Kõne: Traditsioonid naise ühiskondliku staatuse tegurina

Friday, 25.08.2006, 12:20 / SEISUKOHAD / RSS

“Äripäeva” konverentsil, 25. august 2006

Kallid sõbrad,

Kakskümmend aastat ajakirjanikutööd on minu keelevaistu tublisti teritanud. Ning
rääkides traditsioonidest olen ma märganud, et sõna „traditsioon” kasutatakse eranditult
positiivse märgiga.
Selline ühekülgne märgistamine on võimaldanud mitmeid kuritarvitusi. „Vana hea”
asi müüb, isegi kui ta tegelikult hea ei ole. Ei ole kombeks traditsioone kahtluse alla
seada. Usume, et mida vanem, seda väärikam.
Kuid ei iga ega traditsioon ei kaitse pankroti eest. Lavalt kaovad ka vanad firmad,
näiteks Baringsi pank, kelle klientide seas oli muude aadlike seas ka Inglise kuninganna.
Ma loodan, et varsti kaovad ka mõned ajast ja arust traditsioonid, mis ei taha siiani oma
sisulist pankrotti tunnistada.
Vaieldamatult on parim osa traditsioonidest just see liim, mis ühiskonda koos
hoiab. Nad annavad vajalikku kindlust homse suhtes. Mõned traditsioonid on
võõrandunud oma algsest sisust, kuid on omandanud uue tähenduse, misläbi neid on
endiselt vaja.
Jõulude ajal kogunetakse kuuse ümber. See on perekondade ja suguvõsade
kokkuhoidmise rituaal. Jeesuslapsele mõeldakse kinke jagades üsna vähe. Tegelikult on
kuusk isegi ju puhtalt paganlik detail, mida kroonik ja pastor Balthasar Russow pea
viissada aastat tagasi sugugi heaks ei kiitnud.
Kuid on ka traditsioone, mis ei täida mingeid positiivseid funktsioone. Nad ei
pruugi üldse silma paista, isegi mitte teadvusse jõuda. Kuid tähelepanelik vaatleja näeb
nende mõju igal pool.
Naiste seisund ühiskonnas on määravalt mõjutatud traditsioonidest, mis on oma aja
ära elanud ning muutunud kahjulikuks. Ma usun, et enamus siinviibijatest on korra või
kaks kuulnud fakte, mida ma järgnevalt esile tahaks tuua. Siiski pean vajalikuks taas kord
teha inventuur naiste seisundist Eestis.
Võtame aluseks selle, mille läbi Eesti ühiskond end paraku määratleda eelistab –
raha. Meedia korrutab päevast päeva, teadlikult ja alateadlikult, et raha räägib kõige
selgemat juttu, et raha on kõige mõõt. Jah, meil Eestis räägib raha kõige kõvema häälega.
Mida räägib siis raha naiste seisundist Eesti Vabariigis? Eesti tööjõust moodustavad
naised enam-vähem poole. Tänu keskmisest veidi kõrgemale haridustasemele on naised
hinnatud spetsialistide ning keskastme juhtidena. Vähemalt euroopalikes ettevõtetes ja
asutustes.
Eesti superrikaste hulgas aga naisi ei ole. Meie riigi kõige rikkama protsendi hulgas
on naisi umbes viiendik. Ning enamik rikkaid naisi on varanduse omandanud oma meeste
või eksmeeste kauka toel.
Sarnane pilt avaneb ka vaadates naiste osalust poliitikas. Parteide liikmeskonnas on
naisi laias laastus pool. Paljud on hinnatud organisaatorid. Noorte naisteta ei saa hakkama
ükski parteiline väliüritus. Kuid tippametites on naisi endiselt väga vähe.
Valimisnimekirjade ülemises otsas on neid olnud ikka alla 20%. Ja sedagi, võib öelda,
Traditsioonid naise ühiskondliku staatuse tegurina
M. Mikko “Äripäeva” konverentsil, 25. august 2006
Page 2 of 5
enamasti meeste armust. Me teame ju kõik väga hästi, mis elukas on poliitbroiler ja
millistest erakondadest selliseid ohtralt leida võib.
Kardan, et märtsis toimuvate Riigikogu valimiste ajaks ei ole selles osas midagi
muutunud.
Selline olukord on selgelt kahjulik kogu ühiskonnale. Praeguse majandusmulli ajal
ei jätku Eestis väidetavasti töökäsi. Samal ajal ei ole naised korralikult töösse ja ärisse
kaasatud. Eesti poliitika on konnatiigiks muutunud, kuid pool elanikkonda on temast
kõrvale surutud.
Seda on vaja muuta. Selleks, et ühiskonnas oleks vähem ebaõiglust. Ja selleks, et
meie mahajäämus maailma parima elukvaliteediga riikidest enam suuremaks ei käriseks.

