Monday, 23.08.2010, 10:29 / SEISUKOHAD / RSS

Indiat hoiavad koos sallivus ja domokraatia

India on 1,17 miljardi inimesega riik, kus 40% elanikkonnast räägib emakeelena hindi keelt ja kus 82% kodanikest peab end hindudeks, st väidavad usutunnistuseks olevat hinduismi. Kus ametlikult ei kehti, aga igapäevaelus elab edasi kastisüsteem ja kus 8,1% elanikkonnast kuuluvad hõimudesse.

Oma essees vaatlen demokraatia ja tolerantsi seost paljurahvuselise India ühendamises. Kuidas on võimalik, et nii suur maa-ala nii paljude inimestega suudab end riigina enam-vähem rahulikult koos hoida ja sallib kõike ja kõiki sub-kontinendil elavat? Mis on need põhjused, miks India on nii eriline? On need kombed, religioon, tsivilisatsioon?

India iseseisvuse väljakuulutamisest alates 1947.aastal on India deklareerinud end demokraatliku riigina. Tema iseseisvuse põhilised kujundajad Jawaharlal Nehru ja Mahatma Gandhi nägid iseseisvat India ühiskonda kui perekonda. Peresiseselt võib küll tülitseda, kuid alati leitakse rahuliku kooselu nimel kompromiss. Traditsiooniline kastisüsteem oli esimesi asju, mida põhiseadus reguleeris. Nii madalaim „puutumatute“ kast kui ka nn keskmine kast said juurde suuri õigusi. Võib öelda, et kastisüsteem õiguslikult kaotati, ehkki igapäevaelus see tuhandeid aastaid kestnud ühiskondlik regulatsioon eksisteerib tänaseni.

Indiat peetakse maailma suurimaks demokraatiaks. Rahvaarvu arvestades on India Hiina järel rahvaarvult maailmas teine. Seega väide „suurim“ on õige sel juhul, kui Hiinas pole demokraatiat. Kuigi Hiina on majanduslikult heal järjel ja ülemaailmse majandusliku surutise ajal kadestamisväärse majanduskasvuga riik, siiski on ennatlik väita nagu oleks Hiina Rahvavabariik demokraatlik. Teisitimõtlejate tagakiusamine (lähiminevikus toimunud suur verevalamine Beijingi Päikeseväljakul), meediavabaduse piiramine ja interneti kasutamise kärpimine (Google vs Hiina) annavad tunnistust puuduvast demokraatiast.

India seevastu lubab ilma piiranguteta ilmuda lehtedel ja tekkida uutel telekanalitel ning uuel meedial. Meedias avaldatut jälgides tuleb tunnistada, et Indias valitseb sõnavabadus nii leheveergudel, televisioonis-raadios kui ka interneti väljaannetes. Üsna harukordne oleks fakt, kui mõni meeleavaldus oleks Indias ära keelatud. Sellisel juhul antaks asi kohtusse. Indias eksisteerib kogu India iseseisvuse väljakuulutamise hetkest alates mitmeparteisüsteem nagu ka vabadus meelt avaldada. Valitseb võimude lahusus. Katsun jõuda põhjusteni, kas ja miks India on demokraatlik ning kus peituvad India ühiskonna tolerantsi juured. Kas on ka omavaheline seos tolerantsi ja hinduismi vahel? Kas tolerants tugevdab demokraatiat?

Valitsemine

Kui uurida India keskaega, siis valitseja oli rahva poolt austatud ja tema funktsiooni võrreldi universaalse jõu- deevade- omaga. Sealjuures indialased ei võtnud valitsejat kunagi jumala pähe. Samamoodi ei tekkinud hindudel eales Caesari-kultust nagu Vanas- Roomas pärast roomlaste edukat maailma vallutamist. Mitte ükski India prints ei saanud endale lubada seda, et olles rüütatud kuninglikku seisusesse võiks ta endale lubada õigust valesti valitseda.

Monarhia polnud ainus valitsemisvorm keskaegses Indias. Vabariigid olid võrreldavad Lääne-Euroopa omadega nii arvu poolest kui ka tõhususe poolest. Nende talletatud ajalugu on paraku hävinud. Bandyopadhyaya möönab, et paraku ei tea me ka tollaste parteide heitlustest ega rahvajuhtide tegevusest eriti palju. Samas tuleb nentida, et nad olid olemas, tegutsesid aastaid ja nende olemus oli pluralismist kantud.

