Marianne Mikko: kirjutamine on jumalik tunne

Tuesday, 04.02.2020, 00:08 / SEISUKOHAD / RSS

Ilmunud ajalehes Vooremaa 1. veebruaril 2020.

Marianne Mikko on tuntud suurus, kui niimoodi öelda saab ja tohib. Teda on tituleeritud nii tippajakirjanikuks kui ka tipp-poliitikuks. Ennekõike seetõttu, et Marianne eneseteostus on sattunud suurte muutuste ja valikute aega. Temast oleks võinud ju tahtmise korral saada ka tippametnik, tippjuht või kes iganes.

Nõukaaja lõpu noortele ja aktiivsetele oligi võimalus valida, mis suunas liikuda, kuhu jõuda, sest kõik teed olid valla ja tõenäosus ennast kõrgel tasemel teostada väga suur. Täna on Marianne jäänud taustale. Tal on hetk tõmmata natuke hinge ja mõtestada olnut, seada uusi sihte. Uurime, mis tehtud ja mis teoksil ning leiame ka huvitava seose Jõgevamaaga.

Oled olnud pea võrdse pikkusega kahe ameti kandja, nii ajakirjanik kui ka poliitik. Ajakirjanikuna olid sa hea. Lausa oivaline, parim, olid tipp ja see ei ole ainult minu arvamus. Seda räägitakse. Öeldakse isegi vahel, et miks sa sinna poliitikasse läksid, sest olid kirjutajana hea. Miks sa seda ikkagi siis tegid?

Tsiteerin iseennast oma uuest raamatust „Koridorides libedal jääl“. Leheküljel 16 kirjutan sedasi: „Mõõdukatel oli uusi nägusid vaja. Nad olid otsustanud, et enne järgmisi valimisi võiksin mina olla see uus nägu. Olin pahviks löödud! Pakkumine tuli minu jaoks ootamatult. Hariduselt olen raadioajakirjanik. Olin seda tööd teinud peaaegu 20 aastat. Tõtt-öelda olin pisut häiritud, et mulle kui ajakirjanikule lähenes parteilane nii siivutu sooviga. Ise pidasin end läbi ja lõhki ajakirjanikuks, kes polnud kordagi mõelnud ameti vahetamisele. Tundsin end ebamugavalt, peaaegu reedetuna. Enda arust polnud ma kuidagi ega kusagil mõista andnud, et kavatsen elukutset vahetada. Teisalt oli muidugi tõsi, et minu ja teleuudiste toimetuse juhi suhted polnud kõige paremad. Just oli lõppenud Brüsseli korrespondendipunkti taasavamise konkurss ja olin kandideerinud erikorrespondendi kohale. Täiesti arusaamatul põhjusel ei soovitud mind tagasi saata sinna, kus olin Euroopa Liidu ja NATO juures oma käte ja mõistusega rajanud ETV korrespondendipunkti. Nii et mõõdukate ajastus mind üles noppida oli ideaalne.“

Nii ajakirjanikul kui ka poliitikul on vastutus auditooriumi, lugeja ja valija ees. See kohus on või oli halastamatu. Mõlemale ametile on aastatega lisandunud klounaadi. Kas sulle tundub ka nii? Peab olema justkui eriti edev, et läbi lüüa ja säutsuda mõjule pääsemiseks võimalikult teravalt, nagu näiteks Trump ja teised?

Tõsi, ajakirjandusest on saanud meedia ja riigijuhtidest poliitikud. Mina lahkusin ajakirjandusest 17 aastat tagasi. Aastal 2002 polnud klikkide arv tähtis. Tõtt-öelda, nendest ei teatudki Eestis suurt midagi. Mis aga puudutab tänapäeva valitsemist, siis üle maailma on viimasel ajal juhtideks saanud populistidest liidrid. Vaat et täiesti seaduslikul teel vabade valimiste tulemusena. Populism ei meeldi mulle, arvan, et see ei meeldi mitte ühelegi südametunnistusega poliitikule, nagu ka valijale, aga hetkeseis on selline. Raske aeg tuleb üle elada ja tugevamana edasi minna. Arvan, et noored on hästi tublid. Just teismelised. Nad teevad tuule alla hangunud mõttelaadiga vanadele (mees) poliitikutele. Nad soovivad meie planeeti näha sallivate inimeste ja terve looduse kooskõlas.

Sa kirjutasid raamatu. Kas me saame sealt teada kogu tõe, miks oled üht või teist asja viimastel aastatel teinud?

Ma julgen selge kõlava häälega öelda jah. Väidetavalt on minu raamatut lugenud inimesed olnud meeldivalt üllatunud, kui palju uusi fakte nad on teada saanud. Mitte ainult minu kohta, vaid hoopis laiemalt. Olgu selleks siis pronkssõduri teisaldamisega seotud rahvusvaheline toetus. Või näiteks inimõigusorganisatsiooni Euroopa Nõukogu eesistumine, mis Eesti jaoks terendab vaid kord 23 aasta vältel. Mina olin parlamentaarsel tasandil selle harukordse võimaluse juures. Kirjeldan, mida nägin, kuulsin ka seda, mis oli minu panus 2016. aasta eesistumises. Mõnel Eesti poliitikul tuleb mõru pill alla neelata. Palusin Eesti endisel välisministril käsikiri läbi lugeda ja midagi kirjutada. Tegelikult polnud ma sugugi kindel, kas Urmas Paet üldse toru võtab. Ta oli vastupidi lahkesti nõus nii lugema kui ka arvama.