Rollijaotuse taastootmise viisid
Kuidas toimib naiste eemalhoidmine? On äkki kuskil suitsune tagatuba, kus
meespoliitikud vannuvad võimupirukat vaid isekeskis jagada?
Meelega tegutsemiseks ja verevanneteks puudub vajadus, sest selline vaade on
ühiskonna geneetilisse koodi sisse kirjutatud. See on nii-öelda traditsioonidega paika
pandud. Meeste roll ja naiste roll. Meeste töö ja naiste töö.
Ei ole eriline uudis, et inimkeha sisaldab ridamisi atavisme – organeid, mis kunagi
olid vajalikud, kuid on nüüdseks oma otstarbe minetanud. Pimesoole ussripik on üks hea
näide. Inimese DNA on veel komplitseeritum ning sisaldab lausa tohutul hulgal
niinimetatud sekventse, mille otstarbekuses teadlased kahtlevad. Ometi antakse ussripikut
ja kasutuid DNA sekventse edasi põlvest põlve. Me ei saa looduse vastu.
Me saaksime aga palju ära teha ühiskondlike atavismide kõrvaleheitmiseks. Selleks
tuleb paremini teada, mis nad on ja mida nendega peale hakata. Ühiskondlik rollijaotus
on tegelikult peresisese töö- ja rollijaotuse peegeldus. Meie praegune rollijaotus pärineb
sõdadest küllastunud ajast, mis eelnes suuresti isegi agraarühiskonnale.
Paiksetes põllumajanduskultuurides on naised võimelised tegema kõik väärtuse
loomiseks vajaliku – kündma, külvama, lõikama. Ja nad on seda ka teinud, kui mehed on
olnud merel, jahil või sõjas.
Kuid naised pole piisavalt tugevad meeste vastu sõdimiseks ning metsloomadega
rammu katsumiseks. Mehed on aastatuhandeid olnud eelkõige sõjajõud, samuti on nad
jahipidajad ja kalastajad.
Niimoodi kujunenud traditsioone iseloomustab Eesti oludes kõige piltlikumalt
seatapp – tavaline tegevus talumajapidamises. Hommikul kogunevad mehed kambrisse.
Kutsutud on naabrimehed, tihti ka küla seatapumeister. Võetakse väiksed viinad,
räägitakse mehejuttu. Vehitakse seatapunoaga, ihutakse seda rituaalselt. Tuletatakse
meelde sea elulugu ja maalitakse vaimusilma ette temast saadavad liharoad. Kulub
tunnike-teine. Siis minnakse kambaga välja, tapetakse siga ja lastakse veri välja. Mis
võtab vast pool tundi. Kui asja juurde ei käiks märgatavat teatraalsust, oleks viie minutiga
tegu tehtud.
Traditsioonid naise ühiskondliku staatuse tegurina
M. Mikko “Äripäeva” konverentsil, 25. august 2006
Page 3 of 5
Järgmises etapis võtavad mehed jälle viina ning räägivad törtsu väärikat mehejuttu.
Sea peied kestavad tihti ööni välja. Samal ajal aga teevad võõrustaja pere naised agaralt
vorste ja verikäkki, valmistavad roogi ning panevad liha soola.
Nii tähistatakse väärikalt meeste suursaavutust – seatappu. Kusjuures sea
üleskasvatamine on olnud naiste töö.
Sarnase skeemi alla mahtuvaid tegevusi näeme igal sammul. Mehed lõikavad läbi
linte, kusjuures käärid ja lilled ulatavad naised, kes on avatavad ruumid eelnevalt läikima
löönud. Mehed kirjutavad väärikalt alla lepingutele, mis on kellegi teise töö vili. Mehed
teevad tehinguid börsil, naised ajavad tagatoas tehingute otsad üksteisega kokku. Näiteid
oleks lõputult. Kõigil teil, olen veendunud.
Naiste nurinat selle üle kuuleb väga harva. Enamasti võetakse olukord vaikides
omaks, isegi taipamata selle äraspidisust. Veel enam – traditsioone põlistatakse kümnete
alateadlike žestidega, mis annavad mehele võimaluse end mehelikuna tunda. Tõsta seda,
liiguta teist, vaata, kes seal krõbistab, keera purgil kaas maha – tegelikult saaks selle ju
ise ka tehtud. No ja hiire pärast pole ka vaja mehe selja taha pugeda, kui sa juba koeragi
ei karda.
Naistel ei ole otsest sundi rutiinseid ning glamuurita töid vabatahtlikult enda kanda
võtta. Kuid see sünnib vabatahtlikult. Traditsiooni kohaselt.

