Ei pea Hiinat kartma

Thursday, 28.07.2011, 14:46 / SEISUKOHAD / RSS

Dalai-laama visiidi lähenedes näib, et riigimehi jääb järjest vähemaks. Või et riiki pole kodus. Eesti Raadio arutlusteema väärtuspõhisest poliitikast annab märku sellestki, et ka ERR kuulajatest lõviosa ei usu, et väärtuspõhine poliitika on võimalik. Selle tõiga kuulmine tegi mind tõesti kurvaks.

Mina usun, et väärtuspõhine poliitika on võimalik. Küsimusele, kas väike Eesti peaks kohtuma dalai-laamaga või mitte, saab Eestil olla vaid üks vastus- kohtuda. Kui reaalpoliitiliselt küsida, mis juhtub, kui me kohtume dalai-laamaga, siis mis seal’s ikka kui Hiina teeb mõnda aega nägusid. Las teeb! Muide, ÜRO Julgeolekunõukogus on teisigi liikmeid peale Hiina.

Julgustan meid valitsevaid mehi julgele käitumisele järgmiste faktidega: Obama kohtus Washingtonis dalai-laamaga, Nobeli preemiate jagamine toimus Hiina mossitamisest hoolimata, dalai-laama on korduvalt käinud kõnesid pidamas Euroopa Parlamendis.

Siinkohal avalikustan ühe vähe teada fakti. Vahetult enne Beijingi Olümpiamänge nõudis europarlament Hiinalt oma 5liikmelise delegatsiooni visiiti Tiibetisse. Mis te arvate, kas Hiina andis loa Lhasasse sõita kahele sakslasele, britile, prantslasele ja eestlannale või mitte? Andis küll. Ja kohtusime väga otsekoheseid küsimusi esitades Tiibeti julgeolekukomitee aseesimehega samuti. Tõsi, tolle käed värisesid, kui ta vastas meie küsimusele, kui palju munki tapeti ja kui palju täpselt sai haavata.

Mõistagi turvasid Hiina seltsimehed meid Lhasas täiega. Aga meie polnud ka eilased. Kui meile kohtumist meeleavaldustes osalenud munkadega nö ajapuuduse ettekäändel ei võimaldatud, siis leidsime me teisi mooduseid, kuidas end Euroopa väärtuspõhise poliitika edendajatena kehtestada.

Teades, kuidas välismaalased kohtusid kohalikega Eesti NSV-s, oskasime me hästi valvatud hotellist ikkagi välja pudeneda ja kohtuda Tiibeti dissidentidega. Tagasi jõudes olid kõik Hiina seltsimehed kui üks mees end üles rivistanud ja kriips-suud seletasid täie rangusega, kui väga nad kartsid meie turvalisuse pärast. Tegelikult kartsid nad, et tiibetlased jutustavad meile munkade vastuhaku üksikasju.

Nii ehk teisiti- puna-Hiinat ei maksa Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigil Eestil karta. Palun mitte unustada, et Euroopa Liit esindab siiski poolt miljardit inimest. Tuleks unustada oma väiksus ja keskenduda oma suurusele. Teisisõnu- olla suurem oma saatusest.

Härrased, mitte midagi ei juhtu, kui meie poliitiline eliit kohtub dalai-laamaga. Hiina näitab hambaid ja mis siis? Sõda ta meile ju ei kuuluta. Pealegi, kui me ei ole suured rahvaarvult, võime me vabalt olla suured vaimult. Või ei või?