Marianne Mikko: miks peab mehele jääma õigus ka siis, kui ta tegelikult eksib?
Monday, 09.03.2020, 23:27 / SEISUKOHAD / RSS
[Ilmunud Maalehes 12. veeebruaril 2020]
Kord silmasin FBs parastavat kommentaari riigikogu liikmete kohta: varsti seisate kõik töötukassa sabas…
“Kuidas sinuga lugu on?” küsin, endal veel värskelt meeles kevadised pingeid pakkunud tööotsingud.
“Töötukassasse ei pöördunud, aga tegin omanimelise OÜ ja hakkasin kirjutama. Esimene pääsuke on nüüd kaante vahel, nagu näed,” ütleb Marianne, ise samal ajal mulle raamatusse pühendust kirjutades.
Olen selle raamatu läbi lugenud. 350 lehekülge teksti ja fotosid, mis räägivad rohkem kui sada sõna… Keda huvitab, kuidas poliitikategemine eri tasanditel käib ja missugune on olnud Marianne Mikko roll selles, võiks libastumist garanteerivate koridoride raamatut kindlasti lugeda! Mina sain europarlamendi tööst pildi, mida ma tegelikult ette ei kujutanudki.
Valge varesena mustade ülikondade keskel
See pealkiri on pärit Marianne Mikko äsja müügile jõudnud raamatust “Koridorides libedal jääl”, mis võtab kokku 37 aastat autori elust ajakirjaniku ja poliitikuna.
Valgeks vareseks nimetab Marianne Mikko ennast mitte tänu kogemustele Eestis või Brüsselis, vaid puhmasvuntsiliste meestega Istanbulis vastamisi istudes ajal, mil ta oli ühe norralannaga saadetud Türki inimõigusi hindama… Hinne kujunes sama madalaks nagu türgi meeste arvamus Euroopast pärit naisraportööridest.
Vanaema Helmi ja tema 50 kopikat
Marianne emapoolne suguvõsa on pärit Võrumaalt. Vanaema Helmi juhendas Võru Kandles õmblusringi, oli üldse tugev liidriomadustega naisterahvas. Oma esimese taskuraha teenis väike Marianne selle eest, et pidi vanaema käe alt tulnud kleitide-seelikute allääri käsitsi palistama.
“Tänu vanaema nõudlikkusele ei suuda ma osta mitmeid praegu müügil olevaid kaubamärke, sest kui pealt näeb riideese välja cocochanelilik, aga seestpoolt õudus kuubis, siis… Ühesõnaga – on mu vanaema teene, et ma ei hinda asju ainult pealevaatamise järgi! Üht teist tema loomuomadust ei saa ma aga tagantjärele õigustada: alati kui oli tarvis valida poolt mu ema või isa kasuks, andis vanaema õiguse oma väimehele. Ma ei saanud sellest aru, miks peab mehele jääma õigus ka siis, kui ta tegelikult eksib?” küsib Marianne justkui minu käest, kui istume tema Nõmme kodus söögilaua taga.
Mariannele meeldib külalisi vastu võtta ja neid peenelt kostitada. Viieaastane minišnautser Musi ei kaota pilafi lõhnade peale väärikust ja ka punase kalamarjaga võileibade lähedus ei pane teda halvasti käituma. Nii et alati veatult end üleval pidava perenaise kool on kaugele näha… Muide – Marianne on Varjupaikade MTÜ matroon.
Marianne oli seitsmeaastane, kui tema vanemate teed lahku läksid. Pere kolis Võrust Pärnusse. Oma esimesed uudisnupud tollasesse ajalehte Pärnu Kommunist kirjutas hiljem ajakirjanikuks saanud Marianne siis, kui õppis kuuendas klassis.
