Tüütu kohustus riigile või lisaõigus naistele?

Friday, 22.08.2025, 11:31 / SEISUKOHAD / RSS

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni inimõigusi kajastavalt koduleheküljelt võis augusti alguses lugeda, et Eesti Vabariik ratifitseeris CEDAW konventsiooni lisaprotokolli. Nüüdsest on Eesti ÜRO 116.liikmesriik, kes sellise sammu astus. Õigupoolest ratifitseeris Riigikogu naiste õiguste konventsiooni lisaprotokolli juba kevadel, aga ametlikult peetakse riiki konventsiooniga liitunuks alles pärast seda, kui vastav teade on ÜRO koduleheküljel ilmavalgust näinud.

Eestis see sündmus uudiskünnist ei ületanud. Ajakirjandus ei kajastanud ei esimest lugemist ega ka lõpphääletust. Istungitesaali külalisrõdudel inimesi ma ei näinud, olles ise vaat et ainuke külaline, kellele arutelu pakkus huvi. Küll aga tuleb tunnustada nii parlamenti kui ka presidenti, et CEDAW lisaprotokoll kiiresti ja valutult ratifitseeritud sai.

Tegelikult oli selleks ka ülim aeg, sest olgem ausad – Euroopa Liidu liikmesriikidest olid Eesti ja Läti kaks viimast riiki, kes aastakümnete kaupa ei andnud oma naistele õigust diskrimineerimise korral kaevata otse Genfi naiste õiguste järelvalvekomisjonile (ing k UN CEDAW Committee). Käesoleva aasta augustist kuulub Eesti maailmas nende hulka, kellele on naiste õigused, st inimõigused tõesti mitte pelk sõnakõlks, vaid väärtus.

Konventsiooniga naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (ing k Convention on the Elimination of the Discrimination against Women) liitus taasiseseisvunud Eesti Vabariik 1991. aasta septembris, kümme aastat pärast konventsiooni jõustumist 1981.aastal. Ent tollal ei pidanud Eesti võimud võimalikuks ratifitseerida fakultatiivprotokolli. Ilmselt kardeti Kremli käekirjaga fiktiivsete kaebuste tekkimist. 34 aastat hiljem on Eesti sedavõrd tugev, et ei pea sedasorti kaebuste fabritseerimist pelgama.

Iseenesest on naiste õiguste konventsioon oma 16 põhiparagrahviga hea platvorm, et tagada naiste õigused. CEDAW konventsiooni on ratifitseerinud peaaegu kõik ÜRO liikmesriigid, ühtekokku 189 riiki. Kui rääkida riigi kohustustest, siis peab konventsiooni heaks kiitnud valitsuse delegatsioon perioodiliselt tulema ÜRO naiste õiguste komisjoni ette Genfi, et anda päev läbi kestva nn konstruktiivse dialoogi vältel ülevaade naiste õiguste seisust vastavas riigis. Konkreetsemalt tähendab see küsimusi ja vastuseid selle kohta, mis eelmise ülevaate nõudmistest on täidetud ja kui täidetud pole, miks valitsus on eiranud ÜRO ettekirjutusi.

Eesti valitsusdelegatsioon selgitas CEDAW komisjoni sõltumatutele ekspertidele naiste olukorda möödunud aasta maikuus. Peamisi etteheiteid Eestile on jätkuvalt sooline palgalõhe ehk naiste ja meeste palkade erinevus. Ka naistevastane vägivald on tõsine teema, aga see on üleilmne probleem ja mitte ükski riik maailmas pole sellest taagast vaba. ÜRO naiste õiguste komisjonile meeldis valitsusdelegatsiooni lubadus aasta vältel ratifitseerida CEDAW lisaprotokoll. Eestlased pidasid sõna.

Mida see siis endaga kaasa toob? Eesti naistel on avanenud võimalus naistevastase diskrimineerimise puhul kaevata meie komisjonile. Tõsi, analoogselt Euroopa Inimõiguste Kohtuga, peavad olema enne kaebuse saatmist Genfi ära kasutatud kõik Eesti õiguskaitse võimalused. Kas nö Strasbourg’i kohtust (Euroopa Inimõiguste Kohus, toim) ei piisa? Jah, siin võib mõneti näha Genfi ja Strasbourgi’i kattuvust. Suurim erinevus on ÜRO naiste õiguste komisjoni keskendumine ainult naiste diskrimineerimisele. Teisisõnu – Genfis hakkavad naiste õiguste probleemjuhtumid liikuma kiiremini kui Strasbourg’is.

