Nurjunud riigist tasapisi demokraatiaks- Moldova juhtum. Diplomaatia 11/12 2010

Saturday, 11.12.2010, 16:19 / SEISUKOHAD / RSS

28.novembri erakorralised üldvalimised Moldovas olid ajendatud võimuvaakumist, mis on Moldova Vabariiki kimbutanud 2009. aasta kevadest saadik. Mäletatavasti lõppesid korralised valimised Moldovas möödunud aasta kevadel meeleavaldustega, mille raames noored protestisid tookordsete valimistulemuste üle. Noored polnud rahul kommunistide võiduga ja tulid tänavale. Kommunistlik partei kuulutas rahutused riigipöördekatseks, mis andis võimaluse arreteerida kümneid ebamugavaid moldovlasi.

Möödunud suvel korraldati taas valimised. 2009. aasta juulis toimunud uued valimised tekitasid olukorra, mille järgi sai Moldova Vabariik endale küll parlamendi spiikri ja valitsuse, aga mitte presidendi. Nimelt valib presidendi Moldovas 101liikmeline parlament nii, et president osutub valituks siis, kui ta on saanud 3/5 häältest ehk 61. Moldova Vabariigi põhiseaduse järgi on Moldova parlamentaarne riik, kusjuures president mängib märksa suuremaat rolli kui parlamentaarses Eestis.

Olukord, mil presidendi kohuseid täitis spiiker, kestis ca poolteist aastat. Siia mahub ka käesoleva aasta septembris korraldatud referendum, mille raames küsiti inimestelt, kuivõrd peaks Moldova presidendi valima rahvas otsevalimiste teel. Vähese osaluse tõttu kukkus referendum läbi.

Patiseisust välja tulemiseks oli taaskord tarvis valimised korraldada. Kuigi moldovlased said valimistepäeval 20 partei ja 19 üksikkandidaadiga peaaegu ühe meetri jagu kandidaatide nimesid, on tõsiselt võetavaid parteisid siiski vaid neli.

Kommunistid esirinnas

Kõige organiseeritum ja tugevam partei on tänaseni Euroopa kõige vaesemas riigis Moldova Vabariigis Kommunistlik Partei. “Vana hea” Moldova Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi õigusjärgse partei puhul väärib ära märkimist suur kandepind üle Moldova, kohalikul tasandil korralikult töötavad osakonnad ja ajahambale vastu pidanud struktuur. Kommuniste juhib miilitsataustaga Vladimir Voronin, kes on olnud kaks ametiaega järgemööda riigi president.

Pooleteise aasta vältel on Moldovas võimu teostanud Euroopa Integratsiooni Allianss. See koondab endas erinevaid liberaale ja sotsiaaldemokraate ning liikumist “Meie Moldova”. Neliku hulgas on kahte tüüpi liberaale: liberaalid-rahvuslased ja liberaaldemokraadid- pragmaatikud.

Moldova valitsust on juhtinud just libdemmide juht Vlad Filat, seevastu rahvusluse lippu lehvitava Liberaalse Partei juht Mihai Ghimpu on spiikrina täitnud ka presidendi kohuseid. Sotsiaaldemokraadid kannavad nime Demokraatlik Partei ja nende juht Marian Lupu soovis ja soovib jätkuvalt saada Moldova Vabariigi presidendiks. Liit “Meie Moldova” oli neliku hulgas kõige nõrgemas positsioonis. See, et Moldova Noastra 28.novembri valimistel 4% valimiskünnist ei ületanud, et tekitanud üllatust.

Miks presidenti ei suudetud pooleteise aasta vältel valida?

Lihtne vastus: sellepärast, et suure ülekaaluga, aga siiski omamata 3/5 parlamendisaadikute häältest, ei saanud kommunistid seda, mida tahtsid. Kompartei tahtis oma inimest panna pukki, aga hääli ei saadud kokku. Kõik edasised sammud olid kantud solvumisest ja kadedusest.

Põhiviga on Moldova kommunistide juures see, et nad lihtsalt ei oska koheneda demokraatiaga. Vastupidi- kommunistid nägid alates möödnud aasta juulivalimistest oma püha missiooni teiste parteide õõnestamises. Pidurit tõmmati kõikidele seadustele, mida teised parlamendiparteid välja pakkusid. Lõpuks käisid nad parlamendis vaid palka välja võtmas.

Avalikkusele jagati küünilisi selgitusi a la nad lihtsalt “pidid kohtuma” lõputult valijatega ja neil paraku ei jagunud aega nii labase asja jaoks nagu seda on seaduste vastu võtmine. Tõele au andes oli paraku nii, et kommunistid lihtsalt ei osanud opositsioonis olla.

Miks on ikkagi 21.sajandil Moldova kommunistid valimistel nii edukad olnud? Ent pensionäridest koosneva elektoraadiga on üpris lihtne manipuleerida. Küll tõsta paarikümne lei võrra (Moldova rahaühik, millel on pea sama kurss euro suhtes nagu Eesti kroonil- toim.) pensioni või siis teha avaldus, et pensionid jõuavad õigeaegselt pärale või jälle, et leiva hind ei tõuse.

Olen osalenud Euroopa Parlamendi valimisvaatlusmissioonidel nii 2005. kui ka 2009.aastal. Mõlemal juhul kritiseerisin delegatsioonijuhina olukorda, mille puhul välismaal töötavatel moldovlastel puudub võimalus teostada ühte oma põhiõigust, valimisõigust.