Kui vaadelda religiooni ja riigi suhet, siis sellist kristlikust traditsioonist kantud mõtet, et monarh on ühtlasi jumala asemik maal, pole India ühiskonnas kunagi olnud. Samas pole India puhul tegemist riigiga, mis oleks kui Atatürki kujundatud Türgi, mis on põhimõtteliselt sekulaarne. 63 aastat tagasi alguse saanud demokraatlik India pole religiooni ja riigi suhestumise mõttes ei see ega teine.

Mingi ühtsuse unistus ulatub tagasi India tsivilisatsiooni algusaegadesse. Seda ühtsust ei sõnastatud millegi väljastpoolt tulnu või uskumuste standardiseerimise kaudu. Nehru väitel oli see midagi sügavamat selle koguduse keskel- usu laiahaardelisim tolerants, mida hakati järgima vägagi teadlikult ja isegi julgelt.

Muslimi-hindu konflikt

India edusammud demokraatia vallas on kiiduväärsed. Nn liitrahvusluse loojad (composite nationalism-ing k) Gandhi-Nehru said suurepäraselt hakkma India iseseisvuse väljakuulutamise ja põhiseaduse kirjutamisega. Ent tõele au andes tapeti Mahatma Gandhi mõned kuud pärast India iseseisvuse väljakuulutamist 1947. aastal just hindu äärmuslase poolt sellepärast, et Gandhi seisis muslimite eest.

1940ndate aastate põhiküsimus oli, kuidas Briti India hakkab tulevikus pärast iseseisvumist välja nägema. Muslimid väitsid end tundvat diskrimineerituna hinduistlikus riigis ja sestap tekkis muslimitel oma arusaam isesisvusest.

Briti India läks kaheks. India-Pakistani sõjas sai erinevatel andmetel surma 250 000- 1000 000 inimest. Läänest itta ja vastupidi liikus 1947. aastal 12-15 miljonit indialast. Ei ole sugugi kindel, et Pakistan oli Briti India muslimite rahvusliku liikumise produkt.

Pakistani sündi võib võtta kui vastureaktsiooni hindude rahvusliku liikumisele, mis ei osanud piisavat tähelepanu pöörata muslimite erilistele tunnetele või vajadustele. Seega näis modernse rahvusriigi ajastul territoriaalne eraldumine ainuõige tee. Hobsbawmi meelest ei saa väita nagu oleks territoriaalriik just see, mida Muslimi Liiga kuni viimse hetkeni silmas pidas.

Etnilist erimeelsust saab kokku võtta sõnapaariga: hindu-muslimi vastasseis. Muslimi rahvuslus viis nagu märgitud Pakistani tekkeni.
Pakistani tekkimise põhjusena nimetati mitte kahe religioosse kogukonna olemasolu Briti Indias, vaid just seda, et tegemist oli kahe erineva rahvusega. Hindu natsionalism, mis sai tuult tiibadesse 1990ndatel, on kui muslimi rahvusluse peegelpilt, mis viis Pakistani loomisele.

India kaks põhilist parteid on Kongressipartei (ICP) ja rahvuslusest kantud Bharatiya Janata Partei (BJP). Viimase sihiks on mitte ainult hinduismi toonitamine, vaid ka hindu poliitilise ühtsuse loomine. Samas nentigem, et hindud moodustavad religioosse enamuse vaid mõtteliselt. Et sellest aru saada, tuleb meenutada kastisüsteemi, mis lahutab hindusid üksteisest. See kastisüsteemi-narratiiv tuletab meelde, et diskrimineerimisel Indias võib olla nii religioosse vähemuse kui ka alamasse kasti kuuluva hindu nägu. Seega on loomulik, et tekivad liidud alama kasti hindude ja rahvusvähemuste vahel.

