Mida kõrgemal mäe otsas seisad, seda külmem tuul puhub

Tuesday, 18.02.2020, 14:23 / SEISUKOHAD / RSS

Mind koolitati ajakirjanikuks. Olen leiba teeninud reporteri, erikorrespondendi, saatejuhi, toimetaja ja peatoimetajana. Peaaegu sama palju aega olen olnud poliitik. Tõele au andes siiski paar aastat vähem kui ajakirjanik. Varem või hiljem tuleb aeg, mil Riigikogu liige ei osutu tagasi valituks. Just selles ajas elan ma praegu.

Simone de Beauvoir on kunagi öelnud väga õpetlikult, et naiseks ei sünnita, naiseks kasvatakse. Ta pidas silmas mitte lihtsalt sugu, vaid naist ühiskondlikus olemises. Tegelikult võib sama öelda ükskõik missuguse muu ameti kohta. Ent kui need kaks – naiseks olemine ja poliitika tegemine üks ühele kattuvad, on see kuldaväärt kogemus. Kui aus olla, siis see pole käimiseks just kõige kergem tee.

Poliitikuks sain ühe telefonikõne tõttu. Oli aasta 2002. Brüsseli korrespondendipunkti püsti pannud, olin ma ETV rahanappuse tõttu Tallinnasse tagasi kutsutud. Pean tunnistama, et ei tundnud end uudistetoimetuses kõige mugavamalt. Mitte et uudistejahtijad oleksid olnud pahatahtlikud või küündimatud, vaid süsteem millegipärast ei toiminud. Nii et tollaste mõõdukate, tänaste sotside telefonikõne erakonnaga liituda oli kui rusikas silmaauku. Tagantjärele targana olin ju teelahkmel, ilma et seda iseendale oleksin tunnistanud.

Ma polnud poliitikasse minekust unistanud või end üldse poliitikuna ette kujutanud. Olin ikka kas mikrofoni või sulepea, hiljem ka kaamera abil end kuuldavaks-nähtavaks teinud. Ja siis selline ettepanek! Tuleb tunnistada, et alguses lausa ahhetasin: kuidas nad võivad! Ent kui olin kõik õunad kokku lugenud ja pisut ka sõprade käest nõu küsinud, siis paar kuud kestnud kohtumiste möödudes langetasin otsuse – miks mitte!

Astusin tegelikult väikese sammu – kaamera kõrvalt otse kaamera ette. Kui varem oli mu töö ise küsimusi esitada, siis nüüd nõudis amet vastuste andmist. Minu suur armastus oli põhiliselt välispoliitika, aga sel hetkel ei teadnud ma sisepoliitkast paraku suurt midagi. Teisisõnu, kui olnuksin kursis, kui räbalas seisus olid tol hetkel mõõdukad! Alalhoidlik inimene poleks end valimiskünnise piiril vaevleva erakonnaga kindlasti sidunud.

Ent oli kuidas oli, sotsiaaldemokraat minust sai. Ilves, Padar ja Nestor võtsid mu kahel käel vastu. Nii üks kui ka teine tuli ka Pärnumaale, mis sai üldvalimistel minu valimisringkonnaks. Üks neist seisis minu kõrval kohtumisel transporditöötajatega, teine toetas mind kalurite ees esinemisel. Nii saingi üle poolte mõõdukate Pärnumaa häältest. See aga ei tähendanud, et oleksin Riigikokku valituks osutunud.

Olgem ausad – vaid kuus mõõdukat saigi 2003. aastal koha Toompeale. Mulle meeldis teha kampaaniat nagu välismaa dokumentaalfilmides nähtud: ukselt uksele käia ja inimestega rääkida oli ülimalt tore. See, et ma ei saanud parlamenti, ei tähendanud veel maailmalõppu, sest samal ajal alustasin välis- ja julgeolekupoliitika kuukirjaga Diplomaatia.

