Murdoch ise lõugade vahel

Tuesday, 19.07.2011, 17:37 / SEISUKOHAD / RSS

Olen viimastel päevadel huviga jälginud globaalmeedia sündmusi ehk kõike, mis meediamogul Rupert Murdochi murenevas impeeriumis toimub. Kuivõrd mõni aasta tagasi oli mul võimalus koostada Euroopa Parlamendis meediapluralismi seaduseelnõu, siis on see teema mulle eriti südamelähedane.

Olin veendunud, et midagi taolist varem või hiljem juhtub. Pean silmas seda, et meedia, kes jahib verd ja sensatsiooni, ühel päeval lihtsalt peab asuma telefone pealt kuulama. Nüüd siis on kogu see jultumus ehedalt Briti ja ülemaailmse inglisekeelse ajakirjanduse Breaking News rubriigis meile kõigile kättesaadav.

Tagasi astuvad kõrged politseitegelased, pika ajalooga lehti pannakse kinni, meediajuhte arreteeritakse ja ajakirjandusvipid käivad Briti parlamendi ees aru andmas. Täiesti pretsedenditu lugu: neljas võim peab põlvili laskuma ja enesele tuhka pähe raputama va räpaste poliitikute ees!?! Hüüata või prantslaste kombel seda anglo-ameerika seebiooperit vaadates quel bordel.

Siinkohal tuleb tunnistada, et minagi olen ajakirjandusharidusega inimene, kes on meediapõldu oma 20 aastat kündnud. Kusjuures töötanud ka Hans H.Luige Eesti Ekspressis. Oluline on siinkohal märkida, kui keegi meie omadest siin Maarjamaal on News Corp’i Murdoch’ist mõõtu püüdnud võtta, siis on see mu lugupeetud kursusevend Luik. Õnneks pole mõõduvõtt olnud ülemäära edukas ja meie poliitikud esialgu veel nö tinte telefonide pealtkuulamises kahtlustama ei pea.

Ent samas päris palju on muutunud sellest ajast, mil mina 8 aastat tagasi ajakirjandust tegin. Normiks on muutumas ühest ja mitte kolmest allikast kontrollitud lood , kiirusega kaasnevad kurioossed ortograafiavead, keeletoimetajate koondamine, intervjuude tegemine pigem telefoni teel kui silmast silma. Need on vaid esimesed tähelepanekud, mis tänase ajakirjanduse puhul teravalt silma torkavad.

Huvitav on siinkohal see meedia ninatarkus, mille puhul viimne tõde jääb alati toimetuse ütelda. Oma vigade ja kallutatuse kuulutamine mõistagi ei kuulu kriitika alla. Olen ikka ja jälle pidanud taluma olukorda, kui laps-ajakirjanik suure suuga hulgaliselt lolle küsimusi esitab, enesele aru andmata, et rumal küsimus jääb kõigest hoolimata rumalaks küsimuseks.

Miks ma seda kõike kirjutan? Aga sellepärast, et Rupert ja James Murdochi tänane Briti parlamendi ette kutsumine on ajalooline sündmus. Kui soovite, siis märgilise tähendusega. See tähendab, et kuritöö ja karistus käivad käsikäes. Et ka meedia peab üheksa korda mõõtma enne kui lõikab. Et ei saeks kreissaega portreteeritava hinge ega lõikaks endale ettevaatamatult kätte.