Mäletan, et 2008. aastal kohtudes kordi Moldova poliitilise eliidiga, tuletasin võimulolevatele kommunistidele meelde, et tuleb võimalikult paljudes maailma riikides avada valimispunktid. Sõnades seda lubati, tegudeni paraku ei jõutud. Õigupoolest ei panustanud kommunistide kopika eest välismaal elavatesse ja töötavatesse moldovlastesse, sest nende valija pensionäri kujul elas Nistru kaldal ja see oli kaljukindel investeering.

Seekord siis toimusid 28.novembril nii nagu Moldova Vabariigi sees nõnda ka väljaspool riigipiiri paljudes Moldova saatkondades valimised. Bukaresti, Moskva ja Pariisi saatkondades looklesid lausa pikad järjekorrad pääsemaks hääletama. See fakt on tähtis sellepärast, et laias laastus töötab iga teine tööealine moldovalane välismaal. Moldova Vabariigi valimisaktiivsuseks kujunes 59%.

Rahvusvaheliste organisatsioonide nagu OSCE, Euroopa Nõukogu ja Euroopa Parlamendi hinnangul järgis Moldova Vabariik rahvusvahelisi norme ja valimised olid korraldatud transparentselt ning parteid järgisid omavahel võisteldes hea tava põhimõtteid.

Kes saab presidendiks?

Kommunistid said ootuspäraselt taas kõige suurema toetuse- 39%. Ent 101kohalises parlamendis tähendab see siiski vaid 42 kohta ja on kaugel sellest, et dikteerida oma tahet presidendi kujul.

Tõtt öelda kukkus kompartei isegi väga valusasti, sest poolteist aastat tagasi saadi 60 kohta. Üks puuduv hääl, mida ei suudetud mitte mingi hinna eest teistelt üles osta, jutustab tegelikult vaikselt, kuid visalt juurduvast demokraatiast.

Suur võitja oli seekord Liberaal-Demokraatlik Partei. Vaevalt, et seekord tahaks auahne parteijuht ja peaminister Vlad Filat loobuda Demokraatliku Partei juhi Marian Lupu kasuks, kelle ainus raison de etre on saada Moldova Vabariigi presidendiks.

Miks peaks teise koha ehk 29% saavutanud libdemmid eesotsas Filatiga, kes möödunud aasta juulivalimistega võrreldes sai poole parema tulemuse, andma presidenditooli lihtsalt niisama endisele kommunistile ja endisele spiikrile Lupule? Filatil endal on marssalikepike paunas.

Demokraadid on väljendanud mõtet, et nad on valmis läbi rääkima nii liberaalide kui ka kommunistidega. Kui kommunistid ja demokraadid löövad käed, siis on olemas 57 häält. Neli puuduvat häält tuleks liberaalide hulgast kuidagi kätte saada, siis saaks ometi Lupu presidendiks! Eks demokraadid saavad aru, et nendest sõltub ühel või teisel juhul päris palju. Kauplemine on igatahes alanud. Liberaalsete parteide juhid on mõlemad välistanud koostöö kommunistidega. Seevastu kompartei väidab end olevat avatud kõikidele.

Mida tahab Euroopa Liit?

Ei vähem ega rohkem kui stabiilsust ja demokraatiat. Poliitiliste jamade lõppemist Moldovas. Euroopa Komisjon on suunanud rahajõgesid Moldovasse. Aastaid ja aastaid kestnud Brüsseli tõrksus on asendunud terekäe ja suurte abirahade andmisega Chisinaule. Mõne aasta eest jagati Moldovale EL arenguabi nii heldelt, et per capita olid moldovlased palestiinlaste järel teisel kohal abiraha saamise poolest.

Novembri viimasel nädalal, vahetult enne valimisi tegi Euroopa Komisjon järjekordse abisüsti Moldovale. Seekord jagati 41 miljonit eurot selleks, et Moldova saaks tsementeerida oma riigi institutsionaalset suutlikkust ning selle kõrval eraldati lisaraha 79 miljoni euro ulatuses toestamaks Moldova ettevõtluskeskkonda.

Mõistagi ei investeeri tark sinna, kust kasu ei tule. Moldova kujul on ju tegemist Euroopa Liidu otsese naabriga. EL naabruspoliitika idapartnerlus tegeleb aktiivselt Moldova positiivse hõlvamisega. Siinkohal võiks, aga pole ruumi pikemalt peatuda Rumeenial, kes aeg-ajalt ajab Moldovaga seoses segi Euroopa Liidu välispoliitika ja oma sisepoliitika.

Selge on üks, et Moldova pole üksi. Kui poliitiline eliit Chisinaus teeb endale täpselt selgeks, milline jõud ikkagi on Euroopa Liit ja mida Brüssel Moldovalt täpselt ootab, siis võiks Moldova lühikese ajaga end jalule saada. Ja võtta sisse koha, mis kuulub Moldova Vabariigile Euroopas. Euroopa Liit on hakanud uskuma Moldovasse. Nüüd on aeg Chisinaul asuda kodutööd tegema, et ellu viia kolm Kopenhageni kriteeriumi. Need on lihtsad asjad nagu demokraatia, õigusriik ja turumajandus.