Peretoitja palk/ Delfi 03.03.2011

Thursday, 03.03.2011, 15:21 / SEISUKOHAD / RSS

Eestis elab Viljandi linna jagu üksikemasid. Need on tummad naised, kelle elu peab sotsioloog Andrus Saar Eestis täna kõige raskemaks. See, et üksi lapsi kasvatavad naised ei kipu rääkima oma seisukorrast, tuleb meie igipõlisest arusaamast, milline peab pere välja nägema.

Paraku on meie ühiskonnas 23 000 üksikvanemat, kes on rõhuvas enamuses naised.

Sellise naise elu on tegelikult topeltkeeruline. Ühelt poolt rõhub teda häbitunne, et ta kasvatab üksi last/lapsi. Mingil seletamatul kombel tunneb naine end süüdi, et tal pole meest. Ta kuuleb seljataga sosistavat: ?Sa oled nii vilets naine, et isegi meest ei saa endale!? või jälle ?sa ei oska isegi meest kinni hoida!?. Üksikema tunneb, et ühiskond suhtub tema üksinda lapse kasvatamisse kui mitte hukkamõistvalt, siis õlgu kehitades.

Lapse eest saab perekond täna lapsetoetust 19 eurot. Raske on seletada ükskõik kellele eurotsoonis, mida Eesti Vabariigi perepoliitika sellise summaga signaliseerib. Mis mõttes 19 eurot? Rahalises mõttes tähendab see ju ühte hädapärast poeskäiku. Kui üksikemal puudub töö, siis paraku on isegi selline häbiväärselt väike lapsetoetus siiski rahaline sissetulek imetillukese toimetulekuraha kõrval.

Eesti üksikemal napib raha. Olles kohtunud paljude majandusraskustes naistega panen tähele, et paljud üksikemad lähevad alampalga eest tööle parema puudumisel. Ajal, mil iga kuues tööealine inimene Eestis on töötu, ei jää tööd otsival üksikemal muud valikut, kui leppida 4350 krooni ehk 290 eurose kuupalgaga. Töötu mees reeglina sellise tasu eest tööandjaga lepingut ei sõlmi.

Üksikema dilemma seisneb järgmises: kas leiba on lauale panna või seda lihtsalt pole. Ema valib leiva. Töö, mida ei tehta hoole ja armastusega, tekitab pikapeale depressiooni. Alampalk 20kraadises pakases tekitab ilmtingimata muret: küttearved on laes, toidukorv hädapärane, laste saapad peavad olema korralikud: loe kallid, laps peab olema terve, ise ei tohi haigeks jääda jne jne. Lõputu hulk kohustusi. Just kohustused peamiselt üksikema jälitavadki.

Sotsiaaldemokraadid peavad väga tähtsaks võrdse töö eest võrdse palga maksmist. Praegu valitseb meeste-naiste palkade vahel Euroopa Liidu sügavaim lõhe- mehed saavad Eestis kolmandiku võrra rohkem palka kui naised. Ettevõtjad panevad mu küsimust, miks tööandja võrdse töö eest ei taha maksta naisele mehega võrdset palka, suuresti imeks. Vastatakse reeglina, et naised ei küsi rohkem töötasu. Pealegi on ju mees peretoitja.

Härrased-ärimehed, ent 23 000 Eesti naise puhul on see sulaselge vale! Need naised, kes saavad vähem ja väga vähe palka, on ju mitte mängult, vaid päriselt peretoitjad. Probleem on lihtsalt selles, et nad ei kuuluta seda selge kõlava häälega.

Võrdse palga nõudmine ei ole eluvõõraste poliitikute kabinetivaikuses sündinud ilus jutt, vaid sellel on otsene mõju naiste sissetulekule ja sellest tulenevalt nende eneseväärikusele, tervisele ja tuhandete laste tervisele.

Euroopa Komisjon juhib sarnaselt sotsiaaldemokraatidega tähelepanu muutuste vajadusele väljakujunenud mõtlemismallides. Ennekõike on vaja, et ettvõtjad hakkaksid suhtuma palgaläbirääkimistel naisesse ühtviisi mehega-peretoitjaga.

Meedia ja poliitikud peaksid väitlema teemal, kas ja miks ikka eksisteerib ?meeste? ja ?naiste? töö. Eesti naised peaksid julgelt hakkama alampalga maksmise vastu ja võiksid nõuda oma töö eest väärilist palka. Ei maksa uskuda omaniku udujuttu, et alampalga puhul on ?järjekord ukse taga?.

Sotsiaaldemokraadid leiavad, et 21.sajandil pole tööl sugu ja võrdse töö eest peab maksma võrdset palka. Nagu Euroopa Liidu liikmesriikides üldiselt.