet, mis soost isik mõnda tööd teeb, peaasi, et ta teeb seda hästi ning Riigikogu puhul ka rahva mandaadiga, siis kuidas saab nõuda, et hakkame soo põhjal Riigikogu liikmetel vahet tegema? Palju paremini mõjub see, kui inimesi positiivselt motiveerime ja julgustame. Aga kui naised ikkagi ei taha poliitikat teha, mis me siis teeme? Kas hakkame neid vägisi sundima, et sotside triibulisi ettekirjutusi täita? Sundkvoodid tekitaksid olukorra, kus inimeste valik, mida ülekandvad hääled niigi moonutavad, vastaks veelgi vähem valijate eelistustele ja ootustele. Sotside ja kellegi isiklike ambitsioonide täitmise nimel on äärmiselt lühinägelik panna võimu teostama isikud, kes seda ei pruugi tahta, kes selleks pädevad ei pruugi olla ja kelle ainus õigustus võimul olla on mingi sotside tahtel kehtestatud norm.
Kui seadusandlikul tasandil hakatakse ellu viima sotside kvoodipoliitikat, siis tähendab see selgelt taganemist demokraatlikest printsiipidest. Tundes vasakliberaalide taktikat ja strateegilist käitumist, võime olla kindlad, et kvootide küsimus ei piirdu ainult sellega. See on alles algus. Järgmiseks näeme ilmselt homo-, migrandi- ja jumal-teab-mis-kvootide pealesurumist veel. Triibuline võib muutuda lausa vikerkaarevärviliseks. Ja sealt edasi oleks vaid väike samm hakata määrama, kes ja millised poliitilised jõud üldse parlamendis võivad esindatud olla. Selliseid vihjeid on juba praegugi sotside suust kuulda olnud. Naiste osakaalu kunstlik suurendamine võib põhjustada olukorra, kus naiste sisuline osalus jääb teisejärguliseks, sest valiku tegemine aluseks ei pruugi olla kompetents. Eesti avalikkus ei toeta samuti sookvootide sisseseadmist.
Palun lisaaega!

Esimees Eiki Nestor
Kolm minutit lisaaega.

Henn Põlluaas
Turu-uuringute AS-i aasta alguses tehtud küsitluse põhjal ei poolda seda tervelt 76% Eesti kodanikest. Enamik inimestest, nii naised kui ka mehed, kogevad sotside kohustuslike sookvootide sisseseadmist alandavana. Sookvoodid oleksid lausa riiklik tõdemus, et naised ei ole võrdsed meestega. Saamaks juhtivatele kohtadele, vajavad nad otseselt seadusetuge ja eeliseid. Ilmselt sotsid ongi sellisel seisukohal. Inimeste valikul peab olema argument tema kompetentsus ja kogemus, mitte sugu või mingi muu kõrvaline asi.
Sotsid eiravad meie seadustes sätestatut, et võrdõiguslikkus tähendab seda, et me ei eelista kunagi ühtki inimest üksnes tema soo pärast. Ebavõrdsuse likvideerimiseks, naiste väärtustamiseks jne, on olemas ju palju muid võimalusi kui sundkvootide kehtestamine, kuid paraku on sotside silmis tõhusad vaid vulgaarsed ja repressiivsed meetodid, mis tekitavad vastuseisu suuremale osale ühiskonnast. Vägisi tundub, et sotside radikaalfeministide eesmärk on enda väärastunud vasakliberaalse agenda elluviimise nimel ajada mehed ja naised omavahel tülli.
Kõigele lisaks on naistes ka naiste ja emade nägemine sotside arust seksistlik, ahistav ja diskrimineeriv, seda enam, et sugu olevat vaid sotsiaalne konstruktsioon. Huvitav, kas sotside toetatav võimalus sugu vahetada iga poole aasta tagant tõmbab siis sotside sookvoodi küsimusele kriipsu peale. Kohustuslike sookvootide sisseseadmine valimisnimekirjade koostamisel on olnud sotside üheks korduvaks ja visaks teemaks. Soov, et riik kirjutaks ette, kuidas erakonnad oma siseasju ajavad, on põhiseadusvastane, ohtlik ja ebademokraatlik. Sellised hullud, sõna otseses mõttes hullud diskrimineerivad ja äärmuslikud ideed tuleb juba eos tagasi lükata. Tänan! 

