Marianne Mikko: Ukraina vajab meie abi

Monday, 03.12.2018, 13:26 / SEISUKOHAD / RSS

Nädal tagasi alguse saanud kriis Aasovi merel on lakmuspaber mitte ainult Euroopa Liidule või NATO-le, aga ka meile endile. Suurriik, kellega oleme jaganud ühist saatust N.Liidus, on hädas. Aasovi merel aset leidnud intsident, mil kolm Ukraina laeva võeti Venemaa poolt kinni, on kõike muud kui süütu vahejuhtum. Eestlane pole lapsemeelne, et pidada provokatsiooni millekski muuks kui provokatsiooniks.

Krimmi annekteerimisest on möödunud neli pool aastat. Maailm on tasahilju harjunud sellega, et Krimmist on saanud Venemaa osa. On harjutud ka sellega, et Ukraina idaosas käivad lahingud. Tõsi, tehakse deklaratsioone ja rahvusvahelisel areenil kriipsutatakse alla Ukraina terviklikkust. Ja seda, et rahvusvaheline üldsus nõuab Venemaalt Krimmi viivitamatut tagasiandmist Ukrainale nagu ka sõjategevuse kohest lõpetamist.

Üks konkreetne rahvusvaheline tegu, mis on Venemaal pinnuks silmas, on inimõiguste organisatsiooni Strasbourg’is paikneva Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) otsus võtta Venemaalt hääletamisõigus. See tähendab, et 47 liikmesriigiga organisatsiooni parlamentaarses assamblees saab Venemaa küll osaleda, aga otsuseid langetada pole tal pärast Krimmi annekteerimist enam õigust. Vastuseks lahkus Vene delegatsioon ENPA-st. Vähe sellest, poolteist aastat pole Venemaa ka liikmemaksu maksnud. Kui Venemaa pole oma võlga järgmise aasta juuniks ära maksnud, võib inimõiguste organisatsioon Euroopa Nõukogu Venemaale näidata ust.

Tugevam relv Venemaa taltsutamiseks on mõistagi sanktsioonid. Rahvusvaheline õigus peab kehtima kõikidele maailma riikidele, kaasa arvatud Venemaale. Kui rahvusvahelistest reeglitest kinni ei peeta, siis arusaadavalt on omavolitseja trahvipingil ehk maksab trahvi. See majanduslik hoob on päris hästi töötanud. Samas ei saa salata, et ikka ja jälle on Euroopa lõunatiiva riikidel tekkinud mõtteid Venemaa vastu suunatud sanktsioonide leevendamisest või lausa maha võtmisest. Ent suurem osa riike, kes on nii Euroopa Liidu kui ka NATO liikmesriigid üheaegselt, soovib jätkata või tugevdada sanktsioone. Samas pole Ukraina selle nädala vältel kiiret ja jõulist toetust saanud.

Esmaspäeval, 3.detsembril arutab Riigikogu Ukraina avaldust seoses Aasovi merel tekkinud kriisiga. Riigikogu ei tee ülemäära tihti poliitilisi avaldusi. Ent Ukraina suhtes oleme 2014. aasta kevadel, kohe pärast Krimmi annekteerimist, ühe jõulise poliitilise avalduse heaks kiitnud. Nagu ka 2008. aastal Georgiaga solidaarsuse märgiks. Täna tahame veelkord alla kriipsutada oma väärtuspõhist välispoliitikat ja seista selle eest, et agressori vastu suunatud sanktsioone laiendada. Eesti on Ukraina üks suurimaid eestkõnelejaid. Seda nii riigi kui ka üksikisiku tasandil.

Viimane mõte. Minu nutitelefoni tuleb iga päev väga ärevaid uudiseid Volodymyrilt Kiievist. ENPA Ukraina delegatsiooni juht ei kutsu appi, aga ta palub teavet Aasovil toimuva kohta levitada. Muide, see informatsioon pärineb Lääne allikatest ja on vastavalt inglise keeles. Kui andsin talle teada, et me arutame ja tahame vastu võtta meie parlamendis avaldust Ukraina toetuseks, oli ta juba ette tänulik. Ukraina teab, kes on tema sõbrad.

MARIANNE MIKKO,
Riigikogu liige, sotsiaaldemokraat