Eesti Vabariigi 102. aastapäeva kõne pidulikul aktusel Göteborgis Guldhedeni kirikus 22. veebruaril 2020. a.

Monday, 24.02.2020, 13:23 / SEISUKOHAD / RSS

Tere austatud kohalviibijad!

Armsad eestlased ja Eesti sõbrad!

Täna, 100 aastat ja kolm nädalat tagasi sündis Tartu rahu leping. Eesti iseolemisele ülioluline dokument paiknes aastakümneid Rootsi Kuninglikus Arhiivis. Tal puudus sissekande number ja seda paberit ametlikult justnagu ei eksisteerinudki teadagi-millise-suurriigi-kurjade-kavatsuste pärast. Tartu rahu lepingu tekst koos allkirjadega elas oma salaelu siinsamas riigis. Aga ta oli olemas! Selle aastatuhande alguses sai Eesti Vabariik Rootsi Kuningriigilt oma ajaloo ühe tähtsaima lepingu tagasi, mille eest tuleb teha sügav kummardus ja tänada Rootsit.

Kui rääkida üldiselt meie kahe riigi vahel valitsevatest suhetest, siis need on erakordselt head, et mitte öelda väga viljakad. Ma ei hakka meelde tuletama eestlastele nii tähtsat Skype’i, mis tõele au andes on samavõrd ka Rootsi Skype. Ma ei hakka rääkima meie kultuurisuhetest, mille puhul just jöteborglased, teie, teate, et Göteborgi filharmoonikud poleks need Põhjamaade parimad sümfooniaorkestri muusikud, kui siin poleks elanud ja töötanud Neeme Järvi.

Ma arvan, et Eesti Vabariigi iseseisvuspäeva tänasel pidulikul aktusel tuleks peatuda poliitikal. Eesti ja Rootsi on mõlemad eesrindlikud Euroopa Liidu liikmesriigid. Tõsi, Rootsi on rahalises mõttes rohkem andjariik, aga tõsi on ka see, et Eesti pole enam pelk saajariik. Eesti saab ja annab vastavalt oma võimalustele ja majanduslikele näitajatele ehk ta pole enam mitte vaene Ida-Euroopa riik, aga veel mitte rikas Lääne-Euroopa riik. Eesti rühib Rootsi moodi heaoluühiskonda, asudes ida-lääne teljel täna täpselt keskel. Nii Rootsis kui ka Eestis tunneme kahetsust, et Ühendkunigriik lahkus Euroopa Liidust. Aga me austame üheskoos Ühendkuningriigi rahva tahet, mis kiitis lahkumise heaks.

Kuni möödunud aasta üldvalimisteni võis ütelda, et oh yes, Estonia, you know this is the smart small miracle up there in the North. Ent täna tuleb tõele silma vaadata ja nentida kiretult, et nii nagu Sverige Demokraterna siin, nii Eestis EKRE on ühiskonnas ootamatult populaarsed. Ma ei soovi süüvida analüüsi, miks nii on läinud, küll aga arvan, et demokraatia on sedavõrd tugev, et ta elab ka äärmuslikud poliitilised parteid üle. Euroopa tuleb tavaliselt kriisidest veel tugevamana välja. See on minu kui eurooplasest eestlase lootus. Samas on muidugi kurb, kui Eesti kaotab oma viimase aja välispoliitiliste väljahõigete pärast partnerite silmis usaldust. Kui see small smart Estonia muutub samasuguseks problemaatiliseks Ungariks, Poolaks, Slovakkiaks või Tšehhiks. Teisisõnu- kui Eesti võtab suuna tagasi itta, kust me oleme end suutnud välja rebida.

Rootsi ametlikus retoorikas kuulen ma alatasa juttu Rootsist kui väikeriigist, ent milleks-kelleks siis 8 korda väiksema rahvaarvuga Eestit tuleb pidada! Meie puhul on ju peale kõike muud tegemist ka piiririigiga, kellel on reaalne de facto piir Venemaaga. See nagu te tarkade Rootsi eestlastena õigesti aru saate, muudab Eesti olukorra kordi keerulisemaks võrreldes nö väikeriik Rootsiga. Sellepärast oli ja on Eesti jaoks eksistentsiaalselt oluline kuuluda NATOsse. Olen seda toonitanud Rootsi sotsiaaldemokraatidele kuni selleni välja, et olen isiklikult nõus tegema siinsamas Rootsis kampaaniat Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni NATO kasuks. Siiani pole mu teeneid veel teie valitsev partei vajanud. Aga iial ei tea…

Störst av allt är kärleken. Mina olen armastuse-usku. Ma olen siin teie keskel armastuse pärast. Eestlased on väga vähe usklikud. Öeldakse, kui üldse eestlane millessegi päriselt usub, siis haridusse. Olid ju eestlased rahvana esimesed Euroopas, kes said kirjaoskajaiks 19. sajandi lõpus. Minu abikaasa Peter Andrekson on teinud ja teeb suurepärast tööd hariduse ja teaduse vallas. Mart Mägi ja mu mehe juhtimisel on Alfred Otsa fond toonud taasiseseisvumisajal Göteborgi üle saja Eesti eestlase. Siinsamas Eesti majast kiviviske kaugusel Chalmersis on saanud oma magistrikraadi nii paljud noored. Alfred Otsa Fondi stipendium on andnud nendele eestlastele võimaluse tiibu sirutada ja lennata. Selle fondi tööd peab Eesti Vabariigi president nagu ka Tallinna Tehnikaülikool erakordselt vajalikuks Eesti inseneeria edendamisel. Seda kinnitas mulle üleeile Stockholmis Eesti Vabariigi suursaadik Rootsis Margus Kolga.

Armsad Göteborgi eestlased! Mul on suur au ja rõõm kuuluda teie hulka. Te olete mind lahkesti vastu ja omaks võtnud. Seda tundsin ma mõni kuu tagasi eriti selgelt, kui me väikese eesti seltskonnaga kannatlikult tundide kaupa ise verivorste valmistasime. Tunnistan siin teie ees seistes, tegin seda üldse teist korda oma elus. Ma tundsin ja tunnen jätkuvalt, kuidas ühine tegevus ühendab. Nagu teie koorilaul, pillimäng, näitetegevus. Eestlus.

Kui aga tulla tagasi oma kõne alguse juurde, siis Tartu rahu lepingu viisid Stockholmist Tallinnasse Rootsi eestlaskonnale tuttav Aino Lepik von Wiren ja Toomas Tiivel. Mul puuduvad andmed, miks just meritsi üle Idajärve nagu rootslased ütlevad või eestlaste Läänemere laevaga sõites. Võib ainult aimata, mida meie diplomaadid sellisel tähtsal missioonil tundsid. „Estonia“ katastroofi silmas pidades, võib meid nii ühendav kui ka lahutav meri olla vägagi tormine. Kohale ometi Tartu rahu leping Tallinnasse jõudis.

Meil kõigil on täna Eesti vabaduse üle siiras heameel. Püsib lootus, et Eesti jääb vankumatult demokraatlikuks riigiks, kus kõikidel inimestel on hea ja turvaline elada. Elagu Eesti Vabariik! Elagu eestlased Rootsis!

Tänan! Tack så mycket!

Tags: demokraatia, eestlased, göteborg, rootsi, stockholm, vabariik