Esimees Eiki Nestor
Monika Haukanõmm Vabaerakonna fraktsiooni nimel, palun! Kolm minutit lisaaega.

Monika Haukanõmm
Tänan, härra juhataja! Head Riigikogu liikmed! Esmalt tahan ma tänada eelnõu algatajaid olulise debati tõstatamise eest, sest kirge see siin küttis. Vabaerakond ei kasutanud 2015. aasta Riigikogu valimistel teadlikult triibulisi nimekirju, vaid üldnimekiri moodustati liikmetevahelise hääletuse tulemusel. Iga liige sai üldnimekirja järjekorda mõjutada ja tulemuseks saavutati olukord, kus üldnimekirja eesotsas olid nii mehed kui ka naised. See näitab, et valimisnimekirjas saavad naised samaväärseid kohti meestega ja seda mitte sellepärast, et tegemist on naistega, st soost tulenevalt, vaid põhjusel, et naised on targad, haritud, silmapaistvad ning saavutanud eelneva töö ja tegemisega piisavalt tuntust ja neid usaldatakse meestega võrdselt, tihti isegi rohkem. Tulemuseks ongi see, et Vabaerakond on hea näide sellest, kus naisi on fraktsiooni kaheksast liikmest kolm ehk siis 37,5% ja seda ilma igasuguste triipudeta. Triibulised nimekirjad meenutavad natukene sellist võistluslikku sotsiaaldemokraatiat, kuid tegelikult on soost tähtsamad inimesed ja ideed, valmisolek poliitilises elus osaleda.
Head ja õiget eesmärki – rohkem naisi poliitikas – ei saavutata käskides ja ähvardades, vaid ikkagi positiivselt motiveerides. Seega, küsimus on ju tegelikult palju laiem kui Riigikogu valimisnimekirjad. See on ühiskonnas suhtumise muutmise küsimus. See tähendab, et naine ja mees on samaväärsed ja sama väärtuslikud, küsimus ei ole soos. 26. mai Sirbis ilmus üks suurepärane artikkel, mis kannab pealkirja “Miks ei saanud ühestki tüdrukust kunstiajaloolast?”. Selle kirjutas Eero Kangur, soovitan soojalt seda lugeda. Ja seal räägiti Krista Kodresest, Eesti esimesest naissoost kunstiajaloo professorist, kes sai selle tiitli 2003. aastal, kuigi seda eriala õpetati juba sada aastat tagasi. Sada aastat tagasi õppisid tegelikult sedasama eriala tublid Eesti naised, kellel oli lai silmaring ja hea võõrkeeleoskus, kuid vaatamata sellele ei õnnestunud neil ikkagi teha poliitilist karjääri. Miks? Sest naistes – ja mulle tundub, et ka tänasel päeval veel kahjuks – nähakse kohati sellist rahvuslikku põhiraskuse kandjat bioloogilises taastootmises, mistõttu tema kõrghariduspüüdlus võis saada hukatuslikuks rahvuslikule juurdekasvule. Ehk siis tihti oli naine ka ohtlik konkurent meestele.
