Kõne: Marianne Mikko Tartu Ülikooli aulas

Wednesday, 21.03.2007, 12:28 / SEISUKOHAD / RSS

Ametlikult tähistame 25. märtsil 50 aasta möödumist Rooma lepingu
allakirjutamisest. Mitteametlikult aga räägitakse igal pool Euroopa Liidu 50.
sünnipäevast.
Rooma leping nägi Euroopat kui majandusühendust. See oli samm edasi Söe- ja
Teraseühendusest, mis rahu ja stabiilsuse eesmärgil 1951. aastast saadik muutis
võimatuks sõja vanade vihavaenlaste Prantsusmaa ja Saksamaa vahel.
Kuid täna vajab Euroopa palju enamat, täna suudab Euroopa palju enamat.
19. sajandi Briti riigitegelasele lord Palmerstonile omistatud sentents “Riikidel
ei ole alalisi sõpru või liitlasi, on vaid alalised huvid” on rahvusvaheliste suhete
aksioomina laialdaselt käibel tänaseni.
See tõdemus oli ammutatud ajaloost, mis eelnes Euroopa Liidule. Euroopa
poliitika on tunduvalt muutunud isegi võrreldes 50ndate aastatega, mil eelmainitud
sententsi kuulis Winston Churchilli abikaasa kindral de Gaulle’i suust.
Paraku ei ole ühine arusaam uue Euroopa olemusest kujuneda ja kinnistuda
jõudnud. Seistes teelahkmel, ei tea 50-aastane Euroopa Liit, kuhu edasi minna. Võib-
olla on kasu pilgust selja taha.
Oleme ausad, Euroopa oli sajandeid verine manner. Meile täna lõputuna näiv
verevalamine Lähis-Idas kahvatub Euroopa sõdade ajaloo kõrval. Ei tasu unustada, et
Euroopa tungis Lähis-Itta tule ja mõõgaga 900 aastat tagasi ning tõmbus tagasi alles
peale kaks sajandit kestnud sõdu.
Euroopa arvel on kaks XX sajandi maailmasõda, 100-aastane sõda, 30-aastane
sõda – nimekiri on lõputu. Balkani massimõrvad ei ole veel korralikult minevikuks
saanudki.
Kuid sajandeid kestnud suurimad vastuolude teljed Prantsusmaa-Inglismaa ja
Prantsusmaa-Saksamaa ei ole 21. sajandil enam aktuaalsed. Euroopa on ühtne määral,
mida vaid 20. sajandi suurimad unistajad ette kujutada oskasid.
Siit tulekski Euroopa identiteeti otsima hakata. Igal sammul majanduskoostööd
rõhutades on Euroopa Liit jätnud teenimatult tahaplaanile oma tähtsuse maailma
julgeolekus. Euroopa Liit loodi rahu nimel.
Loomulikult on Euroopa ka majanduses suur jõud. Euroopa Liit on ekspordi
maailmameister. Tegelikult on seda praegu Saksamaa üksigi. Kui Hiina 2008. aastal
selle tiitli Saksamaalt üle võtab, oleme kollektiivselt ikkagi eksportijate edetabeli
tipus.
Nagu tõdeti möödunud nädalal Euroopa Äri Tippkohtumisel (European
Business Summit) – Euroopa on tugev, kuid ei oska seda tugevust õigesti esile tuua.
Ma ei taha soovitada, et meist kõigist peaksid ameerikalikud müügimehed
saama, kuid me võiksime ikkagi oma tugevustest teadlikud olla ning neid rõhutada.
Euroopat oskavad määratleda paremini kui eurooplased ise – ameeriklased, venelased
sõnaga – teised.
Marianne Mikko Tartu Ülikooli aulas, 23 märts 2007