Naiselik ja mehelik töösuhetes
Mind vihastab ikka ja jälle meesajakirjaniku küsimus väljapaistvale positsioonile
jõudnud naise käest, et mis tunne on olla naispresident, naiskirjanik, naissaadik,
naismiljonär. Minu kogemus näitab, et vahe edukalt töötava naise ja mehe vahel ei ole
tohutult oluline. Töö on neil ju sama.
Mingisuguse abstraktse keskmise tasandil on meeste ja naiste juhtimisvõtted ilmselt
erinevad. Aga mitte nii erinevad kui on mõne konkreetse mehe või naise juhtimisvõtted
tema sookaaslaste omast.
Kultuurantropoloogid on tuvastanud rea mehelikke ja naiselikke jooni, mille alusel
saab klassifitseerida nii riike kui konkreetsete inimeste stiili.
Naiselik stiil on enam hooliv, kaasav ja konsulteeriv ning tulemusele orienteeritud.
Mehelik stiil on seevastu demonstratiivsem ja konfliktsem, sisaldab rohkem show-
elemente. Kokkuvõttes saavutavad naiseliku stiili eelistajad suurema tulemuse suhteliselt
väiksema pingutusega.
Veelgi enam, naiselik stiil võimaldab saavutada eesmärke väiksema kannatuse
hinnaga. Naiseliku stiili eelis on ka truudus pikaajalistele eesmärkidele ja ideaalidele
Võib julgesti väita, et Eesti majandusel oleks kasu sellest, kui mõlemast soost juhid
kasutaks rohkem naiselikku juhtimisstiili. Kuid ma ei tahaks siin alatähtsustada seda, et
mõlemast soost juhte oleks enam-vähem võrdselt kõikidel elualadel, kõikides
osakondades.
Samas hoiduks ma naiseliku stiili liigsest eelistamisest. Sütitavat ja teatraalset on
teinekord ikka ka vaja. Lisaks tuleb mehelikus stiilis paremini esile tõdemus, et tööd
Traditsioonid naise ühiskondliku staatuse tegurina
M. Mikko “Äripäeva” konverentsil, 25. august 2006
Page 4 of 5
tehakse palga pärast – just nagu jahil käiakse ikka saaki saamas, mitte küttimas. Kuni
Eesti töövõtjate tulud pole Euroopa keskmisel tasemel, ei saa neid ka vaid naiselike
väärtustega innustada.
Ideaalne oleks, kui kummagi soo, kummagi stiili, osakaal töökohal ei langeks alla
40%. Oleks sõge eitada, et puhtalt ühesoolised kollektiivid on parima tööõhkkonnaga.
Ühes äärmuses on jauramine ja tahumatu suhtlus, teises salvamine ning ümbernurgajutt.
Seda tuleks kõigi huvides vältida. Kuid naiste alaesindatusest rääkides lisandub veel üks
aspekt – õigluseaspekt.
Euroopalik ning eestilik äris ja poliitikas
Kui seatapu metafoor katab kenasti ära keskmise eesti või läti mehe tegutsemise,
siis Euroopaga on asi keerulisem. Erinevust on ehk parim mõista sotsioloog Pierre
Bourdieu abil. Ta kirjeldab aegunud traditsioonide taastootmist kui sümboolsete kaupade
majandust, kus naine toodab mehe jaoks olulist kaupa – au, prestiiži, lugupeetavust. Sama
funktsiooni täidavad ka meie teises nooruses eliidi trofeenaised.
Kuid lisaks naisele toodab Euroopas au olulisel määral ka mees ise. Au pärast on
aadlikud pidanud lugematuid duelle. Euroopa ministrid astuvad tagasi tänu
traditsioonilisele aumõistele. Juriidiline õigustus ei vabasta Euroopa poliitilises
traditsioonis vastutusest. Noblesse oblige – seisus kohustab.
Erikorrespondendi ja eurosaadikuna olen ise näinud, mis võtetega taastoodab
meeste domineerimist Euroopa ühiskond. See on charmant, kui kasutada prantsuse
väljendit. Mees ei põrnitse naist kalasilmadega, kust on selgelt näha kolm ürgtungi. Selle
asemel lastakse käiku sarm ja galantsus, viisakus, mõistmine ning vastutulelikkus.
Viisi, kuidas Euroopa mehed taastoodavad naisi alla heitvat traditsiooni, võiks
võrrelda rüütliturniiriga. Mehed kappavad uljalt hobustel, tormavad turniirile, huultel
