Tiibetlaste “tõeline” patriotism
Monday, 21.07.2008, 10:18 / SEISUKOHAD / RSS / AVALDA ARVAMUST / TRACKBACK
Oleme Tiibetis nüüd teist päeva. Saabusime siia rongiga. Kurikuulsat raudteed Tiibetisse rajati 6 aastat ja viimasel paaril aastal on käigusolevad 11 kõrguse tõttu lisahapnikuga varustatud vagunit alati pilgeni täis. Muide, teed rongis ei pakuta, kohvi küll. 25 tundi kestva sõidu kupee pilet maksab ligikaudu 73 eurot. Lennupiletist kolm korda odavamat rongipiletit on pea võimatu saada.
Liini avades kuulutas Peking, et tegemist on “meie kõigi unistusega, mis laseb Tiibetil maitsta Hiina majandusliku edu vilju”. Öeldi, et raudteega lõppeb Tiibeti isoleerimine ülejäänud maailmast. Tegelikkus räägib aga muust – rong toob hani sisse ja viib tiibetlase eemale. Ehk teisisõnu assimileerimine.
Lhasast 30 kilomeetrit idas asuvas külas demonstreeriti meile tiibetlaste niinimetatud patriotismi. Selles külas annab riik sulle kodu rajamiseks 3/4 vajaminevast rahast, ise paned juurde 1/4 ja muidugi heiskad tasuks ka Hiina lipu. Seega, Peking tegutseb võrdlemisi peenelt.
Selle rajooni esimees on kompartei liikmest naisterahvas, Hiina rahvakongressi saadik. Kohtudes küsisime, kuidas ta suhtub 14.märtsi sündmustesse. Tema sõnul korraldas selle “vahejuhtumi” käputäis erahuvidega organisaatorit. Juhtunust rääkides üritas ta seda igal võimalikul viisil vähendada ning rõhutada, et “vahejuhtumi” tähtsus on null. Sellesse regiooni olevat rahutused jõudnud päev hiljem. Küsisime, kes kannatasid enim ning kõlaval häälel vastati, et rahvusvähemused. Seepeale tundsin huvi, kui suure osa rahvusvähemused elanikkonnast moodustavad ning sain vastuseks 10%. Pool tundi hiljem tuli seltsimees esimees minu juurde ning vabandas, et oli kogemata numbritega vea teinud. Mitte-tiibetlasi olevat siin siiski 5%. Selge oli see, et nö ametliku statistikaga eksimise eest oli ta teeninud märkuse. Uurisin ka, kas piirkonnas elava 130 perekonna hulgas on munki. Vastus oli eitav.
Üldiselt aga tundub mulle, et nii mõndagi asjaosalist üritatakse meist eemal hoida. Kohtume vaid õigete inimestega, kes räägivad õigetest asjadest. Umbes nagu nõuka-ajal, kui Eestit väisanud külalised viidi kindlasti Kirovi nimelisse Kalurikolhoosi ja 7.keskkooli, ja ENSVLi eluolu tutvustus oli särav.
Eile kohtusime omaalgatuslikult Tiibeti kirjanikuga, kelle südameasjaks on tiibeti keel. Ilselgelt olid meid saatvad ja võõrustavad hiinlased pettunud, kui me kord hilisohtul hotelli saabusime. Viidati meie julgeolekule, eriti mis naisi puudutab. Raske oli vastata meie hiina saatjatele, et seda kõike olen ma isiklikult juba enam kui 20 aastat tagasi kogenud. Ka kuulnud, kuidas nõukogude inimestel ei sobi suhelda välismaalastega, kuidas tõde teab vaid rezhiim.
Muide, septembrist peaks Pekingist Lhasasse hakkama sõitma hiinlaste sõnul maailma mugavaim ja luksuslikeim rong. Võimude sõnul tehakse seda kõike vaid ülla eesmärgiga aidata kaasa Tiibeti moderniseerimisele…