Keerulisem lugu oli endiste kolleegide ajakirjanikega. Nii mõnigi vaatas kõõrdi. Üks küsis otsesõnu, mis hüved ma siis endale välja kauplesin. Vana kolleeg Eesti Raadio päevilt keeldus tulemast Kuku raadio „Välismääraja” saatesse, mida ma tol ajal juhtisin. Põhjenduseks tõi, et tema parteilaste valmiskampaanias ei osale. Kõige karmim kogemus oli ühe meesajakirjanikuga, kes otsustas mind karistada kurja usutlusega nii-öelda poolte vahetamise ehk ajakirjandusest poliitikasse minemise pärast. Olles ise teinud sadu intervjuusid, sain üsna kiiresti aru, et mehe meeltes on vormistada hukkamõistev intervjuu, kuidas ma oma 5600 häälega „pelgalt Ilvese armust” Euroopa Parlamenti sain. Aga kuna võitjate üle kohut ei mõisteta, polnud mul jõudu, et tõusta ja sirge seljaga poole intervjuu pealt lahkuda.

Selles 2004. aasta usutluses tuleb näha ka helgemat poolt. Kuna olin juhtumisi Eesti Ajakirjanike Liidu aseesimees ja tolle päevalehe fotogaaf kuulus toimetuse teadmata minuga samasse liitu, siis usutlust ilmestavad pildid olid ühed kaunimad, mis minust eales tehtud on. Teisisõnu – fotograaf ei soovinud toimetuse vastiku mänguga kaasa minna. Olen tänaseni vana kooli mehele Peeter Langovitsile tänulik.

Poliitika pole meelakkumine. Vähemasti sotsiaaldemokraatide hulgas võetakse algaja lahkesti vastu. Mulle pakuti üsna pea võimalust saada erakonna aseesimeheks. Õnneks taipasin sellest ahvatlevast võimalusest loobuda. Tuleb teada, millal tasub olla esiplaanil, millal hoida varju. Uustulnuk võib virvatulukestest end eksitada lasta. Nagu juhtus kadunud Jüri Pihliga, kes võttis vastu pakkumise saada erakonna juhiks, ilma et oleks endalt küsinud, mida tähendab erakond ja mida kujutab endast poliitikuks olemine.

Eiki Nestor esitas mulle 17 aastat tagasi küsimuse, mida ma tahaksin poliitikas korda saata. Vastasin otsekoheselt, et naiste õigustega pole Eestis lood head. Nestor vana rebasena vaid ohkas ja palus mul järele mõelda. Kas see on kka kõige targem mõte ühiskonna muutmise teel. Tema teadis oma kogemusest, mida tähendavad uuendused poliitikas. Jäin oma otsusele kindlaks, et just sotsid peavad naiste õiguste teemal eriliselt kindlameelsed olema. Nestori pilk ütles, et minu tee saab olema okkaline.

Naispoliitiku elu tundub olevat keeruline. Ei salga, et kohati on see isegi lausa raske. Siinkohal ei pea ma Riigikogu endise riigikaitsekomisjoni liikmena silmas Afganistanis kuulivesti kandmist, mis on füüsiliselt raske. Sellest keerulisem on seista istungitesaali kõnepuldis ja vastata ilkuvatele küsimustele, miks ikka on vaja soolise võrdõiguslikkuse probleemkomisjoni, kas palgalõhe on olemas, ega naisepeksus naine ka puhas pole ja miks peab rääkima naistest ja meestest ning mitte lihtsalt inimestest.

Kui küsida, kas ma kahetsen, et oma ajakirjanikukarjääri tipus poliitikuteele suundusin, siis jaatavat vastust ei tule. Asjad on palju mitmekihilisemad. Kirjutan sellest põhjalikumalt oma peagi ilmuvas raamatus „Koridorides libedal jääl”.

Samas võin oma kogemuse varal kinnitada, et kui alguses seisab algaja poliitiku kõrval palju toetajaid, siis mida tugevamaks ta saab, seda eraklikum ta poliitikas on. Teisisõnu – mida kõrgemal mäe otsas seisad, seda külmem tuul puhub. Aga uskuge, see vaade kaugusesse on väärt kõledustunnet, mis paratamatult võluva pildiga kaasas käib.

Ilmunud ajakirjas 60+.

Tags: 60+, koridorides libedal jääl, raamat