Kodu, kuhu igatsetakse

Monday, 03.11.2008, 16:19 / SEISUKOHAD / RSS / AVALDA ARVAMUST / TRACKBACK

Nepaali seitsmes põgenikelaagris elab ligi 103000 bhutanlast. See, pea 18 aastat kestnud konflikt, on piirkonna pingelisemaid. Lääne vaatlejad on Bhutani põgenike olukorda kirjeldanud kui üht maailma kõige eraldatumat humanitaarkriisi.

Nn anti-rahvuslikud bhutanlased on põgenikena Nepaalis elanud alates 1990. aastate algusest, mil Bhutani kuningas võttis neilt kodakondsuse. Neist paljude kodud hävitati, perekonnaliikmeid piinati. Enamus põgenes Nepaali. Bhutan üritas luua homogeenset ühiskonda rikkudes sealjuures kõikmõeldavaid rahvusvahelisi leppeid ning seadusi.

Põgenikelaagrid on ülerahvastatud. Toidu ning meditsiiniabi pakub ÜRO. Külastasime Gold Hapi laagrit, mis selle aasta märtsis peaaegu maatasa põles. Nüüdseks on laager uuesti üles ehitatud, kuid seal puudub elekter ning elamistingimused on pehmelt öeldes kehvad. Ühes hütis elab 7-10 inimest. Toitu valmistatakse välipliitidel. Samas näeb Nepaali põgenikelaager välja parem kui keskmine Kambodža küla.

Enne laagri külastamist rõhutati meile korduvalt, et igal meie öeldud sõnal on kaal. ÜRO on põgenike olukorraga tegelenud juba aastaid ning teema on äärmiselt tundlik.

Gold Hapi laagrist asustatakse igal aastal ümber ligi 1000 inimest. Uksed on Bhutani põgenikele avanud USA, Norra, Taani, Rootsi, Kanada, Holland, Austraalia ning Uus-Meremaa. See on loomulikult kiiduväärt, kuid laagrielanike jutust kostub igatsust kodu järgi. Ent Bhutani uks on neile suletud.

Sain tuttavaks 22-aastase bhutanlanna Sabitra Subediga, kes töötab õpetajana. Imeilusa välimusega Sabitra on Gold Hapis elanud kuusteist aastat. Ta uuris minult, millisesse riiki oleks mõistlik elama asuda. Tõenäoliselt langeb valik USA kasuks. Hoiatasin teda, et olgu riik milline tahes, peab ta olema äärmiselt ettevaatlik, kuna inimkaubanduse ohvriks on langenud nii mõnigi põgenikelaagrist lahkunud naine.

Möödunud reedel saabus siia ÜRO peasekretär üritades taaskord leida mingitki võimalust olukorra lahendamiseks. 

Mäletan üht ajaleheartiklit, mis jutustas, kuidas bhutanlastest said põgenikud. Inimesed rääkisid, kuidas alguses hakkasid Bhutani võimud neid sundima allkirjastama vorme, millega nad oma kodudest ning kodumaast loobusid. Seejärel tulid sõjaväelased ning tõstsid inimesed kodudest välja neid sealjuures pildistades. Enne pildistamist sundisid sõjaväelased inimesi naeratama jätmaks muljet, et neid ei sunnitud lahkuma, vaid nad tegid seda ise. Rõõmuga.

Turismibürood reklaamivad Bhutani kui taevalikku riiki, kus ilusaid värvilisi rahvusrõivaid kandvad inimesed elavad meelerahus. Kuid reaalsuses on see riik, kus inimestel ei ole võimalik saada tööd avalikus sektoris, osta või müüa maad või luua firmat ilma politsei poolt väljastatud tõendita, et tegemist ei ole “anti-rahvuslane”.

Enam kui saja tuhande bhutani põgeniku jaoks on see aga endiselt kodu, kuhu igatsetakse.