Maailmakuulsuse saavutanud India kaasaegne kirjanik Arundhati Roy kirjeldab 2002. aasta Gujarati traagilisi sündmusi kui hindu fashismi teket. Osariigi BJP võimurite poolt heaks kiidetud ja Vishwa Hindu Parishadi ja Bajrang Dali poolt ellu viidud pogrommi raames raporteeriti ametlikult 800 muslimi surmast. Mitteametlikult räägiti 2000 tapetust. Enam kui 150 000 muslimit jäid Godharas koduta. India tollane BJP peaminister Vajpayee ei tõtanud kohemaid kannatanutele kaasa tundma Gujarati, vaid tegi seda alles paari kuu pärast. Roy sedastab karmil moel, et see, mida India Kongressipartei julgeb vaid ööhämaruses teha, seda teeb BJP häbenemata päevavalguses.

Tõsi on see, et Indias esineb muslimite-hindude vahel suuremal või vähemal määral hõõrumisi. Kui võimul on BJP, on terroriaktide toimumise võimalus suurem kui kongressipartei valitsemise ajal. India hiiglaslikku rahvaarvu silmas pidades, on võimalik siiski järeldada, et India ühtekokku eksisteerib suhteliselt rahulikult. Igapäevaelus kokkupõrked religioossel pinnal pole norm, vaid normist kõrvalekaldumine.

Kastisüsteem

Lääne perspektiivist vaadates on kastisüsteem midagi ahistavat ja alandavat. Samas oli see aastatuhandete vältel midagi, millel oli ratsionaalne iva ja mis hoidis ülimalt mitmekesist Indiat koos. Sellest vaatevinklist vaadates õigustab Mahatma Gandhi kaasaegne poeet ja filosoof Rabindranath Tagore möödunud sajandi esimesel veerandil India tsivilisatsiooni kastisüsteemi.

Tagore kirjeldab Indiat kui maad, mis on “loomu poolest palju ja ometi kogemata üks ning kannatab kogu aeg oma mitmekesisuse lõtvuse ja ühtsuse nõrkuse käes./…/ Olgu India auks öeldud, et seda mitmekesisust ei loonud tema ise; ta sai selle faktina oma ajaloo alguses./…/ India oli algusest peale salliv rassi erinevuste suhtes ja see sallivuse vaim toimib läbi kogu tema ajaloo.

Ta kastisüsteem on selle sallivusvaimu tulemus. Sest India on kogu aeg püüdnud välja arendada ühiskondlikku ühtsust, milles kõiki eri rahvaid saaks koos hoida ja siiski täielikult nautida nende erinevuste vaba säilimist. Seos on olnud nii lõtv kui võimalik ja siiski nii pingul, kui olukord lubab. See on tekitanud niisuguse nähtuse, mida võiks nimetada ühiskondliku föderatsiooni Ühendriikideks, mille ühiseks nimeks on hinduism”. (Tagore “Rahvuslusest”, Tallinn 2008).

50ndatest peale on Indias kehtiv positiivse kaasamise seadus (affirmative action act ing k), mille sisu seisneb selles, et avalik sektor ehk riik peab tööd andma keskmise ja alama kasti hindudele. See tähendab 58% India elanikkonnast. Ehk demokraatia tingimustes nö „parandatud“ kastisüsteem annab võimaluse suuremale kaasatusele.

Eriti head tulemused on Lõuna-India osariikides nagu Karnatakas, Tamil Nadus ja Keralas. Pikkamööda on seesama seadus hakanud tööle ka põhjapoolsetes osariikides. Tõsi on ka see, et põhilised töökohad Indias pole mitte sedavõrd avalikus sektoris, kuivõrd erasektoris. Viimasele aga positiivse kaasamise seadus ei kohaldu. See aga tähendab tegelikkuses, et suurt läbimurret töö andmises madalamatele kastidele pole siiski Indias toimunud.

Hinduism ja tolerants

India on sünnikohaks paljudele usunditele. Nendeks on hinduism, neist vanim, aga ka budism, dzhainism, sikhism.
India on olnud avatud ja võtnud vastu palju rahvaid, kes kõik on leidnud oma koha India ühiskonnas: muslimid, parsid, juudid, Süüria kristlased, püha Toomase kummardajad. Indiasse on tulnud ja jäänud paljud rändajad Kagu-Aasiast ja Kesk- Euroopast. Neist kõigist on ajaloo vältel saanud indialased.

