WordPress + Lava + Gerd Tarand

Sõjal Ukrainas on naise nägu

Monday, 28.11.2022, 08:50 / SEISUKOHAD / RSS

Euroopas käib sõda. Venemaa kallaletung Ukrainale jätkub. Kostub hääli, kas ei peaks alustama rahukõnelusi. Mõistagi on rahu tähtis, aga kas rahu ükskõik mis hinnaga? Küsimus pole pelgalt agressori 24.veebruaril alanud suveräänse riigi territooriumi häbiväärses anastamises, sest annekteerimine toimus juba kaheksa aastat tagasi, kui Krimm kuulutati Venemaa osaks. Maailm vaatas tookord toimunud agressioonile läbi sõrmede. Täna toimuvat brutaalset sõjategevust ei saa Euroopas eirata enam keegi. Täna on lisandunud paljudele muudele tõsistele küsimustele, kes ja kuidas tasub Ukraina naiste hingede ja kehade anastamise.

Oktoobrikuu seisuga ulatub Ukraina põgenike arv Euroopas 7,6 miljonini. Kui sellele lisada siseriiklik põgenike arv, siis sõja tõttu on ühtekokku kolmandik ukrainlastest pidanud jätma maha oma kodu. Olgu märgitud, et kümnest sõjapõgenikust 9 on naised ja lapsed. See omakorda tähendab mitmeid varitsevaid ohtusid. Naiste vastu suunatud vägivald võib jääda varjatuks. Sõja jalust pagenud naistel on oht sattuda erakordselt jõhkratesse olukordadesse.

Juba märtsikuus tuli põgenike vastuvõtukohtades töötavatelt vabatahtlikelt alarmeerivaid signaale, et Ukraina piiri vahetus läheduses tegutsesid mehed, kes lahkesti pakkusid transporti sõidutamaks noori ukrainlannasid Euroopa erinevatesse riikidesse. Lahkuse maski tagant vaatasid vastu organiseeritud kuritegevuse kalgid silmad. Juba enne sõda kuulus Ukraina Euroopa viie probleemse riigi hulka, kust smuugeldati naisi seksiorjadeks. Inimkaubandus pole paraku kuhugi kadunud, vastupidi, segasel ajal püüab organiseeritud kuritegevus olukorda enda huvides ära kasutada.

Naistevastase vägivalla kõige jõhkram ilming on vägistamine. Kasutada vägistamist relvana tähendab sõjakuriteo sooritamist. Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (ICC) Rooma Statuudi artiklite 7 ja 8 järgi on tegemist inimsusevastase kuriteoga, mida oma olemuselt tuleb pidada piinamiseks. Ukrainas toimuva sõja masendavamaid pilte on aprilli alguses meedias kulutulena levinud foto 20 km kaugusel Kiievist maanteel lamavatest vägistatud pooleldi põlenud alasti naistest. Tuleb nõustuda La Strada Ukraine presidendi Kateryna Cherepakha’ga, kelle sõnul „see, mida me vägistamiste kohta teame, on vaid jäämäe tipp“. Väga mõtlemapanev oli sõja esimestel kuudel meediast loetud noore ukrainlanna ülestunnistus, et kodust põgenedes haaras ta igaks juhuks kaasa kondoomid ja käärid.

Kuigi vägistamise puhul on tegu ühe kõige varjatuma kuriteoga, tuleb uskuda, et need sõjakuriteod ei jää karistuseta. Siinkohal tuleb tervitada jaanilaupäeval Kiievis alanud kohtupidamist 32aastase Vene sõduri-vägistaja Mihhail Romanovi üle. Mõistagi ei ilmunud Romanov Moskvast kohale, mis tähendas, et kuulamine toimus tagaselja. Tollal oli Ukraina prokuratuur samaaegselt alustanud menetlust 50 vägistamisjuhtumi kohta, mille olid toime pannud agressorarmee sõjardid. Paraku tuleb Vene sõjameeste vägistamisjuhtumeid aina juurde. Rahvusvaheline Kriminaalkohus on alustanud oma tegevust Ukrainas. Sõjakuritegude tuvastamine võtab aega, aga varem või hiljem algab kohtupidamine kogu oma karmusega.

