„Sind hoida ei too mingit kasu ja sinu hävitamine pole mingi kaotus.“

Sunday, 27.07.2008, 18:40 / SEISUKOHAD / RSS / AVALDA ARVAMUST / TRACKBACK

Tere sedapuhku juba Kambodžast, kus viibin europarlamendi valimisvaatlejana. Nimelt toimuvad täna Kambodža parlamendivalimised. Aga algatuseks jutustan hoopis esimestest muljetest sellest väikesest ASEANi riigist. Valimistest juba homme, mil tulemused käes.

Kambodža ajalugu on harukordne ulatudes tagasi esimesse aastatuhandesse. Pealinnaks oli võimas Angkor ning khmeeride impeerium ise kordi suurem kui praegu.

Esimesel siia jõudmise päeval otsustasime külastada kahte Kambodža jaoks olulist paika. Neist esimene on genotsiidimuuseum Tuol Sleng. Punaste khmeeride vangla nimega S-21. Aastatel 1975-78 tapeti selles koolikompleksis 10499 täiskasvanut ning 2000 last. Vaatasime klassiruume, mis olid muudetud inimkongideks. Istumise ja astumise ruumi praktiliselt ei olnud. Näiteks käsi laiali ajada ei olnud võimalik. Nagu hobulatrid. S-21 oli tuntud eriti võigaste piinamismeetodite poolest. Võtted olid erakordselt julmad ja piinamine oli igapäevane asi. Tapeti võrdselt mehi ja naisi.

Tuol Slengi või ka näiteks Choeung Eki võis sattuda igaüks. Võimud julgustasid inimesi tunnistama üles „protestimeelseid eluviise“, milleks oli muuhulgas näiteks ka suhtlemine välismaailmaga. Ülestunnistusele järgnes lubadus, et riik andestab ning inimesed viidi nimelt Tuol Slengi või mujale. Mõned vangistatud pandi kaevama haudu, kuhu maeti, või pigem siis lükati hukatud. Hukkajateks, muide, olid enamasti vaesetest talupojaperedest pärit noored mehed ja naised. Pol Pot manupuleeris noorte ja küünilistega, ideoloogiliselt mõjutatavatega.

Massihaudasid tuntakse surmaväljadena. Külastasime ühte neist Phnom Penhist 15 km eemal. See kogemus oli hingemattev ning meeltesse sööbinud kujutluspildid lihtsalt jubedad. Katsuge ette kujutada torni, kuhu on üksteise otsa ca 12 meetri jagu laotud 8000 inimkolpa. Massihaud, kuhu olid visatud ainult alasti naised. Puu, mille külge khmeerid paigutasid ruupori, kust tuli vahetpidamata muusikat summutamaks tapmisega kaasnevaid karjeid ja oigeid.

Kõik see mõjutas mind nii, et juba tunni möödudes olid käed ja jalad tinarasked ning tunne ebamugav, et mitte öelda tülgastav. Justnagu oleks iseendal selle õudusega midagi pistmist. Rahulikult paistev päike polnud ühtäkki enam päike. Tuul polnud lihtsalt tuul ega puu lihtsalt puu.

Nüüd, 30 aastat hiljem, katab surmavälju loodus. Ent teada, mida see enda all peidab, on võigas. Sajad tuhanded saatused, mis Pol Poti käsilaste poolt auku lükati. Kokku enam kui 1 miljon surma, kannatanuid 3 miljonit kambodžalast.

„Sind hoida ei too mingit kasu ja sinu hävitamine pole mingi kaotus,“ oli üks ideid, millest Pol Pot juhindus. Kambodžas pole perekonda, keda Pol Poti roimad oleks säästnud.