Lisaprotokolli ratifitseerinud riigi naisel või (nais)organisatsioonil on õigus saata ÜRO naiste õiguste komisjonile kiri faktidega, mis kinnitavad diskrimineerimist kas üksikisiku või süsteemselt naiste vastu. Esimesel juhul langetab konventsiooni üle järelvalvet teostav ÜRO naiste õiguste komisjon Genfis otsuse, kas ja mil määral on liikmesriik ahistanud naist tema soo pärast ning kui diskrimineerimine on ilmne, määrab liikmeriigile karistuse. Teisel juhul tegeleb kaebusega komisjoni uurimisrühm, kes käib kohapeal asja uurimas, kohtudes vastavate ministeeriumide ja ametkondade esindajatega nagu ka kirja autori(te)ga. Naisi diskrimineeriva riigi valitsus peab ametlikult kinnitama ÜRO-le, et ei asu hagejaid taga kiusama. CEDAW uurimisrühma töö tähendab konfidentsiaalsust kuni otsuse langetamiseni. Seejärel avaldab komisjon pressiteate, mis paljastab maailma avalikkusele diskrimineerimise tagamaid.

Võib vaid ette kujutada, kui palju kurbi kirju komisjon saab, sest CEDAW konventsiooni lisaprotokolliga liitunud riike on 116. Mina alustasin ÜRO naiste õiguste komisjoni sõltumatu eksperdina tööd 2023.aasta alguses. Olen kokku puutunud väga eriilmeliste ahistamisjuhtumitega. Samas on tõsi, et mitte iga Genfi läkitatud kaebus ei kuulu menetlemisele. Üks mõtlemapanevaid naiste diskrimineerimiskaasusi minu jaoks isiklikult oli naiste laiaulatuslik steriliseerimine Peruus, kus veel 1990ndatel sunniviisiliselt steriliseeriti ennekõike põlisrahvaste hulka kuuluvaid indiaani naisi. Kaebuse esitasid viis naist, aga sundsteriliseerimise tulemusena kaotasid viljakuse 300 000 peruulannat. Kuigi valitsus väitis, et mitte ainult naisi, vaid ka 25 000 meest steriliseeriti tervishoiuprogrammi raames, nägi ÜRO naiste õiguste komisjon selles kaasuses ennekõike naiste diskrimineerimist. Peruu valitsus on kohustatud maksma kannatanutele kompensatsiooni.

Teine, samavõrd karm, aga veelgi kaugema aja taha ulatuv diskrimineerimislugu puudutas filipiinlannasid, kes Teise maailmasõja ajal olid sunnitud osutama seksteenust Jaapani sõjameestele. Need vähesed ellujäänud seksorjadest naised, kes on koondunud ühingusse Malaya Lolas, süüdistasid kahe riigi valitsust nende diskrimineerimises. Malaya Lolas (e.k.„Vabad vanaemad“) nõudis meie komisjonilt õigust, et kõik nende liikmed saaksid ametlikult rehabiliteeritud. Ja nad said selle! ÜRO naiste õiguste komisjon langetas otsuse, et valitsused peavad endised seksorjad rehabiliteerima. Jaapan peab ametlikult vabandama ja kandma üle valuraha. Filipiini valitsus peab samamoodi vabandama, rahaliselt kompenseerima ja võrdsustama Malaya Lolas’e 24 naist sõjaveteranidega, tagades neile kõikvõimalikud sõjaveteranide õigused.

Need on vaid mõned otsused, mille on ÜRO naiste õiguste komisjon viimasel ajal naiste kasuks langetanud. Nagu eelpool kirjeldasin – CEDAW konventsiooni lisaprotokoll annab naisele kas individuaalselt või kollektiivselt võimaluse suurema jõuga diskrimineerimise vastu seista. Igatahes on mul siiralt hea meel, et Eesti naised said juurde õigusi, mille nad on kuhjaga ära teeninud.

MARIANNE MIKKO
ÜRO naiste õiguste komisjoni (CEDAW) asejuht

Allikas: https://www.err.ee/1609776297/marianne-mikko-tuutu-kohustus-riigile-voi-lisaoigus-naistele

Tags: cedaw, Eesti, naiste õiguste komisjon, naistevastane vägivald, palgalõhe, ÜRO