60 aastat märtsiküüditamisest

Tuesday, 07.04.2009, 17:18 / SEISUKOHAD / RSS

Peagi möödub 60 aastat 20 000 eestlase Siberisse küüditamisest. Peale nõukogude paine möödumist on ajaloolased küll enam-vähem kindlaks teinud kiretud numbrid, kuid selle sündmuse mõju on meil kui rahvusel endiselt läbi tunnetamata.

On inimesi, kes peavad oluliseks just selle sündmuse jäädvustamist mälestustahvliga Euroopa Parlamendi hoones, kelle jaoks see on sõnum, mida me tahame teistele rahvastele edastada. On inimesi, kes on selle õuduse oma isiklikust ja perekondlikust mälust tõrjunud. Ja on neid, kelles tekitab segadust küüditamise mälestuspäevade paljusus.
Teinegi aastapäev läheneb. Seekord on sündmuse läbitunnetamisele pühendatud lõputul hulgal kõnesid ja artikleid, kuid puudub täpsus. 1989 aasta suvi oli aeg, millal kukkus kokku Euroopat eraldanud raudne eesriie. Sest ajast saadik oleme, emotsioonidest tulvil, jälginud raudse eesriide viimastegi jälgede kõrvaldamist Euroopa riikide ja rahvaste omavahelisest suhtlusest. Esmalt ootasime kaua viisavabadust, siis pääsu Euroopa Liitu. Viimaks meie rahva tragöödia mõistmist ja tunnustamist terves Euroopa Liidus.

Minu poolt paari kaaslase toel algatatud deklaratsioonist sai üks neid väheseid saadikualgatusi, mis on pälvinud Euroopa Parlamendi saadikute tunnustuse. 23. augusti kuulutamine üleeuroopaliseks stalinismi- ja natsismiohvrite mälestuspäevaks on nüüd Euroopa Parlamendi ametlik poliitika. Päev, millal Stalin ja Hitler sõlmisid Euroopa jagamise pakti, on nii märtsi-kui juuniküüditamiste algallikas. Seepakt seisab otseselt nii Poola ohvitseride massimõrva kui koonduslaagrite taga. Hitlerita ja Stalinita ei oleks ei kindral Franco ega ka Mussolini saanud neiks diktaatoreiks, kes nad olid.

Tuleb aga tunnistada, et deklaratsioonist üksi ei piisa. Deklaratsioonile, mis oli suunatuid liikmesriikide parlamentidele, on omalt poolt vastandu vähesed parlamendid. Mul ei meenu, et meie Riigikogu oleks kuidagi reageerinud. Me vajame rohkem tegusid, rohkem teiste liikmesriikide kaasamist.

Märtsiküüditamine viidi üheaegselt läbi kõigi Baltimaades, juuniküüditamine (1941) haaras ka Valgevenet, Ukrainat ja Moldovat. Ma näen vajadust seda ühiselt teadvustada. Nii küüditamisest puudutatud riikides kui kogu Euroopas. Rahvusparlamendid, Euroopa Parlament ja Euroopa Nõukogu on kõik kohad, kus me saame teadvustada, et stalinismi näol oli tegemist kogu Euroopa sandistanud diktatuuriga.

Tegemist on raske teemaga raskel ajal. Praegu on Euroopa tähelepanu keskendunud võitlusele majanduskriisiga ning valmidus kuulata 60 aasta taha jäävate sündmuste selgitust ei pruugi olla just suur. Kuid ega majanduse näilisel õitseajal ükski hetk soodsam ei olnud. Euroopa tähelepanu oli suunatud taas esmajoones rahanumbritele ning teenimisvõimalustele.

Märtsiküüditamise taoliste teemade aeg ei tule iialgi, kui me ise selle eest hoolt ei kanna. Meie esimene prioriteet peaks olema jõudude koondamine. Eesistujariiki Tsehhimaad tuleb veenda, et ta ei saa end ainult “Praha kevade” ja “sametrevolutsiooni” päikesel kullata lasta. Tuleb rääkida ka mineviku tumedatest külgedest. Isegi, kui see vanades heaoluriikides võõristust tekitab.

Naaberriike tuleb hõlvata ja kaasa töötama kutsuda. See on raske töö, rängem kui lihtsalt Venemaa sarjamine. Kuid see on töö, mida tuleb teha.