Õnneks seda sellist saja aasta tagust suhtumist enam nii palju ei eksisteeri. Me oleme astunud juba suure sammu edasi. Aga ma olen endiselt seda meelt, et me ei pea tegelema naise traditsioonilise ühiskonnarolli muutmisega jõu meetodil. Tunnustagem, et ühiskond on muutunud. Ja kui naine või mees tunneb, et ta tahab osaleda poliitikas, rääkida kaasa olulistes ühiskondlikes protsessides, juhtida ettevõtet või firmat või ükskõik mida, siis järjest vähem mängib siin rolli sugu, vaid tema isiklikud ja professionaalsed oskused on prevaleerivad. Seega, nii nagu sada aastat tagasi me enam ei käitu. Ja õnneks enam ei valitse meil nii kindlad naisi tagaplaanile suruvad ühiskondlikud, hariduslikud ja ideoloogilised piirangud. See tähendab, et me naistena tegelikult ei vaja meeste armust kohta nimekirjas sunniviisiliselt, vaid selle pärast, et me väärime seda kohta, sest me suudame naistena pakkuda seda, mida ilma naisteta ei oleks võimalik saavutada. Kui küsida naistelt seda, kas me soovime saada valituks või kohale nimetatuks ainult soo pärast, selle pärast, et ma olen naine, siis enamus seda ei toeta ja ei soovi. Ka mina mitte. Miks? Sest see tekitab küsimuse, mis on olulisem: kas see, et ma olen naine, või see, et ma olen midagi väärt. Ja mulle tõsiselt meeldiks see viimane rohkem.
Ilmselt paljudele teist tundub see jutt idealistliku ja isegi naiivsena. Kuid kui me hakkame meeste ja naiste võimalusi osaleda poliitikas ja riigi juhtimises tegema sunniviisiliselt, läbi käskimise ja keelamise, läbi karmistamise, siis näen siin paari ohukohta. Me sisendame, et naised ongi need, keda peab nõrgemana, väevõimuga ettepoole suruma, mis tähendab, et ühiskonnas võib see loomulikku nn kasvamise protsessi pärssima hakata. Käsime nii käituda, mitte et see on normaalne ja iseenesestmõistetav, et naised on võrdväärsed. Ja see võib tekitada hoopis vastupidiseid protsesse või aeglustada Eesti võrdsema ühiskonna poole kasvamist. Me sunnime naisi justkui väevõimuga osalema poliitikas, sest me peame saama ju rohkem naisi poliitikasse, sest triibuline nimekiri tuleb täita. Kas me ei võta sellega valikuvabadusi nii meestelt kui naistelt? Ja kui neid naisi ei ole, kas siis jääbki nimekiri esitamata? Nagu Andres Herkeli toodud näide Hiiumaalt. Kas me siis ei saakski esitada nimekirja?
Küsimus: kas me vajame riigi juhtimisse ja poliitikasse rohkem naisi? Kas me vajame Riigikokku rohkem naisi, et meie otsused oleksid tasakaalukamad ja õiglasemad? Jah, kindlasti, selles ei olegi kahtlust. Kuid kas selle saavutamise parim tee on triibulised nimekirjad – see on küsimus. Õppigem siis Põhjalast, mida me tihti tahame endale eeskujuks tuua, ja liigume võrdsema poliitika poole ning jätkem siis see nn triibuliste nimekirjade etapp vahele. Sest triibuliste nimekirjade meetod ei taga meil automaatselt ju soovitavat tulemust – rohkem naisi poliitikas. Sest lõppkokkuvõttes on nimekirjast olulisem see, kuidas hääletab valija. Ja see on juba ühiskonnas väärtushinnangute ja kasvamise protsess. Nii et tarku otsuseid teile! Aitäh!