“Mõni aasta hiljem avastasin aga Pärnu Draamateatri stuudio, mis mu maailma mõneks ajaks segi lõi. Mängisime lausa paar aastat laineid löönud “Dr. Noormanni kirjasõprade klubi”, tänu millele Ingo Normet mu teatrisse tööle kutsus. Olin 17aastane, kui teatasin emale, et minust saab näitleja. Ema oli sama meelekindel nagu ta endagi ema ning ütles: “Hea küll, mine! Aga meie kodu võti anna ära ja hakka elama oma elu,” mäletab Marianne ema sõnu tänini.
Marianne õppis sel ajal Pärnu 1. keskkooli inglise keele eriklassis, kus olid ainult tüdrukud. Seal võinuks olla ka poisid, aga mitte ükski poiss ei tahtnud toona inglise keelt õppida, sest – mida sellega peale hakata? Mida aga peale hakata C-kategooria autojuhiloaga, seda teadsid nad küll…
Ajakirjanikuks, aga pika hambaga
“Mingit südamesoovi ajakirjanikuks saada mul ei olnud, sest peas kummitas ikka näitlemise soov… Kuigi meil oli see nii-öelda noorte geeniuste kursus eesotsas Hans H. Luigega, ei võtnud ma esimesel aastal Tartu Ülikooli liiga südamesse, sest kavatsesin aasta pärast lavakasse pürgida. Ma ei saanud sisse. Tõin dokumendid Tartusse tagasi ning õnneks ennistati mind oma kursusele,” ohkab Marianne kergendatult. Reeglite järgi oleks võinud ülikooli ka otsast alustada.
“Valisin raadioeriala üksnes sellepärast, et seitsmekümnendate lõpus räägiti aupaklikul toonil eelkõige kirjutavaks kultuuriajakirjanikuks saamisest… Mina ei tahtnud kultuurist kirjutada. Oleksin tahtnud ju laval kunsti ja kultuuri ise luua! Nii ma siis raadio valisingi, teadmata, et ühel ilusal EÜEs töötamise päeval saan tuttavaks Madis Mikkoga,” selgitab Marianne.
“Millal sa teada said, et su tulevane ämm on legendaarne raadioajakirjanik?” küsin, arvates, et kõrgelt hinnatud Ene Hioni nimi oli üks põhjustest, mis Mariannet Madise juures lummas. Aga ma eksisin.
“Kui Madis mind esimest korda külla kutsus, siis saingi. Juba koridoris olles kuulsin tollal Eesti Raadio erikorrespondendi tiitlit kandva Ene Hioni häält. Minu raadiotööd ei puudutanud mu ämma staatus ega meie omavaheline suhe küll kuidagi – jäin talle alati “teie” ütlema,” teatab Marianne.
Nad abiellusid Madisega 1984. aastal ja lahutasid 2008. Koos oldud aastate sisse jäi väga palju: karjäär ajakirjanikena Eestis, üks aasta elu Lõuna-Aafrika Vabariigis, Eesti korrespondendipunkti avamine Brüsselis ja seal töötamist tervelt kuus aastat. Madis Mikko suunati sinna raadiost, Marianne Päevalehest. Ajakirjanik jõudis Marianne olla pärast ülikooli lõpetamist tervelt 20 aastat, enne kui elu poliitikast ja poliitikuist rääkiva ning kirjutava noore naise jaoks suunda muutis.
Saatuslik telefonikõne pani asjad paika
“Kuna Brüsselis ajakirjanikuna töötamise ajal sai minust telereporter, läksin 2000. aastal – pärast korrespondendipunkti töö lõppu – “Aktuaalsesse kaamerasse”. Tollasele peatoimetajale mu iseteadev toon ja olek silmanähtavalt ei meeldinud, nii et kui Heljo Pikhof mulle ühel päeval helistas ja kokkusaamisele kutsus, siis ma pikalt ei mõelnud. “Meil Mõõdukates on uusi nägusid vaja!” teatas sotsiaalministeeriumi nõunik Pikhof otse ja kutsus mind kandideerima. Sain aru, et kaotada pole midagi, võita aga küll,” on Mariannel tollase otsuse tagamaad meeles.
“Lahkusin Eesti Televisioonist ja alustasin 2003. aastal Pärnu maakonnas oma esimest valimiskampaaniat,” muigab Marianne.
