WordPress + Lava + Gerd Tarand

Talupoja tarkusest ja rumalusest

Thursday, 31.08.2017, 03:26 / SEISUKOHAD / RSS

Sel suvel olen päris mitu korda ahhetanud: ”Tohoo tonti, see ei ole võimalik!” Pean silmas kõrgeid ameteid pidavaid või staatust omavaid mehi, kes siin ja seal on reljeefsete avaldustega esinenud. “Peast rase”, “kuri tädi”, “sina kui naine ei saa aru”, “blond”, “litsilaiskus” ja nii edasi ja nii edasi.

Läbi aegade oleme kuulnud ja kaasa noogutanud mõttele “talupojatarkusest”. Et just meie, eestlased olemegi mõistlikud kaalutlevad talupojad, kes ei tegutse uisa-päisa. Oleme end peaaegu et samastanud kannatlike alalhoidvate talupoegadega. Kuni Andrus Kivirähk tõi meie keelde ühtäkki sõnaühendi “kalk talupoeg”.

Kivirähk juhtis tähelepanu sellele, kui me oleme ühiskonnas nõrgemal positsioonil olevate inimeste suhtes nagu karmid kohtunikud, mõistes neid hukka seitsmes surmapatus, siis kehtib meie kohta sõnapaar “kalk talupoeg”. See on tõug, kellele on omased tarkused nagu “ei saa santi sundida, kui sant ei taha kõndida” või “uppuja päästmine on uppuja enda asi”.

Seesama tark kalk talupoeg nagu tõeline peremees kunagi, peabki teisi kas sulasteks või tüdrukuteks. Meenub kord Tallinna lennujaamas nähtud situatsioon, kus varahommikul üks meie tuntud rahatuusadest kallas endale ja sõpradele klaasidesse viina ja hõikas lounge’i töötajale vastuvaidlemist mitte salliva töökäsu: ”Tüdruk, too meile ajalehed!”

Mind paneb imestama, miks nad nii käituvad. Või kust tuleb selline kõrkus? Näiliselt jääb tunne, et see ongi peremehe kohus kõiki korrale kutsuda. Et nii nagu taluperemees muiste pani esimesena lusika pudru sisse, nõnda on tal täna õigus anda vasakule ja paremale hinnanguid, mis oma olemuselt on patroneerivad ja teisi paika panevad. Nii lihtsalt on, sest mina ütlen, et nii on! Naine ja laps räägivad siis, kui kana pissib.

Talupoja kalkus nagu bojaarilik kõrkus võib olla tegelikult siiski ei midagi muud kui nõrkus, mida varjatakse oma üleoleva tooniga. Teame ju hästi, et parim kaitse on rünnak. Teisisõnu, kui mina ei ründa, siis rünnatakse mind. Võib aga vastu küsida, kus see sõda käib? Miks tavaelus peame olema üksteise suhtes nagu kass ja koer, ilma et ma tahaksin kuidagimoodi kasse või koeri või armsate lemmikloomade pidajaid solvata. Lihtsalt üks vanasõna meenus.

Armas tark kalk talupoeg, kaasaegne 21.sajandi ühiskond on hoopis nüansseeritum kooslus kui 19.sajandi külakogukond. Eesti naised on kõrgelt haritud. Nojah, mis see haridus loeb, kogemust ja sidemeid on vaja, kuulen kedagi ütlemas. Ent tänapäeva naised on mitte lihtsalt hästi informeeritud, vaid nad oskavad kindlakäeliselt pareerida verbaalseid torkeid. Aga nad oskavad üht asja veel: nad langetavad otsuseid.

Üks otsus on näiteks pigem olla vallaline kui abielluda. Lihtsalt, et peremees ei kamandaks. Teine otsus on vääriliste peigmeeste puudumise tõttu ära minna. Just-just, meil on peigmeeste, mitte pruutide puudus. Üle Euroopa on Eesti naised kui professionaalid hästi hinnatud ja kõrgelt makstud. Kõrgharidusega naisel on õigus tahta endale partnerit, kes on samaväärsel vaimsel tasemel. Ehk siis naisega võrdväärne. Eesti on ainulaadne riik maailmas, kus meeste haridustase on naiste omast mitu klassi madalam.

Mis see seksistlik patroneeriv keelekasutus siia puutub? Väga palju puutub. Kui lugupidamist ja viisakust ühiskonnas napib, siis paratamatult kipub haritud naine väljapoole vaatama. Kui jätkub avaliku elu tegelaste keelekasutuses naisi parastav alatoon, siis ei jää vastus tulemata.

Keelekasutusest loeb palju välja. Eks vanasõnagi ütle otse:”Mis keelel, see meelel”. Seega siis soovitus soe- austagem üksteist. Lõpetuseks tasub mõelda, kui palju inimesi täna on seotud maaharimisega. Kui teate numbrit, siis enne järjekordset “talupojatarkuse” mantra välja hüüdmist, võiks “enne mõelda ja siis öelda”.

Loo toimetatud versioon ilmus Eesti Päevalehes 30.08.2017 (Marianne Mikko: avaliku elu tegelaste keelekasutuses levinud naisi parastav alatoon paneb haritud naised väljapoole vaatama).

Tags: , , , , , , ,