Kolm kerjust Detroidist
Wednesday, 26.11.2008, 14:41 / SEISUKOHAD / RSS / AVALDA ARVAMUST / TRACKBACK
Kolm kerjust lendasid Detroidist Washingtoni. Igaüks oma eralennukil.
New Yorgi demokraadist kongresmen Gary Ackerman küsis, kas USA “kolme suure” autotootja juhid ei oleks saanud äriklassis lennata või vähemalt kolmekesi ühte eralennukisse mahtuda.
Aga need kerjused – General Motorsi Rick Wagoner, Fordi Alan Mulally ja Chrysleri Robert Nardelli – ei tulnud peenraha järele. USA autotööstus vajaks vähemalt 25 miljardit dollarit lühiajalisi laene. Seda lisaks 25 miljardile, mille Kongress juba septembris eraldas keskkonnasõbralikumate autode tootmisse laskmiseks. Sellist raha karvikutele tänavalt ei anta.
Ei anta ka autotööstuse kaptenitele. Esialgu.
Esimesed rahaküsijad heideti – Lehman Brothersil lasti pankrotti minna. Tagumised rahaküsijad tapetakse – autotöösturid peavad ilmselt uue presidendi tulekuni kuidagi ise hakkama saama. Hoolimata sellest, et ametiühingute liider liinilennuga kohale lendas ning nende palvet toetas.
USA seadusandjad on lihtsalt väsinud. Raha kühveldamine keskmistele küsijatele võttis võhma välja. 700 miljardit pankadelt halbade laenude ostmiseks. 150 AIG kindlustusele, 300 riiklikele kinnisvaralaenajatele Fannie Maele ja Freddy Macile. Nüüd siis USA autotootjad ka.
Meedia reaktsioon autotootjate hädadele on esialgu olnud jahe. Seesama meedia on juba aastaid osutanud Fordi, General Motorsi ja Chrysleri tootevaliku nõrkusele välismaiste konkurentidega võrreldes. Toyota ja Honda jagavad omavahel autode töökindluse ja edasimüügiväärtuse tabeli esikohti. Nende järel tulevad sakslased, siis viimasena kohalikud tootjad. See teave on olnud igal aastal igas USA ajalehes niikaua kui ma mäletada jõuan. Tulutult. Ikka on Detroidist tulnud rauda, millega siinpool Suurt Lompi midagi peale hakata ei ole.
Ajakirjanikud heidavad ette ärimudeli kõlbmatust. Usun, et ärimudel on sama kõigil juhtivatel autotootjatel. Küsimus on võimes seda mudelit edukalt rakendada. Toota autosid, mis end ise müüvad. Ilma, et sadu dollareid peale peaks maksma.
Miks tegelikult peaks meedia või kodanikkond laiemalt hoolima kui käputäis marke turult kaob, nagu neid ennegi kadunud on? Kolmest miljonist tööta jäävast sinikraest leiaks suur osa kindlasti rakendust jaapanlaste või eurooplaste tehastes, mis vist toodavadki (maailmas kindlasti, ehk ka Ameerikas eneses) rohkem autosid kui kohalikud margid.
Aga sellepärast, et autotootmine on rahvuslik uhkus ja rahvusliku tööstus- ja ekspordipotentsiaali alustala. Autotootmine näitab, et riik kuulub maailma juhtivate tööstusmaade hulka. Et riigis on inseneriteadmisi ja disainitalenti.
Olulisem veel, tootmine mitte ainult ei näita olemasolevat võimekust, vaid toodab uut juurde. Lõuna-Korea maksis väga kaua aega oma autotööstusele peale, kuid nüüd on toidab see end ise. Hiina on teel sinnasamma, India ja Venemaa sörgivad sabas, kuid pole unistusest loobunud. Ka USA ei saa loobuda rahvuslikust autotööstusest.
Muidugi võib üks ja teine rahvaesindaja käratada – kui ma teile raha annan, olete kuu aja pärast jälle tagasi, müts näpus. Ja keelduda rahastamisest ilma usutava saneerimiskavata. Saneerimine ning mõtteviisi muutus on tõesti hädavajalik. Mõned isegi arvavad, et suisa pankroti puhastustulest läbikäimine tuleks firmadele ainult kasuks. Igal arvamusel on oma põhjendused.
Kuid hiljemalt president Obama ametisse astudes päästab Ameerika oma autotööstuse. Mitte ainult selle pärast, et ametühingud Obamat toetasid ja sinikraed ta poolt hääletasid.
Kui kaevuda majanduse vundamendini, siis selgub, et lõppude lõpuks loob väärtusi ainult tootmine. Telliste, akende, majade, autode tootmine. Ning eksport. Väikeriigi puhul ei saa ekspordist üle ega ümber. Tegelikult seisab ka Euroopa hiid Saksamaa laias laastus ekspordil.
Ka telliste või saiade pealt võetud vaheltkasu läheb muidugi sisemajanduse kogutoodanguna kirja. Kuid kui tootmist pole, lõppeb viimaks ka vaheltkasu. Ja teenuseid saab enesele lubada ikka see, kellel on, millega maksta.
Pealegi on autotootmine on niivõrd rahvusvaheline, et USA kolme suure kokkukukkumine lööks kõrgeid laineid ka Euroopas. Saksamaa Opeli ja Ühendkuningriigi Vauxhalli tehased kuuluvad General Motorsi gruppi. Ühendkuningriigis ja Saksamaal toodetakse Forde. Austria toodab Chrysleri 300C mudelit. Normas tehakse turvavöösid. Kruve ja mutreid toodetakse sadades kohakestes. Enne kui jaapanlased ja eurooplased suudavad “suure kolmiku” langusest tekkinud tühiku täita, kaotavad kodu ja sissetuleku kümned tuhanded pered. Sajad ning tuhanded insenerid ja disainerid siirduvad igaveseks muudele aladele. Nende teenindamisest elanud juuksurid, pagarid ja jaekaupmehed panevad pillid kotti. Kaob oskusteave, ametiuhkus ning järjepidevus. Kaob mitmete asulate elu.
See kõik on väärt rohkem kui 25 miljardit dollarit. Saksamaa valitsus juba kaalub Opeli tehaste toetamist.
Kui pankadele rahaandmine meenutas kohtumist röövliga (raha siia, muidu paeneme su raharingluse seisma!), siis tootmisele laenamine pole mitte rööv vaid investeering.
Teoreetiliselt peakski majandus töötama nõnda, et kodanikud säästavad raha ning laenavad seda pankade vahendusel tootjatele, kes selle abil uusi väärtusi loovad. Viimasel ajal aga oli kuidagi nõnda kujunenud, et (Hiina, Jaapani, Saksa) tootjad säästsid raha ning laenasid selle (USA, Ühendkuningriigi, Eesti) kodanikele, et need saaksid ülespuhutud hinnaga kinnisvara osta.
Veel hullem, pangad laenasid tootjate raha ka spekulantidele, kes siis üksteisele puru silma ajades tekitasid ja müüsid paari triljoni eest paberit, mis midagi väärt ei olnud. Ning ega riigiaparaadidki suutnud näilise jõukusega praalimisele vastu panna. Aga sellest teine kord.