Esimees Eiki Nestor
Tiina Kangro Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel, palun!

Tiina Kangro
Lugupeetud kolleegid! Ma kõigepealt täpsustan, et ma räägin hetkel enda nimel, olles kooskõlastanud selle sõnavõtu Isamaa ja Res Publica Liiduga, kes on ühiselt otsustanud, välja arvatud mina, hääletada samuti selle eelnõu väljalükkamise poolt. Aga mul on siiski mõned mõtted, mida ma pean asjakohaseks täna edastada.
Hetk tagasi teatas Igor Gräzin siit puldist, et ta kutsub Riigikogu mehi üles aitama Riigikogu naisi sellega, et teha korrektiiv Riigikogu kodu- ja töökorra seadusesse, keelustamaks öised istungid. Ja Igor põhjendas seda sellega, et Riigikogu naised nagunii sellise otsustusega hakkama ei saa. Tahan siinkohal täpsustada, et kuna Riigikogu juhatus kogus just eile, eilse kuupäevaga, fraktsioonidelt ettepanekuid Riigikogu kodu- ja töökorra täiendamiseks, siis ma isiklikult saatsin Eiki Nestorile ettepaneku leida võimalus lõpetada ööistungite korraldamine ilma mõjuva riikliku põhjuseta.
Minu ettepanek, mis loodetavasti leiab Riigikogu juhatuses väärikat tunnustamist ja selle põhjal tegutsemist, on sündinud siiski pikema mõtlemise järel, kus ma olen konsulteerinud väga paljude Riigikogu liikmetega. Huvitaval kombel, kui ma olen rääkinud naisliikmetega, siis üldiselt on nad kõik vastanud, et jah, see on tõsine küsimus, mis väärib muutmist. Nii palju, kui ma olen rääkinud Riigikogu meesliikmetega, on nad enamasti vastanud niimoodi, et minu tervis isiklikult on küll nii hea, et see öine ülevalistumine mulle mitte midagi ei tee. Samas me teame kõik, et enamasti sellised öötööd, kui nad mõjuvad kellelegi silmanähtavalt seotult selle öötööga, siis need on olnud meesterahvad, kuna meesterahvad, eriti vanuses 50+ ongi haavatamavad tervislike riskide poolest.
Nüüd edasi, tuues veel näiteid, tuli mul siin saalis istudes ja seda huvitavat pikka arutelu jälgides meelde näiteid Eesti poliitikute sõnavõttudest. Kui meil oli kord aastaid tagasi perearsti teema arutlusel, siis tollane sotsiaalminister Hanno Pevkur vastas meedias, nagu öeldes, et probleem ei ole piisavalt tõsine, tuues argumendi, et temal on küll väga hea perearst. Täna siin saalis me kuulsime ka mitut sõnavõtjat nimetamas näiteks naistevastase vägivalla deklaratsiooni puhul sõna võttes, et neil isiklikult on küll perekonnas kõik korras – on naine, on lapsed ja on vastastikune mõistmine. Kuulsime ka, kuidas keegi siin saalis armastab naisi juba 5-aastasest alates.
Mul tuleb veel meelde näide, kui Taavi Rõivas oli sotsiaalminister ja teemaks oli inimeste vähene ligipääs hambaravile. Siis ütles Taavi Rõivas, et tema isiklikult arvab küll, et kaks korda päevas hambaid pestes ja seda ka oma lastele õpetades, ei olegi hambaravi nii väga vaja. Natukene paremat klassi näitas kunagi aastaid tagasi Andrus Ansip, kes ei rääkinud oma isiklikest mõtetest, vaid rõhutas tihtipeale, et tema naine on kodus öelnud, et need asjad tervishoius on nii ja mitte naa.
Lugupeetud kolleegid! See seaduseelnõu, mida me täna siin arutleme, ei ole tõesti võib-olla …
Palun mõni minut juurde!

Esimees Eiki Nestor
Kolm minutit lisaaega!

Tiina Kangro
… mitte parim, millega üks riik võiks lahendada naiste ja meeste võrdsemat osalust poliitikas. Seetõttu tuleb nõustuda nii juhtivkomisjoni ettepanekuga kui ka mitmete fraktsioonide seisukohaga, et kuivõrd selle eelnõu puhul võib olla vastuolu põhiseaduse ja mitmete teiste põhimõtetega, siis ma mõistan neid, kes hääletavad selle eelnõu maha.
Nüüd, nagu ma alguses mainisin, ka minu koduerakond, vabandust fraktsioon, kes on otsustanud hääletada selle eelnõu välja lükkamise poolt, teeb seda, aga mina olen endale reserveerinud täna eriarvamuse ja hääletan selle sissejäämise poolt. Mitte sellepärast, et ma peaksin õigeks, et just sellisel kujul me peaksime reguleerima seadusega naiste ja meeste võrdsemat osalust parlamenditöös ja ka kohalikes omavalitsustes, vaid selleks, et ma tahan anda oma hääle selle poolt, et me arutleme nende teemade üle, et me peame õigeks, et me peaksime jõudma mingitel mõistlikel viisidel selleni, et naisi oleks poliitikas ja mujal Eestis juhtivatel kohtadel rohkem. Aitäh!

Tags: eelnõu, naised, riigikogu, triibulised valimisnimekirjad, võrdsed võimalused