Kõne: Eesti Ajakirjanike Liidu XIX kongressil

Friday, 28.04.2006, 12:17 / SEISUKOHAD / RSS

Marianne Mikko Eesti Ajakirjanike Liidu XIX kongressil
Tallinn, 28. aprill 2006

Kallid ajakirjanikud!

Mul on au Euroopa Parlamendi liikmena tervitada teid meie kongressi puhul.
Olles 20 aastat, terve inimpõlv teeninud leiba ajakirjanikuna ja olles tänaseni
meie liidu liige, tahaksin ma täna rääkida mõistmisest.
Paul-Erik Rummo on ühes luuletuses öelnud “kerge on hukka mõista, raske
mõista”. Tendents, mis täna on Eestis levinud jutustab suuresti esimesest,
ärapanemisest, kahjurõõmust. Kui ise poleks sellega kokku puutunud, ei kõnelekski.
Ajakirjanikust poliitikuks asumise hetkest alates olen silmitsi seisnud nähtusega, mis
seostub rindejoonega. Sõjaga.
Ma panen tähele, et Eesti pressi paljud toimetused matkivad usinasti Lääne
pressi üht osa – tabloidajakirjandust. See tähendab pealkirjad müügu, rohkem
skandaali, rohkem läbi isikute lugusid. Vahetevahel see töötab, enamasti mitte.
Eesti ajakirjandus ei tegele minu meelest praegu põhiküsimusega – kuidas
edasi? Nii nagu meie ühiskonnas tervikuna napib visiooni, napib strateegiat ka
meedias. Selles mõttes on neljas võim vägagi Eesti anno domini 2006.
Kui ütlen “mõista ja mitte hukka mõista”, siis mõtlen, et Eesti ajakirjanike
hulgas peaks olema rohkem tarku mõtestajaid, analüütikuid, strateege, sõnaga
partnereid poliitikategijatele. Nõustun, et poliitikute hulgas on palju pealiskaudseid ja
küündimatuid mehi, aga sama saab öelda ka meedia kohta. Jällegi – kui poleks
isiklikku kogemust, siis ei juhiks tähelepanu.
Minu asi ei ole meie kongressi sisse juhatades millelegi ega kellelegi näpuga
näidata. Küll aga kutsuda üles meie vaba ajakirjanduse esindajaid olema rohkem
tõekuulutajad. Mida see tähendab? See tähendab rohkem uurivat ajakirjandust.
Rohkem nõudlikku töösse suhtumist. Tsunftiau. See tähendab allikatekontrolli.
Kontrolli mitte ainult kahe, vaid kolme allika kaudu. See tähendab intervjuusid mitte
ebaviisakalt telefoni teel, vaid silmast silma kohtudes. See tähendab eneseväärikust.
Lugupidamist iseenda, oma loo kangelase või anti-kangelase, lugeja-kuulaja-vaataja
suhtes. Või nagu Juhan Peegel on ilusasti öelnud: “Inimene sa pead olema, ajakirjanik
sa võid olla.” Ma olen veendunud, et meie kõik siin usaldame auväärse
ajakirjandusprofessori sõnu.
3. mail tähistame rahvusvahelist sõnavabaduse päeva. Olles täna poliitik ja
puutudes kokku Eesti ajakirjanikega rindeolukorras, kus poliitik peab olema toimetuse
kontseptsiooni kohaselt vaenlase rollis, luban ma ometi, et isegi kui mulle ei meeldi
kõik, mida täna meedia teeb, seisan ma selle eest, et ajakirjanik saaks väljendada oma
mõtteid. Sest see on demokraatia. Mitte pildid-pildikesed, lood-lookesed sellest, kui
imeilusad on poliitikud, vaid edastada tuleb Eesti maastikku nii nagu ta on! Veelgi
enam – ma väga loodan, et andekad ajakirjanikud ei lahku muudesse sfääridesse, vaid
jätkaks pressitööd. Selleks jällegi luban teha kõik selleks, et ajakirjanik tunneks, et ta
ei pea tööandja survel kirjutama midagi sellist, mida tema sisemine väärikus ei luba.
Soovin teile, tõekuulutajatele – ajakirjanikele viljakat kongressi ja võimsat
ridade kasvu! Tuult tiibadesse.