Kõne: Bürootööjuhtimise konverents: suhtlemise ja meeskonnatöö sünergia

Thursday, 05.10.2006, 12:25 / SEISUKOHAD / RSS

Armsad õpetajad,

1994. aastal algatas UNESCO rahvusvahelise õpetajatepäeva traditsiooni, et 24
tunni jooksul oleks kogu maailma tähelepanu keskpunktis õpetajate töö.
Erinevatele elukutsetele pühendatud päevade seas on õpetajatepäev tuntuim ja
olulisim. Sellepärast, et elukutsetest on õpetaja oma olulisim. Paraku on tööd ja
saavutused viimase paari aastakümnega probleemide varju jääma hakanud.
Paljud probleemid on saamatute poliitikute ja ametnike tekitatud. Asjatut tööd on
juurde tulnud: igasugused mõõdikud, lõputu aruandlus ja bürokraatlik atesteerimine ei
aita õpilasi harida. Ikka veel kestev üleminekuperiood tähendab, et Eesti kodud on
närvilisemad, ebakindlamad, isegi vaesemad kui kahekümne aasta eest. Seepärast on
rohkem ka probleemseid õpilasi.
Kõige tipuks ei ole õpetaja palk kooskõlas tema tähtsusega ja vastutusega
ühiskonna ees. Õpetajad tuleks kanda punasesse raamatusse kui ohustatud liik. Õpetajate
päev on kohane võimalus mitte ainult juubeldada vaid ka kainelt tulevikuväljavaateid
arutada. Selleks vaatame esmalt minevikku.
Vanema aja eesti kirjanduses eksisteerib kaks-kolm õpetaja arhetüüpi. Mõistev ja
malbe õpetaja Laur. Autoritaarne ja pealiskaudne köster Lutsu „Kevadest”. Ja lõpuks ka
osalt tegelikul elul põhinev härra Maurus Tammsaare loomingust. Ka Jaan Kross on
Wikmani poistes” esimese Eesti Vabariigi aegseid pedagoogikalegende elustanud. Nad
olid kõik mehed.
Teisest maailmasõjast saadik on tegelikus elus ja kirjanduseski tavaline hallipäine
naissoost klassijuhataja, nagu ta esineb Tiia Toometi „Vana aja koolilugudes”. Mõnikord
emalik tüüp, mõnikord tujukas vanatüdruk. Enamasti ikka pigem järelvalvaja kui harija.
Mehi koolides ikka on. Haridusministeeriumi andmetel 14%. Mehed õpetavad
õpilasi asju “tegema” – saagima, puurima, oda heitma, teinekord ka arvutama. Erinevalt
härra Mauruse ajast aga ei seostu asjade tegemine enam iseenesest inimese olemisega
ühiskonnas. Humanitaaraineid, ehk inimese toimimist ühiskonnas, õpetavad hoopis teised
inimesed, valdavalt naised. Olemine ja tegemine on asjatult aga tõhusalt lahku löödud.
Seepärast ongi liiga paljud õppinud raha tegema nii, et nende taha jääb lagastatud
maa.
Ühiskondliku närviga mehed eelistavad rahvast harida ajaleheveergudel või
pürgivad suisa poliitikuks. Kirjanikud, niinimetatud inimhingede insenerid, lähevad kas
mõisavalvuriks nagu Õnnepalu või postiljoniks nagu Contra. Kuraasikamad töötavad
reklaamifirmades nagu Kivisildnik. Miks nad ei võiks olla õpetajad?
Legendaarne Vello Saage õpetas kirjandust Mati Undile ja Vaino Vahingule. Kus
on tänapäeva legendid meestest, kes õpetavad luuletama? Kes õpetavad mõistma seda,
kuidas ühiskond toimib? Minu kolleeg Robert Evans on pikalt olnud algklasside õpetaja
ja teda meenutatakse väga positiivselt. Aga tema töötas Inglismaal, kus Etoni ja Harrow
traditsioon hoiab õpetajaametit üsnagi au sees.
Esimese vabariigi ajal tundis gümnaasiumi kirjanduse õpetaja Eesti luuletajaid
isiklikult. Nüüd aga loeb mingisugune paber rohkem kui tegelik õpetamine. Mehi on
kasvatatud tegijateks ja selline paberijant tõukab paljusid eemale.
Ja teisalt – mis raha eest ja mis ajast peaks õpetaja luuletajatega teatrikohvikus
malet mängida saama? Või käima esietendustel, näituste avamistel ning kinos?
Meesõpetajast rääkides peab jälle ära märkima, et meil vastutab eluaseme ja muude
