Marianne Mikko meheteod

Thursday, 26.03.2020, 14:38 / SEISUKOHAD / RSS

[Ilmunud Eesti Päevalehes 24. märtsil 2020, Kärt Hellerma]

Kuigi teadsin, et Marianne Mikko töötas enne poliitikasse minekut ajakirjanikuna, kelle saateid kuulati ja artikleid loeti, sest ta lähenes teemadele süvitsi, hakkasin raamatut lugema kerge eelarvamusega. Kas autor on suutnud oma ajakirjanikuaegse usaldusväärsuse ja professionaalsuse säilitada? Kogemus ütleb, et poliitika võib inimest muuta – kui mitte teda ennast, siis vähemasti tema avalikku kõnepruuki. Marianne Mikko puhul on kõik hästi: ta kirjutab täpselt ja ökonoomselt, eelistab pikale jutule pigem lühilauseid ja kui vaja, ütleb julgelt välja oma arvamuse. Raamat on mahukas, faktitihe, ülevaatlik, hõlmab poliitikukarjääri nii Eestis kui ka Brüsselis, heidab pilgu mitme riigi välispoliitika telgitagustesse, jagab välislähetustel kogetut. Seda võib lugeda nagu põnevusromaani, sest palju me ikka poliitikute tegevusest teame, eriti kui nad lendavad nii kõrgele ja kaugele nagu Marianne Mikko.

Autor räägib, kuidas ta ajakirjandusest poliitikasse sattus (kuidas Heljo Pikhof teda Kungla baaris „ära rääkis”), kuidas ta endale algaja poliitikuna valimisreklaami tegi (käis Pärnumaal ukselt uksele) ja kuidas sai ühe hääle rohkem kui Marju Lauristin. Raamat tervikuna on kaasakiskuv vaade ühe kõrgtasemel poliitiku loomingulisse kööki, tema pühendunud töösse maailma paremaks muutmise nimel. Just nii võiks seda kokkuvõtlikult sõnastada. Kõlab natuke suurelt? Miks mitte. Kui midagi teha, siis suurelt ja põhjalikult – see tundub olevat Marianne Mikko kreedo.

Meenutab europarlamenti

Mitmes peatükis meenutab autor seiku europarlamendis töötamise päevilt, mis jäid aastaisse 2004–2009. Näiteks peatükis „Kired meediapluralismi ümber” jutustab Mikko, kuidas europarlamendis moodustati ajakirjanduse töörühm, mis seadis eesmärgiks võidelda meedia koondumise vastu. Seepeale hakkas ta kultuurikomisjonis omal algatusel kirjutama Euroopa meediapluralismi raportit. Seda „tõukas kirjutama poliitik Berlusconi, kes oli haaranud suure tüki Itaalia meediast”.

Peale selle soovis Mikko raportisse lisada paragrahvi, mis tunnustas õigust sõnavabadusele, aga tuletas meelde ka kohustust austada inimeste privaatsust. See tekitas vastuseisu. „Blogijate kogukond tõlgendas seda sekkumisena nende pühasse veebiilma, kus kõik pidi iseregulatsiooni korras paika loksuma. Mina seda ei uskunud.” Mikkot nimelt panid muretsema blogijad, kes viljelesid sõnavabaduse sildi all „mürgist sõnakasutust”. Kuigi raporti sõnastuse kallal olevat hirmsasti piike murtud (see võeti vastu 25. septembril 2008), sedastab Mikko: „Ometi jäi hinge kripeldama teadmine, et kuigi mul õnnestus Euroopa Liidu ajaloos esimest korda teadvustada üks küberruumi probleem, mida nüüd teame vihakõnena, siis toona jäi sõnastus lahjaks.” (lk 93)

Selle koha peal võiks edasi mõtiskleda. Poliitik peabki uskuma raportite ja eurodirektiividega korraldatud maailma, aga kas oleks see dokument ka pisut karmimas sõnastuses vihakõne levikut oluliselt peatanud? Kas ühiskonna moraalne südametunnistus oleks ärganud? Südametunnistus ja sunnimehhanism on liiga põikpäine kooslus, et sellele teab mis lootusi rajada. Meie reliikvia on ju vabadus – jah, ka sõnavabadus. Sõnavabadus eeldab vastutustunnet. Siin peitub konflikt. Panna kedagi sunniviisil austama midagi, mida ta pole austama harjunud – näiteks inimeste privaatsust –, on keeruline, kui mitte võimatu.