Raamatu „Koridorides libedal jääl“ tagakaanelt saab lugeda, et Marianne Mikko on pannud kirja oma loo tegutsemisest nii Eesti poliitikas
kui ka Euroopa Parlamendis. Ta on teinud seda kire ja tugeva isikliku positsiooniga. See teebki Marianne Mikko mälestused lähiajaloost loetavaks, omanäoliseks ja emotsionaalseks. Puudutab see siis erisuhet Pärnumaa kaluritega, Gandhi taskuräti lugu või Põhja-Korea visiidi liigutavat lõppu. Neid ja teisi lugusid on autoril palju rääkida. On nii üllatusi kui ka äratundmist.

Poliitikuna saavutasid tipu sellega, et olid MEP. Sa ajasid asju, millest osa me teame, aga osa jääb vist paratamatult varju. Üks, mis ka Jõgevamaad puudutab, on meie maakonna üheks piiriks olev Peipsi järv. Sa seisid kalavarude ja kalameeste eest. Sellest räägib ka peatükk sinu raamatus?

Esimest korda elus Pärnumaal mõõdukate kandidaadina valimistel osaledes moodustasid suure osa mu valijaskonnast rannakalurid. 2003. aasta veebruaris enne riigikogu valimisi kohtusin nende tolla l400-liikmelise organisatsiooniga. Pärast seda ajaloolist kohtumist andsid kalurid märku, et nad on valmis minu poolt hääletama.

Tõsi, riigikogusse ma 2003. aastal ei saanud, seevastu osutusin 2004. aastal valituks europarlamenti. MEPina tõin pärast 2005. aasta ränka talvetormi Euroopa Parlamendi liikmed Häädemeestele. Mõte seisnes selles, et laastatud sadamate jaoks tuli eurosaadikute kaasabil leida
rahaline abi Brüsselist. Vähe sellest – liitusin europarlamendi kalanduskomisjoniga, mille liikmed tulid minu sütitusel Peipsi järvele tutvuma piirijärve professionaalse kalapüügiga. Komisjoni rahvusvaheline liikmeskond oli Eesti kalurite ennastsalgavast tööstiilist tõelises vaimustuses. Raamatus olen sellele pühendanud peatüki „Kormoran ühendab“.

Sul on olnud mitu teemat, mida oled vedanud nii ajakirjaniku kui ka poliitiku, ühiskondlikult aktiivse inimesena. Kas võime soolist palgalõhet pidada neist üheks olulisemaks või on sul hingelähedane veel miski, mida me ei tea ega oska aimatagi?

Palgalõhe on kindlasti üks mu kaubamärkidest. Paraku on praegune seis ikka veel selline, et me küll teadvustame soolist palgalõhet,
aga aeg on sealmaal, et ei tule enam rääkida probleemist, vaid asuda seda lõhet jõuliselt vähendama. Kui vastata küsimuse teisele poolele, siis tegelikult on üks mu viimase aja suurimaid saavutusi seotud Türgiga. Nimelt tuli Türgile inimõiguste eiramise pärast päitsed pähe panna. Euroopa Nõukogu parlamentaarses assamblees vastu võetud Mikko raporti järgi on Türgi vabariigil, nii nagu igal Euroopa Nõukogu 47 liikmesriigil, kohustus järgida inimõigusi. Isegi kui Türgi võtab vastu Süüria sõjapõgenikke ega lase neil valguda Euroopa Liidu liikmesriikidesse, ei tohi Türgi sellest hoolimata vangistada ajakirjanikke või tembeldada õpetajaid terroristideks, et neidki trellide taha saata. Mul on Türgi ametivõimudega olnud väga tõsised läbirääkimised, mille tulemusena tunnen, et nad ei pea mind oma sõbraks. Minu asi on seista inimõiguste eest olgu siis Eestis naiste õigusi või Türgis ajakirjandusvabadust kaitstes.

Inimesi huvitab, mida sa tegema hakkad või juba teed? Kas tuled suurde poliitikasse tagasi või on loota, et sinust saab taas hea ajakirjanik?

Praegu tegelen oma raamatu esitlustega. Kohtun inimestega, vastan küsimustele ja jagan autogramme. Väga põnev aeg. Pean tunnistama, et mulle tõesti meeldis ja meeldib jätkuvalt kirjutada. Ei saa välistada, et sel aastal võib minu sulest ilmuda veel midagi. Kirjutamiskirge ei soovi ma kuidagi vaigistada. Jumalik tunne.

Tags: europarlament, jõgevamaa, koridorides libedal jääl, mõõdukad, palgalõhe, raamat, türgi, vooremaa