ühiste perekulude eest endiselt mees. Kes ei suuda perele kodu võimaldada, see ei saa ka
peret luua. Ja õpetaja aastapalk suudab Eesti linnades praegu osta vaid paar ruutmeetrit
uues majas.
Midagi on väga valesti.
Ärge pidage mind ühekülgseks, kui ma ütlen – paljuski on õpetajakutse probleemid
seotud sellega, et õpetamist on hakatud pidama naiste ametiks. Ja naiste ametid on
statistika andmeil kord juba alamakstud ja madala prestiižiga.
Kindlasti oleks vaja kooli rohkem mehi. Kuid paraku on praeguse suhtumise juures
siis tegemist meestega naiste ametis. Huvitavate eranditega, nagu seda on ka
naispolitseinikud. Ameti enda positsioon sellest ei parane.
Kui tõsta koolide rahastamine rahvuse prioriteediks, kui õpetaja palk oleks võrdne
riigikogulaste palgaga, siis võiksime olla kindlad, et amet muutuks meeste seas
populaarsemaks. Sellest saaks jälle meeste amet.
Aga see ei lahendaks ühiskonna probleeme jätkusuutlikult. Jätkusuutlik oleks see,
kui ametid ei jaguneks enam meeste ja naiste töödeks. Kui kusagil ei oleks mehi ei liiga
vähe ega liiga palju.
Meie rahval on raske, et mitte öelda võimatu saada suureks arvult ja jõult, seda
enam peame me olema suured kultuurilt ja vaimult. Õpetajatel on siin võtmeroll.
Õpetajatöös on hetki, mida teiste elukutsete esindajad ei saa kunagi kogeda. Näha päevast
päeva noore inimese kasvamist ja arenemist on hindamatu ime. Töö vilju tuleb oodata
kaua. Seda suurem on rõõm näha oma kasvandikke edukate avaliku elu tegelastena. Iga
õpetaja on isiksuse kujunemisloosse jätnud oma jälje.
Mulle ei meeldi karvavõrdki komme rääkida õpetajatest kui teenuse osutajatest.
Teenuseid osutavad juuksurid, pangatellerid, müüjad. Ausad ametid kõik. Kuid nende
klient saab oma teenuse kätte, tänab ja lahkub teadmata teenindaja nimegi. Õpetajate
näod ja nimed on gümnaasiumi vilistlastel aga meeles ka 25 aastat peale lõpetamist.
Teenindajajutuga on kooli kolinud ka arusaam, et klient on kuningas. Raske on
midagi absurdsemat ette kujutada. Ometi on see nõnda. Rõhutatakse lapsevanemate
õigusi, õpilaste õigusi ja õpetajate… kohustusi. Mis on tulemus? Selle asemel, et
süvendada õpilastel töö-ja õppimisharjumusi, töötatakse selle nimel, et õpilased ei peaks
ülemäära pingutama.
Kui õpetaja Laur lubas Tootsil teha pool rehkendust, siis oli see vaid esialgne
lahendus, mille eesmärk oli noor inimene õppimise maailma tuua, alustada dialoogi.
Nüüd aga paistab, et varsti pole enam vaja üldse rehkendust teha. Hinnete panemine on
selgelt vanamoodsuse sildi külge saanud. See näib mulle rahvuse kestmise seisukohast
ummikteena.
Lõpetuseks tahaksin kuulda teie tagasisidet ühele mõttele, mille õpetajate päeval
Pärnu Postimehes välja pakkusin. Selle asemel, et ühine vara poolmuidu ära anda,
võiksid omavalitsused nõuda igast kinnisvaraprojektist teatud hulga kortereid soodsalt
õpetajatele ja ka politseinikele ning noortele peredele. Sealjuures mitte jäänused, vaid ka
paremaid palu.
Kes ühiskonda palju panustab, on miljonivaate oma aknast ära teeninud. Inglismaal
seatakse ehitusloa tingimuseks teinekord lausa kolmandiku elamute või korterite müümist
vaid mõõduka kasumiga.
Kallid õpetajad,
Ime võib sündida hetkega. Võimatud asjad võtavad pisut rohkem aega. Te saadate
päevast päeva korda erilisi ja tavalisi, suuri ja pisikesi imesid. Suur tänu teile selle eest,
mida te teinud olete ja selle eest, mida te tulevikus teete! Ilusat koosviibimist, edukat
õppeaastat, jõudu ja vastupidamist!