Hiina, India ja jalgrattad
Saturday, 19.07.2008, 16:45 / SEISUKOHAD / RSS / AVALDA ARVAMUST / TRACKBACK
Oleme saabunud Tiibetisse. Mäed saatsid meid kogu tee, kõrgus merepinnast 4500 meetrit. Esmamuljed Tiibetist ja Lhasast hiljem, enne pisut veel muul teemal.
Minu kolleeg Glyn Ford (Briti eurosaadik, samuti sotsiaaldemokraat) külastas Hiinat 8 aastat tagasi. Tema sõnul oli toonane tänavapilt täielikult erinev praegusest – jalgratastega sõitvaid inimesi oli väga palju. Nüüd aga nägime neid ootamatult vähe. “5 million bicycles in Beijing” ei tundunud tõele vastavat.
Peking on muidugi erakordselt puhas, selge valmistumine olümpiaks. Ei olnud näha kerjuseid, mis ei tähenda, et vaesust ei oleks. Tekib ainult küsimus, miks me seda ei näe. Taaskord meenus linnapildi nö korrastamine Moskva olümpia eel.
Millegipärast otsin Hiinast võrdlusmaterjali Indiaga. Olen seal käinud ja sealse eluoluga võrdlemisi hästi tuttav. Esmakohtumine New Delhi ja Indiaga ei jäta täna just head muljet, ent ta areneb. Nagu ka Hiina. Kaks võimast tõusvat tähte, draakon ja elevant.
Omapärane ja väga huvitav kogemus oli keelatud linn ehk kunagine Hiina keisririigi suletud keskus, kuhu lihtrahval ei olnud asja. Filmidest ja piltidelt olin näinud, kui võimas see võib olla. Vaikimasundivalt suursugune on ta tõepoolest.
On selge, et see tsivilisatsioon on väga vana ning hiinlastel ei teki vist kunagi küsimust, kas ollakse ida või lääs – ollakse lihtsalt maailma keskmes.