SPORTIV SAJANE

Wednesday, 13.07.2011, 10:45 / SEISUKOHAD / RSS

Pärnu kannab täie õigusega suvepealinna nime. Häid üritusi tuleb kui küllusesarvest. Kui mõtelda möödunud nädalavahetuse peale, siis oli päris keeruline valida seda kohta, kus õigupoolest olla. Kas teha kummardus Raimond Valgrele või võtta viimast rahvusvahelisest antropoloogia filmifestivalist? Kas kuulata Euroopa noori koorilauljaid või minna hoopis Endlasse etendust vaatama? Kas minna randa või raamatukogusse?

Osalesin jõudumööda Pärnu XXV filmifestivalil. Oli palju häid ja väga häid filme. Mind kui sotsiaaldomkraati huvitasid ennekõike sotsiaalse sisuga dokumentaalfilmid. Aga üks liigutas mind tõesti eriliselt: Jan Tenhaveni “Sügiskuld”. Pidasin pöialt, et just see film saab peapreemia.

Saksa, Austria, Rootsi ühistöö jutustas eakate sportimisest. Tegelikult mitte lihtsalt eakate, vaid päris vanade pürgimustest saada maailmameistriks vanuseklassis 80+, 90+ ja ka 100. Sellist kaasaelamist pole ma ammu kinosaalis tundnud kui nüüd. Kinolinal toimus tõeline kirgedemöll! Kaadrid, kus näiteks rootslasest 85+ sprinter vaatas tõelise põlgusega oma itaallasest rivaali, olid nii ehedad ja inimlikud, et pelgalt nende pärast tasus Pärnu mudaravila pisikeseks kinosaaliks kohandatud ruumis poolteist tundi viibida.

Filmi lõppedes polnud ilmselt inimest, kes mõttes poleks endale lubanud, et 75ks saades alustan sportimist. Mind aga jäi kummitama küsimus, kas nendel filmis lahatud Lahti maailmameistrivõitlustel osales ka Eesti eakate võistkond. Veelgi kaugemale minnes- kas me eestlastena austame seeniore, kes ei taha vanusele alla vanduda. Kuivõrd meie ühiskond on valmis aktsepteerima jaapanlaste kombel mõttevahetust seks mitte 70ndatel, vaid 70aastaselt?

Ma kipun arvama, et need kolm küsimust saavad pigem eitava kui jaatava vastuse. Euroopa vananeb, seega ka Eesti. Mida varem me endale seda tunnistame, seda parem meile kõigile. Mis aga tähendab, et Riigikogu sotsiaalkomisjon võiks veel sellel aastal eakate-teemalise istungi korraldada.