Avatud poliitika variatsioonidega
Wednesday, 23.07.2008, 14:09 / SEISUKOHAD / RSS / AVALDA ARVAMUST / TRACKBACK
Oleme nüüd tagasi Pekingis ja käes on paras aeg Tiibetis nähtu ja kuuldu kokku võtta.
Pärast kohtumisi nii võimudega kui ka teisitimõtlejatega, koorub välja üks läbiv mõte. Kuigi Hiina tähistab nn avatuse poliitika 30 aastapäeva, on Pekingil mõnede teemade puhul ometi keeruline mõista, et ka need kuuluvad avatuse mõiste alla. Näiteks Tiibet. Mulle aga tundub, et avatus selles küsimuses on väga oluline ennekõike Hiinale endale. Aga loomulikult ka riigi suhetele muu maailmaga. Mõistagi kiidan heaks Hiina edusamme majanduses. Areng selles osas on võimas ja kadedusttekitav. Mu imetlus on siiras. Niisiis leian, et kui majanduses avatus toimib, siis ei tohiks kaasaegses maailmas takistada avatust muudes valdkondades.
Hiina peaidee ühiskonna heaolust näib seisnevat justkui selles, et inimesed saavad süüa ja on olemas teatud sotsiaalsed tagatised. Kõik see aga ei tohiks mingilgi moel välistada kodaniku- ning inimõigusi. Just siin tuleb mängu Tiibet. Ilmselgelt on Tiibeti majandus võrreldes varasemate aegadega arenenud. Kui küsida tiibetlase käest, kas elu on parem, on tal praktilisest aspektist raske vastata ei. Teed on korras, sotsiaalsfäär toimib ja meditsiin on kättesaadav. Kuid see kõik ei tähenda veel, et tiibetlane saaks Tiibetis toimuvast adekvaatset infot. Küsimus ei ole isegi, kas emakeelsest lehest või raadiost, vaid küsimus on info sisus. See puudutab muidugi kogu Hiinat, ent eriliselt just Tiibetit. Suhtlemine oma inimestega ei ole aus.
Kohtumised võimudega jutustasid ainult majanduslikust ja sotsiaalsest edust. Niipea, kui asi puudutas tavakodaniku õigusi, tekkis tunne justnagu räägiks päike kuuga või kuu päikesega – kumbki tegelikult kunagi ei kohtu. Ehk teisisõnu, meil oli sel teemal palju öelda, ja võõrustajatel omakorda tõsine tegu, et jutt mujale viia.
Näiteks seesama 14.märts. Vahet pole, kas Peking või Lhasa, võimude hinnangul oli tegemist „väikese intsidendiga”, mille tähendust vankumatult pisendati. Samas tähendas niinimetatud vahejuhtum ju tegelikkuses ligi 10000 inimese protestiaktsiooni. Lhasa julgeolekuameti esimehe sõnul kõneles ametlik raport 19 hukkunust, ent teisitimõtlejate suust kuulsime, et surma sai kümneid ja kümneid. Võimud ei räägi ühtegi sõna munkadest. Teisitimõtlejad aga väidavad, et mungad saadeti peale 14.märtsi lihtsalt koju.
Hakkan mõistma, et ühte valdkonda allakriipsutades pisendatakse teisi. Ei ole võimalik aru saada, mis tegelikult toimub, sest paljud ei julge end vabalt väljendada.
Üks huvitav tähelepanek veel. Külastasime Lhasa 2. keskkooli, mille õpilaskond on ametliku statistika järgi 80% tiibetlasi ja 20% han-hiinlasi. Kõik Tiibeti koolid on kakskeelsed, mandarini keele õppinime on tiibetlastele kohustuslik, kuid tiibeti keel han-hiinlastele mitte. Võimud selles probleemi ei näe. Nende seisukohast on Tiibet Hiina osa, olgugi, et autonoomne. Seega peavad tiibetlased rääkima hiina keelt.
Selle asemel, et tähistada 30 aasta möödumist nn avatuse poliitikast, võiks Hiina avatult ja enesekriitiliselt otsa vaadata ka 14.märtsi sündmustele. Jätkuvalt alavääristatakse dalai-laamat, sealjuures kordagi küsimata, mis on Tiibetis valesti.