Hinduism on maailma religioon. Nii nagu India rahvaarv on muljetavaldav nõnda on ka hinduismi järgijaid väga palju- ligi kuuendik planeedist. Sealjuures on sir Mark Tully`l õigus, et hinduismi ei saa välismaalane päriselt üle võtta, kuivõrd traditsiooniliselt on hinduism elulaad, millesse ollakse sündinud.

Hinduism ise on pluralistlik religioon. Jumalate hulk on sedavõrd suur, et kokku lugeda kõiki jumalaid näib olevat võimatu. Kõikidel jumalatel on oma koht hinduismis ja hindud peavad loomulikuks, et inimesed kummardavad erinevaid jumalaid.
Paljud kirjeldavad hinduismi kui sanatana dharmat ehk kui igavikulist tradistiooni või igaviku religiooni.

“Ta on kõigist mulle tuntud usunditest kõige sallivam. Tema ebadogmaatilisus on avaldanud mulle sügavat mõju, seda enam, et ta annab oma järgijatele avaraimad võimalused eneseavaldamiseks. Kuna ta pole eksklusiivne usund, siis ei keela ta oma järgijatel austada kõiki teisi uske, vaid lubab imetleda ja omaks võtta kõike, mis on teistes uskudes head. Vägivallatus on ühine kõigile religioonidele, ülima väljenduse ja rakenduse on ta aga leidnud hinduismis.”(Gandhi “Maailm on väsinud vihkamast”, “”Loomingu”Raamatukogu”,Tallinn 1969).

Hindu traditsioon on andnud elujõu Indias jätkusuutlikule dialoogi-kultuurile ja sallivusele. Sealjuures on oluline alla kriipsutada, et suurimad eeskõnelejad sallivusele Amartya Seni järgi pole sugugi mitte hindud, vaid Ashoka, kes oli budist ja Akbar, kes oli muslim, kuid mõistagi kuulusid nad laiapõhjalisse kultuuri, milles elujõuliselt esines hindu heterodoksus. Hinduismi puhul on tegemist erimeelsuste ja kahtluste sallivuse pikaajalise traditsiooniga, mis ulatub 3500 aasta taha vedade-aega , kus oli koht sügavmõttelisele skepsisele: Kes tegelikult teab? Kes seda kuulutab? Millal see tekkis? Millal see looming esile kerkis- võib-olla see vormistas end ise võib-olla mitte?

India tsivilisatsioon, mille nurgakiviks on hinduism oma loendamatute jumalatega, on sedavõrd tolerantne, et selle raames leiavad endale koha nii erinevad rahvad, rassid kui ka religioonid. Arusaamatused küll leiavad aset, aga hiiglasliku maa puhul on see paratamatu. Suur pilt Indiast on erinevate autorite järgi ikkagi summa summarum rahumeelne ja sub-kontinendi erinevaid rahvaid austav.

Lõpetuseks

Paljude rahvuste ja eri rassidega, erinevate religioonide ja kultuuridega 27 osariigiga 1,17 miljardi elanikuga India on demokraatlik riik, mille lipukiri on õigustatult „erisused ühtsuses!“(unity in diversity ingl k).

Läbi oma tsivilisatsiooni pika ajaloo on India ikka sallinud erisusi, lubanud lahkesti erimeelsust väljendavaid väitlusi, võtnud vastu nii Kagu-Aasiast kui Kesk-Euroopast tulnud inimesi, et nende koduks kujuneks India ja staatuseks indialane.

Hinduism kui teisi religioone tolereeriv usk on aidanud kaasa sallivuse süvenemisele India ühiskonnas. Religioosne natsionalism on küll Indias olemas, aga siiski mitte põhiprobleem. Vastasseis, kuid osariigiti erinev ja üle India tähenduses mitte liiga terav, leiab aset muslimi ja hindu rahvuslaste vahel. Arusaamatused küll leiavad aset, aga hiiglasliku maa puhul on see paratamatu. India ühiskonnas puudub vihkamine.

Iseseisva demokraatliku India põhiseadus kohtleb kõiki indialasi kui võrdseid. Meil tasuks India sallivust ja demokraatiat rohkem tundma õppida. Ei üht ega teist pole meil ülemäära palju siin Maarjamaal.