“Olin näinud lääne dokumentaale, kus poliitikud teevad ukselt uksele kampaaniat. Ja mina proovisin samuti teha,” ütleb Marianne. Vähemalt Pärnumaal polnud sellist nippi ükski poliitik varem kasutanud.
Kokku on Marianne Mikko Eestis kandideerinud ja muidugi ka kampaaniat teinud 11 korda ning talle pole kordagi tundunud, et oleks iseennast müünud. Poliitikas on ta nüüdseks olnud 17 aastat.
“Muidugi on mõnikord kampaania käigus juhtunud ka naljakaid asju, aga ega nullist poliitikasse mineja kõiki pisiasju ette näha oska… 2003. aasta valimismoto oli “Tööd ja lapsi!”. Pärnus üks naine küsis seda plakatit endale koju. Andsingi. Ja küsisin möödaminnes, et kus ta töötab. Tuli välja, et Pärnu saunas. Andsin talle siis teise plakati veel, et ta selle ka sauna üles riputaks,” meenutab Marianne ja me naerame mõlemad.
Aga see, et Marianne Mikko kogus tookord Pärnumaal 1300 häält, oli väga tubli tulemus, kuid riigikogusse ei viinud. Revanši sai ta aasta hiljem, kandideerides Euroopa Parlamenti.
“See, et eestlased Eesti Euroopa Liitu hääletasid, polnudki nii enesestmõistetav,” ütleb Marianne.
“Selle eest tuleb Arnold Rüütli nimi kuldtähtedega ajalukku kirjutada, sest tema hääl Eesti inimestele selgitustööd tehes oli määrava tähtsusega. Need paljukirutud eurodirektiivid olid juba aastal 2003 Eesti põllumeestele vastukarva seetõttu, et Eesti ametnikud olid liiga püüdlikud. Kui poleks olnud Rüütlit, oleks väga paljud põllumehed Euroopa Liitu astumisele vastu hääletanud,” on Marianne kindel.
Tema elus algas koos europarlamenti pääsemisega täiesti uus peatükk. Koos uute mastaapidega.
Oma koht parlamendis
Kuumal juunipäeval 2011 istus Marianne koos sõbratariga Tallinnas baaris nimega Clazz. Ainus vaba koht oli Marianne kõrval. Sinna istus meeldiva olemisega mees, kellega Marianne mõne sõna ka juttu puhus. Mees rääkis eesti keelt, nagu Peeter Oja kehastatav rootslane Alev Ström.
Selgus, et mehe, kelle nimi on Peter, ema on rootslane ja isa 1944. aasta paadipõgenik Pärnust. Mariannel oli väga hea tuju – seljataga olid edukad riigikogu valimised, eelmisest abikaasast lahutamise valust oli järel vaid mälestus ning ees ootas suvi. Sel õhtul Marianne veel ei teadnud, et Eesti iseseisvuse taastamise 20. aastapäeva võtavad nad Tallinnas vastu juba koos Peteriga.
Vahepealsed paar kuud kulusid omavahelisele kirjavahetusele. Ja muidugi jõudis Marianne järele uurida, kas mees baarist ikka on professor Peter Andrekson Rootsi Chalmersi Ülikoolist…
“Eks meie esimeste avalike koosolemiste järel hakkas meedia huvi tundma, kuidas ma Peterit oma kõrval defineerin: kas sõber või kallim? Peter ei tahtnud mingi saatja või sputnik olla ja pakkus välja, et las ta olla ikka kallim,” räägib Marianne.
Mobiiltelefon heliseb meie mitme tunni pikkuse jutuajamise ajal kaks korda. Helistajaks on muidugi abikaasa Göterborgist, nüüdseks räägib ta väga korralikku eesti keelt. Ainult osastav kääne reedab, et Peter pole Eestis sündinud.