Nagu märgitud, siis sõjapõgenikud on ennekõike naised ja alaealised. Kui paljud neist on vägistatud, on võimatu ütelda. Vene sõjapidamises relvana kasutatud naiste vägistamine paneb mitmed vastuvõtvad Euroopa Liidu riigid eetilise dilemma ette. Kõige rohkem sõjapõgenikke vastu võtnud Poola on abordi seadusega keelanud. Samasugune vastuseis abordile on ka Ungaris ja Slovakkias. Neisse Ukrainaga piirnevatesse riikidesse on saabunud sadu tuhandeid sõjapõgenikke. Kas tõesti kehtib siseriiklik abordikeeld Vene sõjameeste poolt vägistatud Ukraina naiste puhul?! Isegi siis, kui nad on sõjapõgenikud?

On veel üks Ukrainale eriomane ja naisi puudutav diskreetne tahk, mida on üpris keeruline lahendada. Siinkohal ei pea ma silmas Ukraina seadusandluse puudulikkust, kus vägistamine ja seksuaalne ärakasutamine pole lõpuni määratletud. Jutt käib Ukrainas seadusega lubatud surrogaatemadusest. Juba märtsis kerkis üles probleem naistest, kes kandsid oma üsas võõrast last. Surrogaatemade arv ulatub Ukrainas aastas peaaegu veerand tuhandeni. Küsimus tekkis sõjakeerises peagi ilmavalgust nägevate laste õiguslikus staatuses. Aga mitte ainult. Kuidas ja kus toimub sõjakeerises sünnitus. Kuidas tagada imikute jõudmine oma juriidiliste vanemateni. Vastamata jäi hulgaliselt õiguslikke ja praktilisi küsimusi. Ehk et sisuliselt tundsid need rasedad naised end ühtäkki mitte vabade kodanikena, vaid sunnismaiste sünnitusmasinatena. Rasedatele toonitati nendega lepingu sõlminud firmade poolt, et naine peab lapse ilmale tooma tingimata Ukrainas ja tal pole lubatud sõjategevuse eest põgeneda. Rahvusvahelise õiguse järgi on inimesel sõja olukorras õigus lahkuda sõjajalust. Justnagu rasedatel surrogaatemadel oleks vähe stressi, väljendas Moldova omapoolset muret, et Ukraina sõda toob kaasa erakordse surve surrogaatluse suuremale levimisele vaesemas Moldovas.

Mida peaks tegema Euroopa Liit? Mitte vähendama survet Venemaale. Seejuures energia- ja julgeolekukriisi kõrval mitte unustama, kes on selle sõja suurimad kannatajad. Seda Euroopa Komisjoni siseasjade volinik Ylva Johansson oma 10punktilises praktiliste lahenduste soovituskavas ka tegi juba kuu aega pärast sõja puhkemist. Euroopa Parlament võttis mais vastu resolutsiooni sõja mõjust Ukraina naiste olukorrale. Liikmesriigid on jätkuvalt, aga järjest raskema südamega avatud põgenikele. Poolas on kanda kinnitanud Eesti elanikkonna jagu Ukraina sõjapõgenikke, kusjuures Eesti ise on andnud peavarju sedavõrd paljudele ukrainlastele, et on per capita Euroopa Liidus põgenike vastu võtmise poolest 4. kohal.

Ent jätkuvalt tuleb rääkida selge ja kõva häälega, et naistevastane vägivald selles õudses sõjas on võtnud hirmuäratavad mõõtmed. Meil ei ole õigust unustada jälkust. Me ei tohi hetkekski unustada, et need on olnud sajad, kui mitte tuhanded Vene sõjamehed, kes on kas üksikult või grupiviisiliselt sõjarelvana kasutanud vägistamist. Püsib lootus, et ICC teeb oma tööd pühendunult ja sõjakurjategijad saavad teenitud karmi karistuse.

 

Originally published in The Progressive Post by Marianne Mikko as the Member-elect of the United Nations Committee on the Elimination of Discrimination against Women (CEDAW)

Tags: , , , , , , , , , , ,