Kas Eesti sõdur peab lahkuma Afganistanist viimasena?
Friday, 22.07.2011, 15:58 / SEISUKOHAD / RSS
Teated kahest haavata saanud Eesti sõjamehest Afganistanis panevad mind sügavalt mõtlema meie väekontningendi viibimisest eriti rahutus Helmandi provintsis. Riigikogu kaitsekomisjoni liikmena tunnen vastutust iga kaitseväelasest eestlase julgeoleku pärast.
On tehtud rehkendusi, et Eesti maksis kõrget hinda USA toetamisel tema sõjalisel operatsioonil Iraagis. Saame aru, et Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) astumise eelõhtul oli Eestil vajalik üles näitada oma lojaalsust NATO juhtivjõule USAle. Iraaki massihävitusrelvi kahjutuks tegema ei läinud mitte NATO, vaid Ameerika Ühendriigid koos oma liitlastega. Teiste hulgas ka Ustav Ülo Eesti Vabariigi kujul.
Eesti haavatute arv per capita oli üks kõrgemaid võrreldes teiste sõjas osalenud riikidega, rääkimata sellest, et kaks meie meest jätsid oma elu Iraaki. Veelkord- sõjategevus diktaator Saddam Husseini valitsetud riigis polnud Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioni (NATO) artikkel viiest ajendatud. Eesti osalemine missioonil oli sügavalt sümboolne ja ülima hea tahte akt.
Mis puudutab Afganistani, siis sedapuhku on tegemist NATO missiooniga. Ehk kui Iraak oli good will, siis Afganistanis toimuv rahvusvaheliste julgeolekutagamisjõudude (ISAF) operatsioon on must NATO liikmesriigile Eestile. Teine küsimus on muidugi, kus eestlased paiknevad Afganistanis. Helmandi provints on üks rahutumaid, mis tähendab sõjalises mõttes ka kõige põnevamaid kohti, kus sõjamehel olla. Eesti sõdur Estcoy liikmena on seda põnevust tunda saanud kuus aastat ehk 2005. aastast alates.
Rahutuks tegevat uudist kuulates kahest haavatust, kellest üks on „raskes, aga stabiilses seisus“ nagu raadio ütles, tahan selgelt ütelda, et ka Eesti peaks hindama väga kainelt oma Afganistanis olemise võimalusi. Meist märgatavalt suurema rahvaarvuga riigid annavad üksteise järel teada oa kiiremast lahkumisest sellest eurooplase-ameeriklase jaoks põrgulikust kohast.
Mind kummitab üha sagedamini küsimus, kas meie rahvaarv ja see, et mehi on Eestis niigi tunduvalt vähem kui naisi, lubab meil käituda sedavõrd ustavalt NATOle, et oleme nagu Iraagi operatsiooni puhul taas see punane latern, kes väljub viimaste hulgas. Afganistani puhul siis alles kolme aasta pärast ehk aastal 2014.
Kui me ei taha, et eesti mees on sunnitud mängim vene ruletti, siis tuleb sellest suhteliselt lootusetust olematu riigikorraldusega kohast välja tulla varem.