Kas eestlane on eurooplane+

Friday, 22.07.2011, 12:46 / SEISUKOHAD / RSS

Imelik küsimus. Muidugi on, tahaks kohe pareerida. Selles see asi ongi, et keegi ei ründa. Lihtsalt küsin, kuivõrd alailma olen olukorras, kus ikka veel küsitakse minult, kuidas seal Euroopas elatakse.

Tõsi, iseseisvusajast pool olen ma elanud Lääne-Euroopas küll ajakirjaniku- või siis poliitikutööd tehes. Lisaks sellele aasta elu Lõuna-Aafrikas. Niisiis selline taust lubab vaadata eestlasele pisut pikemast perspektiivist ja võib-olla pisut avarama pilguga.

Mis teeb eurooplasest eurooplase? Minu meelest on eurooplane see, kes tunnetab väga täpselt oma põhivabadusi ja inimõigusi. Ta on kodanik. See tähendab, et ei karda ujuda vastuvoolu, kuivõrd õigusriik kaitseb teda ja kodanik teab, et just nii see olema peabki. Tal on oma arvamus, mida ta vabalt väljendab, sest sõnavabadus on üks tema põhiõigusi, mida liberaalne demokraatia tagab. Ja ta teab seda suurepäraselt. Nagu ka seda, et omand on püha ja puutumatu.

Eestlane on oma õiguste taga nõudmistes pigemini tagasihoidlik kui agar. „Peaasi, et pahandust ei tuleks,“ kuulen nii karja- ja kui ka marjamaal öeldavat. Eestlasele on tähtis, mida teised temast arvavad. Mäletate küll neid leherubriike „Teised meist“, kus iga suvalise välismaa kobrulehe kirjatükk Eestist pälvis meie kesksetes päevalehtedes leheruumi. „Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt,“ kõlab laulusalm. Ehk teisisõnu- püüan elada nii, et keegi mind tähele ei pane.

Kui kõike seda arvesse võtta, siis põhiline erinevus paraku seisneb „meie“ ja „nende“ vahel selles, et me ei julge elada. Me käiksime kui seinaääri mööda ja siis ühtäkki ongi elu läbi.

Hoolimata aastatuhandete pikkusest rahumeelsest elust ühel ja samal maakamaral, käitume me nii nagu oleksime sattunud võõrale maale, mille kombeid me ei tunne. Keel ei paindu ütlema, aga aeg-ajalt mõtlen ma, et tegemist on sügava alaväärsuskompleksiga. Sõbrad, kuradile need kombed! Väga tore on ju olla sina ise. Sirge seljaga astuda läbi elu. Julgeda eksida ja kui vaja, siis vastu hakata. Olla vaene, aga aus.

Aga see põhiküsimus, kas siis eestlane on eurooplane? Eelmise sajandi esimestel kümnenditel tegeldi selle küsimusega intensiivselt. Tollane lipukiri „olgem eestlased, aga saagem eurooplasteks“ on tänagi erakordselt aktuaalne.