Poliitilised mängud koduerakonnas

Peatükis „Omadele võõras” kirjeldab Mikko poliitilisi mänge oma koduerakonnas (SDE). „Ei saa välistada, et meespoliitikud võivad mind pidada isepäiseks. Kui läheb kokkumänguks või pugemiseks, siis pole ma teab mis hea partner,” ütleb Mikko (lk 323). Näiteks: „Nestor ütles otsesõnu, et valimisplakatit koos Mikkoga ta tegema ei hakka.” (lk 325)

Nukralt kirjutab Mikko, kuidas enne 2015. aasta valimisi, kui ta oli jäänud koduerakonnalt loodetud toeta, jagas tema Chalmersi ülikooli professorist abikaasa Peter Rocca al Mare keskuse ees valimisvoldikut sõnadega: „Palun valige minu naist. Ta võitleb naistele õiglase palga maksmise eest. Ta on tark ja hea poliitik.”

Olen kaasaelamisega jälginud Marianne Mikko võitlust naiste õiguste eest ja lootnud, et ta tagasilöökidest hoolimata ei väsi. See teema nõuab Eesti oludes siiani kõva selgitustööd ja kasu ei pruugi sest tõusta, pigem kutsud endale häda kaela. Ka Marianne Mikko tunnistab oma raamatus, et äärmiselt ebameeldiv on rääkida kurtidele kõrvadele. Nii on. Nüüd on ühiskond edasi arenenud, aga Eestil on võrdõiguslikkuse mõttes veel kõvasti arenguruumi.

Euroopa suurim sooline palgalõhe on ainult üks ebavõrdse kohtlemise näide. Sama teema kontekstis toob Mikko näite, kuidas meie riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon, mille aseesimees ta aastail 2011–2015 oli, arutas 25. jaanuaril 2013 toimunud istungil eurodirektiivi nimetada ettevõtete juhtkonda 40% naisi. „Parteidistsipliin töötas laitmatult,” nendib autor (enese)iroonilise pealkirjaga peatükis „Aseesimehe mehetegu”. Ja jätkab: „Soost sõltumata kiitsid Reformierakonna ja IRL-i sõdurid üksmeelselt heaks oma ministrite direktiivivastased seisukohad. [- – -] Peaminister Ansip ei tunnistanud mitte kunagi, et sooline võrdõiguslikkus on Eestis probleem.” (lk 265)

Ei võitle uisapäisa

Mulle meeldib, et Marianne Mikko on võitleja, aga mitte uisapäisa võitleja. Kui ta võitlebki tuuleveskitega, siis mitte enne, kui on endale tuuleveskite tööpõhimõtte selgeks teinud. Vaenlast tuleb tunda, on tema lipukiri. Ta on vintske ja enesekindel, ajab jäärapäiselt oma rida, ei taandu, kui teel on takistused, aga oskab ka teha kompromisse, kui need viivad edasi.

Lõpuks. Teadsin küll, et Mikko on võimeline töötama palju ja põhimõttekindlalt, kuid loetust selgub, et ta on teinud seda palju rohkem, kui oskasin ette kujutada. Tähelepanuväärseks teeb raamatu autori siiras pühendumus: ta ei halasta endale ühelgi juhul, jääb järjekindlaks ka siis, kui on oma veendumustega – või isikuomadustega – justkui üksi jäänud. Või jõudnud teistest kaugele ette. Mis teha, poliitika on halastamatu nii üksikute huntide kui ka hallide hiirte vastu. Ühed ärritavad, teisi lihtsalt ei märka. Marianne Mikko juba märkamata ei jää.

Tags: eestu päevaleht, kärt hellerma, koridorides libedal jääl, raamat