Koolihool

Saturday, 27.09.2008, 12:40 / SEISUKOHAD / RSS

Noored veedavad koolis pea poole oma päevast. Tavamõistus ütleb, et tegemist on turvalise kohaga. Kui laps on koolis, on temaga kõik korras. Tunnid on kella järgi, vahetunnid veedetakse koolimajas, pidevalt on läheduses õpetajad. Ent seesama väliselt turvaline koolimaja peidab endas tegelikult nii mõndagi, mida karta.

Kaasaegne Eesti ühiskond näib olevat üles ehitatud toetudes mantrale “saavuta, siis oled tegija”. On kaks varianti. Sinust peab saama minister või jääd koristajaks. Esimesel juhul oled linnukese kirja saanud, saavutanud. Teisel juhul aga luuser. Vahepealset varianti justkui ei olekski.

Meie koolidki on saavutuspõhised. Õpilastega arveldatakse hinnetes. Paljusid õpetajaid kannustab enim vajadus täita õppekava. Mulle tundub, et nii õpilased kui ka õpetajad on koolipäeva vältel võrdlemisi üksi. Kuhugi on kadunud inimlik suhtlemine. Märkamine, et keegi õpilastest on kurvem ja keegi jälle rõõmsam. Et õpetajal on näiteks kena kostüüm ja koolipoiss teeb õpetajale komplimendi.

Kui noor ei saa koolis suhelda, siis tuleb mängu meedia, internet. Ent nähes, millised on kõmulisimad uudislood või klikitumad artiklid, tunnen tahes-tahtmata nõutust. Meelelahtus, glamuur ja kassikuld. Sekka tapmised ja vägivald. Kui ei teaks, usukski, et elu on üks alaline Tantsud tähtedega või Tõehetk.

Tapariist ei ole tingimata revolver. Ka sõna tapab.Vägivalda ning vihkamist levitav meedia ning internet kahtlemata jätavad jälje. Mõnda meist võivad need pildid ja sõnad mõjutada liigagi palju.

Leian, et privaatsus ei tohi saada sünonüümiks hoolimatusele. Silvia Rannamaa kirjutas kunagi, et selg pöörata, ära minna ning mitte hoolida – see on kõige lihtsam.

New Yorki metroodes on üleval plakatid väga lihtsa sõnumiga: kui märkad midagi, ära jäta enda teada. Mulle tundub, et peaksime lahti saama eestlaslikust mentaliteedist “peaasi, et pahandust ei tule”. Võib juhtuda, et märkame kedagi, kes vajab päästmist.

Äng suureneb, sest vastused põgenevad eest, kirjutas üks Soome päevaleht peale Kauhajoel toimunut oma juhtkirjas. Vesteldes Soome kolleegidega, koorub välja üks ja seesama. Nad ei mõista, miks on need koolitulistamised juhtunud. Miks just Soomes, miks nüüd, nii lühikese aja vältel.

Vastuseid nendele küsimustele ei ole. Küll aga on selge, et kool ei ole enam kaugeltki nii turvaline koht, kui oleme harjunud arvama. Eestis tuleb tõsiselt hakata keskenduma küsimusele, kuidas muuta koolikeskkonnad inimlikumaks. Kuidas mitte lasta edumudelil põhineval süsteemil ära süüa teineteisest.

Meid on ainult pisut üle miljoni. Meid on liiga vähe, et mitte hoolida.