südamedaami nimi. Daamil endal aga jääb ainult loota, et isa valib mingi hea kosilase.
Euroopa traditsiooni sarm ulatub niisiis vaid teatud piirini. Kui tahad ise midagi
otsustada, siis on ilul tavaliselt lõpp. Võttes vastu meeste kingituse kogu selle võlu kujul,
müüb naine läätseleeme eest maha oma õiguse võrdsena seista. Seda dikteerib üks osa
aumõistest. Kes saab, see peab vastu andma. Ning lõpuks jääb naiste osaks ikkagi nii
palju kui mehed annavad.
Ärge mõistke mind valesti, europarlamendis tehakse teadlikult väga palju naiste
heaks. Kuid teadlikult või alateadlikult hoitakse meid eemal eliitklubist. Telgitagune
teave jõuab naisteni hiljem, kui on juba hilja tegutsema hakata. Lepped on juba sõlmitud.
Tõsi, võitlus käib ka meeste endi vahel ja enamus neist jääb samuti ukse taha. Kuid
traditsioon teeb nende tee siiski siledamaks. Ütleme nii: andekad naised on ukse taga
koos keskpäraste meestega. Ja keskpäraste naistega ka.
Radikaalsus kui ummiktee
Mida saaksid naised eneste heaks ära teha? Üllatavalt palju. Esiteks oleks juba
praegu töötavate mehhanismide teadvustamine nii meestele kui naistele suur samm edasi.
Teiseks oleks seda teadmist vaja järjekindlalt rakendada, mitte alistada end atavistlikule
traditsioonile.
Traditsioonid naise ühiskondliku staatuse tegurina
M. Mikko “Äripäeva” konverentsil, 25. august 2006
Page 5 of 5
Meeste radikaalne ründamine ei vii edasi. Tee edasi on sugude lähendamine, mitte
naiste siirdumine meeste konfliktsesse ja teatraalsesse maailma. Minu arvates on mõne,
esmajoones Saksa, feminismivoolu poolt harrastatav pöetud pea ja koledate riietega
ringitrampimine nii teatraalne kui ka ründav. Samasse kategooriasse kuulub ka ukse
avamise või mantli selga aitamise eest kõrvakiiluga kostitamine, nagu pidi kuuldavasti
teinekord Ameerikas juhtuma.
On ju tore, kui inimesed on üksteise vastu tähelepanelikud. Olen isegi meestele ust
lahti hoidnud või mõne kompsuga aidanud. Nagu inimene inimest. Olen ka abi vastu
võtnud.
Peaasi, et ei unune – viisakus on viisakus ning äri on äri. Inimõigusi läätseleeme
eest ära anda ei maksa, samuti kui ei maksa olla konfliktne seal, kus midagi mängus ei
ole.
Kolmanda tee otsingud
Üks osa naiste ja meeste vahelisest võimuprobleemist on see, et meestel on uusi
olusid raske mõista. Signaalid on vastukäivad, naised ei esine pooltki nii ühtse rindena
kui mehed. Naised vihjavad, aga meeste arusaamine vihjetest on nullilähedane. Neile
tuleb otse öelda. Eriti mis puudutab palgaläbirääkimisi.
Ka naistel on raske enesest teadlikuks saada. Naisõigusluse rongile on hüpanud nii
teadlasi kui posijaid, nii demokraate kui demagooge. Siin on ees veel suur töö. Ma
tahaksin oma sõnavõtu kokku võtta paari teesiga.
Esiteks: ei ole enam praktilisi põhjusi, miks naised peaks tegema teistsuguseid töid
kui mehed, täitma teistsugust, allutatud rolli ühiskonnas. Ühiskond vajab naiste panust. Ei
ole nii nagu vahekorras mees on peal – ülemus ja naine all – alluv. Poose on loendamatult
rohkem kui lugeda kamasuutrat.
Teiseks: naised peavad mõtlema oma peaga. See tähendab eriti sissejuurdunud
harjumuste ning kehtivate mängureeglite kriitilist ülevaatamist. Tubade tuulutamist.
selget pead ja analüütilist mõtlemist. Alalist MIKS küsimuse esitamist.
Kolmandaks – ning seda ma ütlen nii meestele kui naistele: naised ja mehed peavad
olema partnerid, mitte vaenupooled. Olgem nagu hiina hieroglüüf yin ja yan, valges on
must, mustas valge. Naises on mees, mehes naine.

Tänan!