Ameeriklane Jeremy Rifkin annab raamatus “Euroopa unistus” ettekujutuse
sellest, mida Euroopa võiks tähendada üksikisiku tasandil. Samas leidub ka
pidepunkte institutsiooniliseks eneseleidmiseks.
Rifkin jagab Lääne sõjajärgse arengu nelja etappi, mida lahutavad kolm
murrangut. Esimene murrang asendas klasside vastasseisu (teisisõnu majandusliku
vastasseisu) poliitika kultuurilise vastasseisuga. Teine murrang oli kultuuripõhise
poliitika asendumine soopõhise poliitikaga. Lõpuks tõrjuti Rifkini jaotuses
soopoliitika välja keskkonnapoliitika poolt.
Rifkini jaotus põhineb uusimate moodide vaheldumisele ühiskonnast ees
sammuva eliidi seas. Ei Ameerikas ega Euroopas ei ole kõik nimetatud murrangud
veel lõpuni jõudnud. Samuti ei asendu üks poliitika jäägitult teisega.
8. ja 9. märtsi Euroopa Ülemkogu oli keskkonnapoliitika esimene pääsuke
Euroopa Liidus. Aga ka sooline problemaatika on endiselt aktuaalne. Isegi
kultuurilised vastuolud ei ole poliitikast kusagile kadunud.
Kuid pakutud jaotus näitab kätte töösuunad. Kui Euroopa leiab üksmeele
kultuuri-, soo- ja keskkonnapoliitikas, leiab ta oma identiteedi ja arengusuuna.
On väga iseloomulik, et Rooma lepingu 50. aastapäeva hüüdlause polegi lause.
Sõna “koos” (Together) on vaid lause algus.
Kodanikud tahaksid teada, mida koos tegema hakatakse ja kuhumaani see
“koosolemine” ulatub. Kas jääme vaid majanduslikule pinnasele või muutume
poliitilis-majanduslikuks ühenduseks? Kas Euroopa institutsioonid saavutavad kord
küpsuse, mida annaks võrrelda rahvusriikidega?
Ilmselt nõustub lord Owengi, et liikmesriikidel on Euroopa Liidu suhtes
erinevad ootused. Oma töös Euroopa Parlamendis näen ma iga päev, et lord
Palmerstoni tähelepanek riikide kalduvuste osas on endiselt kehtiv.
Ühisosa asemel vastuolusid otsivaid riike võib võrrelda omavahel kemplevate
Vene bojaaridega, kelle Ivan Julm seetõttu kergesti oma võimule allutas. XXI sajandi
Kremli peremees suruks 27 võõramaist bojaari meeleldi oma kanna alla ka täna.
Läänemere gaasijuhtme ehitus ning torutehing Ungariga on käigud malemängus, mis
just nõnda võibki lõppeda.
Seevastu on Inglise Magna Carta saamislugu näide üksmeelest ja
koostegutsemisest, mille tulemused kestsid teatavate muudatustega tervelt 500 aastat.
Või vaadakem Beneluxi, mille 60. juubel oli 1. jaanuaril. Belgia, Hollandi ja
Luxembourgi ühine tegutsemine oli algaastail paljuski Euroopa Liidu edu aluseks.
Kuni liikmesriikide vahel ei valitse minimaalset vajalikku usaldust, siis ei ole
ELil edu loota. Liikmesriigid peaksid saavutama mingit sorti vaherahu, sõlmima
lepingu, mille kohaselt nad palgi omast silmast välja võtavad enne kui asuvad
osatama pindu teiste silmis.
Meil on vaja Euroopa Liidu välisministrit, Härra või Proua Euroopat, meil on
vaja ühtset välis-ja julgeolekupoliitikat, ühtset energiapoliitikat. Sõnaga – EL
Põhiseaduslikku lepet.
Euroopa institutsioonid tuleb panna tööle läbipaistvuse ja demokraatia vaimus,
nagu see toimub liikmesriikides endis. Otse valitud parlament kontrolliks täidesaatvat
Komisjoni. Euroopa Liidu Nõukogu aga peaks seadma end sisse rollis, mis talle
Marianne Mikko Tartu Ülikooli aulas, 23 märts 2007 enamiku valijate arvates kuulubki – visioonide ja kõige üldisemate kokkulepete
sõlmimise foorum.
Praegu sellist riikidevahelist töörühma ei ole. See-eest on aga hulgaliselt
spetsialiseeritud töörühmi, kus võideldakse viimse veretilgani poliitika üksikasjade
pärast, küsimata demokraatlikult valitud rahva esindajate arvamust.
Väga suurt osa Euroopast juhib paraku veel see põlvkond, kes ei usu, et riikidel
saab olla muid motiive egoismi kõrval. Jeremy Rifkin pühendas oma raamatu
“Erasmuse põlvkonnale”, nendele kelle jaoks aasta välisülikoolis või praktika teises
riigis oli/on õpingute loomulik osa. Selle põlvkonna, teie põlvkonna, aeg saabub
varsti.
Teie põlvkonnal on suur võimalus, see on teie suur vastutus. Haarake sellest
kinni, võidelge selle nimel, sest vanad ei loobu võitluseta.
Muutunud mängureeglid eeldavad Euroopat, kus kõigil on võrdsed võimalused
oma andeid rakendada. Kultuuride ja sugude võitlus tuleb asendada partnerlusega.
Keskkond tuleb päästa talitsemata konkurentsi tagajärgede käest. Riikide kisklemine
tuleb asendada riikide üksmeelega. See on XXI sajandi Euroopa Liidu raison d’etre.