Kõne: Eesti Euroopa identiteet

Saturday, 02.06.2007, 12:29 / SEISUKOHAD / RSS

Euroopa Liidu 50. aastapäeva tähistamisel “Üheskoos aastast 1957”
2. juunil 2007 Tallinnas, Tammsaare pargis

Kallid kaasmaalased,
kallid kaaseurooplased,

me saame aru, miks ei olnud võimalik Euroopa Päeva tähistada õigel
kuupäeval. Aprilli lõpp ja mai algus tõid kaasa šoki Eestile, aga ka Euroopale.
Vapustusele aga on õnneks järgnenud oluline selginemine eestlaseks ja
eurooplaseks olemisest.
Usun, et paljudel on kadunud isu Brüsselit ja Moskvat, Euroopa
demokraatiat ja Venemaa võimutaotlusi ühte patta panna. Me saime esimest
korda tunda, mis teeb Euroopa Liidu vaimselt suureks, mis tõstab ta kõrgemale
lihtlabasest keeldude-käskude ning hõlpsa projektiraha allikast.
Mistahes hulk tasakaalukat euroteavitust ei suuda tungida hinge, nagu
tungisid ühe mu prantsuse kolleegi sõnad Euroopa Parlamendi Strasbourgi
istungil. Öeldes “täna oleme me kõik eestlased,” valas see kolleeg sõnadesse nii
rahvaesindajaid kui nende valijaid tol hetkel vallanud ühtsustunde.
Võim, mis andis käsu Kaarli kiriku kõrvale Nõukogude sõduri pronkskuju
püstitada, ei pannud end kunagi eesti rahva seisukorda. Kreml ei taibanud
kunagi, mida tähendab meile rahvuslipp, mida tähendab meile oma hümn. Kui
palju Moskva võimurid ja nende siinsed teenrid ka ei püüdnud, enamus meist ei
tundnud end kunagi nõukogude inimesena. Sest see oleks tähendanud eestlusest
loobumist.
Euroopa Liidu liikmena oleme me saanud aga vabalt arendada oma kultuuri
ja majandust. Me oleme Euroopast palju saanud, eriti materiaalses plaanis. Kuid
meil ei ole siiamaani õnnestunud Euroopale eriti palju tähendusrikast vastu
anda.
Nüüd on Euroopa meile oma südame avanud. Me oleme saanud võimaluse
põlistada kasvõi tükikese sellest solidaarsusest, mis meile osaks sai. Me peame
nüüd haarama kinni võimalusest teha iga eurooplane kasvõi natuke rohkem
eestlaseks. Nagu ka püüda sedasama teha Eesti muulastega.
Andrus Kivirähk on oma rehepapi-raamatus kirjeldanud üht-teist, mida
eestlased on teinud ja ikka veel teevad. Palju sellest ei tee uhkeks. Kuid mitte
rehepapi tegemine ei ole eestluse sisu. Meie püsimise on taganud tasakaalukus ja
järjekindlus, naabrite, teadmiste ning looduse austamine.
Meil on palju häid iseloomujooni. Ning suurt osa neist jagame me oma
võib-olla lähimate kaaseurooplaste – soomlastega. Naabrid üle lahe on näidanud,
mida soome-ugri ürgne sisu korda saata suudab.
Siinkohal tuleb meil eestlastel-eurooplastel mitte silmi kinni pigistada meie
muulaste probleemi ees. Me peame endalt küsima, mida me teame neist
inimestest, kes elavad meie kõrval meie maal. Kas eesti keele õpetamine on
piisav, et mitte-eestlasest saab meie riigi lojaalne kodanik. Kahjuks on vastus ei.
Seega tuleb meil alustada kahekõnet, kus ei ole kohta tabu-teemadel. Kõik
kõneained ka kõige teravamatel teemadel vajavad selgeks rääkimist.
Mida meil Maarjamaal tuleks eurooplastelt üle võtta? Eeskätt solidaarsust
ja ühtsust, mis aprilli lõpus ja ka praegu nii mõjuvalt Eesti kasuks töötab.
Meie Euroopa sõpradele oleks meie rahva saatust kergem seletada, kui meil
oleks pealinnaski väljapaistval kohal üks suurt esitähte vääriv Vabadussammas,
kuhu diplomaadid saaksid pärja tuua. Mil peaks olema stalinliku terrori ohvrite
mälestamiseks üks väärikas memoriaal ja üks kõikidele Balti riikidele ühine
kuupäev, mille me saaksime ühisel nõul Euroopa kalendritesse kinnistada. Ning
kindlasti teeks riigile au, kui pealinna paraadväljakuna ei peaks kasutama
autoparklat. Austagem end ise, et ka teised meid austada saaksid.
Gustav Suits ütles oma nüüdseks juba rahvaluule staatuse omandanud
sõnad: “Saagem eurooplasteks, ent jäägem eestlasteks” 1905 aastal. See oli
murranguline aeg, mil Eesti hakkas end Vene impeeriumi alt vabaks mõtlema.
Just nimelt esmalt mõtlema, siis võitlema.
Eesti asub endiselt siinsamas tuulisel maalapil mere ääres, ka meie naabrid
ei ole muutunud. Ning vajadus Eestit nii vaimselt kui füüsiliselt, aga ikka tões ja
vaimus Euroopasse kinnistada ei ole kuhugi kadunud. Selleks soovin meile
kõigile jõudu.