“Nii mõnigi inimene alguses ikka uuris, kas mees teab, et noh … Marianne on feminist. Peter polnud Rootsis sotsiaaldemokraate kunagi isegi valinud – need olevat Rootsis ja Eestis täiesti erinevad. Aga selle feministi-küsimuse peale vastas Peter kiiresti, et tema on samuti feminist!” muigab Marianne.
“Kuna see feminismiteema on Eestis siiani nagu punane rätik härjale, siis küsin: selgita neile, kes igasuguste naisõiguste küsimuste üle ainult kas naeravad või silmi pööritavad, mis asi see feminism ikkagi on.”
“Vastan nagu Nicole Kidman: loomulikult olen ma feminist, sest ma olen naine. Ma ei saa ju oma sugu poliitikat tehes maha suruda või kõrvale jätta. Kõik need jutud on Soomes ja Rootsis maha peetud 40 aastat tagasi… Eesti on naiste ja meeste võrdsuse küsimustes lääneriikide poole alles poolel teel. Ja mind teeb see kurvaks,” ütleb Marianne, paitades süles lebavat Musi.
Ka maailmaparandaja saab olla töötu
“Kas kurvemaks kui fakt, et sa eelmise aasta kevadel kandideerisid nii riigikokku kui ka Euroopa Parlamenti, aga paraku oled terve viimase aasta istunud tööta?” esitan mitte eriti peenetundelise küsimuse.
“Ma nägin ju tulemust ette. Mingit üllatust selles mõttes elu ei pakkunud. Ainult erakonnakaaslase Marju Lauristini ütlemine, et Marianne kogemusega inimene ei tohi valimistest kõrvale jääda, pani mind Euroopa Parlamendi valimistel osalema,” tunnistab sotsidele lojaalne Marianne.
Marianne Nõmme-kodu iga toa nurgast, igalt aknalaualt, põrandalt, laest ja tualettruumistki vaatavad vastu aastatega kogutud mälestused – nii neist riikidest, mis tänu tema missioonidele said ta lemmikuteks, kui ka neist, kuhu ta enam tagasi minna ei taha. Hinge külge kasvasid India ja Moldova, Põhja-Koread meenutavad inimõiguste naljanumbrina mõjuvad plakatid WC seintel…
“Kus sul see Afganistanist toodud Buhhaara vaip on, millest kirjutad?” uurin.
Marianne juhatab mind elutuppa, mille põrandat kattev bordoopunane vaip silitab hetkega mitte ainult jalataldu, vaid ka hinge. Taolisi hellaks tegevaid emotsioone kannavad endas sahtlitäied visiitkaarte, eri rahvaste puitkäsitööd, mida on ruumides näha tosinate kaupa, ning muidugi kunst seintel. Marianne head maitset kangaste valikul ja rõivaste kandmisel on näinud kõik, kellel vähegi silmanägemist on.
“On sul kahju ka, et sel aastal üle pika aja vabariigi aastapäeval presidendi vastuvõtule kutset ei saanud?” uurin inimeselt, kes on käinud neil vastuvõttudel – koos roosiaia üritustega – viisteist korda, lisaks kaks korda Rootsi kuninga Carl Gustafi õhtusöökidel. Kusjuures kõigi oma õhtutualettide kangad on ta ostnud Indiast, Mumbai ühest ja samast kangapoest: toorsiidid ja vikerkaarevärvilised sallid, mida võib pidada Marianne firmamärgiks.
“Absoluutselt mitte! Seekord saan ma ometi sõita Rootsi oma ämma sünnipäevale. Sinna tahan minna juba seetõttu, et näidata kallile Peterile välja tänu viimase valimiskampaania eest, mil ta oli mu parim abiline.. Mul tuli alati pisar silma, kui vaatasin, kuidas ta Rocca al Mare keskuse ees jagas voldikuid võhivõõrastele inimestele, lausudes: “Palun valige minu naist! Ta võitleb naiste õiglase palga eest! Ta on tark ja hea poliitik!” Tänu temale ma tean, et armastus on tähtsam kui poliitika…”
Tags: aire aunaste, Euroopa Parlament, koridorides libedal jääl, maaleht, raamat