23. august Euroopa mälestuspäevaks

Saturday, 23.08.2008, 12:36 / SEISUKOHAD / RSS

23. august 1939 oli saatuslik kogu Euroopale. On vastuvõtmatu, et mitte kõik eurooplased seda ei tea. Ja on vastuvõtmatu, et me ei ole teinud kõike võimalikku, et teadmine leviks. Euroopa ei leia ajaloost rääkides senini ühist keelt.

Euroopa Parlamendis kogume nelja kolleegiga allkirju kirjalikule deklaratsioonile, kuulutamaks 23. august üleeuroopaliseks mälestuspäevaks. Euroopa Liidus võiks see tava tähendada “uute” liikmesriikide saatuse mõistmist ja austamist Euroopa ajaloos.

Lääs ei mõista meid

Viimasel poole aasta jooksul kolleegidega natsismi ja stalinismi kuritegude üle arutledes olen jõudnud arusaamisele, et teema on väga vastuoluline. Üle kolmandiku Euroopa Liidu liikmeskonnast moodustavad postkommunistlikud riigid. Ometi ei mõista paljud eurooplased üht meie ajaloo kõige defineerivamat ajajärku.

Üllataval kombel on tuliseid mõttevahetusi ette tulnud ka teiste kommunistliku režiimi alt vabanenud riikide esindajatega. Läänepoolsete riikide saadikutele on aga keeruline selgitada, kuivõrd oluline on endistele Nõukogude Liidu rahvastele kommunismiohvrite mälestamine.

Nõukogude korra ja okupatsiooni mõju on Eestil ja teistel postkommunistlikel riikidel Euroopa Liidu liikmeks olemise nelja aasta vältel tulnud selgitada küll ja rohkemgi veel. Meie suhtumine kommunistlikesse parteidesse lahkneb läänepoolsete kaaseurooplaste omast. Kreeka, Prantsusmaa ja Itaalia kommunistlik partei tegutsesid aastakümneid demokraatliku ühiskonna reeglite järgi. Lääne-Euroopa kodanikel on äärmiselt raske mõista, et ainuparteina võimutsenud NLKP oli hoopis midagi muud.

Samas natsismi üle arutledes pole kellelgi küsimusi. Vanas Euroopas on ju ammu selgeks vaieldud, et kõige suurem süüdlane on Hitler. Ühtäkki aga ilmusid välja riigid, kelle saatust mõjutasid võrdväärselt nii stalinism kui ka natsism. Neist esimene julmemaltki kui teine.

Minu esimeseks proovikiviks selles küsimuses Euroopa Parlamendis oli kaasettekandja roll Soome saadiku Hannu Takkula raportis “Kodanike Euroopa”. Võideldes Vahe- ja Kesk-Euroopa kolleegide mõistmatusega, saime siiski “Kodanike Euroopa” programmi lisada meetme “Aktiivne Euroopa mälu”. See oli esimene koht, kus Euroopa Liit mustvalgel käsitleb natsismi ja stalinismi kuritegusid võrdsetel alustel. Tänu Euroopa Parlamendile saab nüüd taotleda raha stalinismiohvrite mälestuse jäädvustamiseks.

Riikides, kuhu Vene sõduri kirsa pole kunagi astunud, on ta 60 aastat kandnud vabastaja oreooli. Külma sõda käsitletakse lihtsalt kahetsusväärse lahkarvamusena, kus kumbki pool tahtis ainult head. Liikmesriigid Eestist Poolani kaotasid nii natside agressiooni kui ka NLKP aastakümneid kestnud terrori all miljoneid oma andekamaid ja ettevõtlikumaid kodanikke.

Monumendid jäävad tavaliselt seotuks ühe kindla kohaga, konverentsid ununevad aja kulgedes. Mõjukam kui veel üks mälestussammas või -üritus oleks iga-aastane mälestuspäev, millega vastava suunitlusega ettevõtmisi sujuvalt seostada saaks.

Ida ja lääne mälestuspäev

Eesti jaoks on 23. august saatuslik igas mõttes. Just sel kuupäeval 1939. aastal sõlmiti kurikuulus Molotovi-Ribbentropi pakt. 1990. aastal algasid 23. augustil Eesti ja NSVLi vahelised läbirääkimised. Samal päeval nõudsid setud Petserimaa ühendamist Eestiga. 23. augustil 1991 tunnustasid Eesti ja Läti teineteise iseseisvust.

Need on vaid mõned üksikud väljavõtted ajaloost, mida peab analüüsima ning tunnistama mitte ainult lääne vaatenurgast. Mõistes nii ida kui läänt, peame suutma just meie Euroopat ühendada. Terviku loomine ei toimu iseeneslikult. Vaja on päästikut, mis protsessi käivitaks. Üleeuroopaline stalinismi ja natsismi ohvrite mälestuspäev oleks kui lepitus ja Euroopa taasleidmine.

Berliini müür langes aastal 1989. Kolm Balti väikeriiki laulsid end vabaks aastaks 1991. Euroopa Liitu astusime 2004. Oleksin väga uhke, kui saaksime sellesse ritta märkida 2009 kui esimese üleeuroopalise mälestuspäeva.

Ehitamaks ühist tulevikku, peab Euroopa mõistma ning tunnistama kõikide liikmesriikide läbielamisi. Stalinismi ja natsismi kuriteod on siin jäänud seni vajaliku tähelepanuta. Just sellises seoses, et oli kaks saatanat ja nad tegutsesid käsikäes.

23. augusti mälestuspäev puudutaks nii ida kui läänt. Nii postkommunistlikke kui ka pikaajalise demokraatiaga riike. See jutustaks totalitaarsetest režiimidest ja sümboliseeriks rahu sõlmimist minevikuga.

Euroopa Parlamendi liikmena seisan selle eest, et 23. august kuulutataks üleeuroopaliseks mälestuspäevaks. See on sümbol, mis mäletab ja mõistab minevikku ning näitab teed ühisesse tulevikku.

Loodan, et mälestuspäev saavutab selle, mida tosin erinevat rahvuslikku ja regionaalset päeva pole suutnud: ta saab osaks Euroopa ühisest vaimsest pärandist.

Kirjalikule deklaratsioonile kuulutamaks 23. august üleeuroopaliseks mälestuspäevaks kogutakse toetusallkirju kuni 9. septembrini. Deklaratsiooni autoriteks on Euroopa Parlamendi liikmed Marianne Mikko (Eesti), Christopher Beazley (Ühendkuningriik), Inese Vaidere (Läti), Zita Gurmai (Ungari) ja Alexander Alvaro (Saksamaa). Deklaratsiooni täisteksti võib lugeda internetist Euroopa Parlamendi koduleheküljelt: http://www.europarl.europa.eu/activities/plenary/writtenDecl/wdSides.do?language=ET