Ema teab kõige paremini ehk Miks minust ei saanud näitlejat/ Õpetajate leht 19.08.2011

Friday, 19.08.2011, 15:34 / SEISUKOHAD / RSS

Tõepoolest, 1979. aastal tegi tollane Pärnu draamateatri peanäitejuht Ingo Normet 17-aastasele Mariannele ettepaneku asuda näitlejana tööle teatrisse. Mina, kes ma olin kaks aastat tema, Aarne Üksküla ja Linda Rummo käe all näitekunsti õppinud, olin mõistagi kõrvust tõstetud. Milline võimalus!

Kodus emale õhinal ettepanekust rääkides märkasin, et ema ei jaga mu eufooriat hakata näitlejatariks. Ta ei hakanud mind ümber veenma. Kaugel sellest! Ema taktika oli ülimalt tark. Nimelt ütles ta, et kuivõrd olen otsustanud oma elu elada, andku ma meie kodu võtmed. Oligi kõik. Mitte ühtegi üleliigset sõna või hurjutamist.

Ema pani mind esimest korda elus langetama põhimõttelist otsust. Kas näitekunst või perekonna toetus? Ei vähem ega rohkem. 17-aastane elutee ristmikul seisev tüdruk tahtis väga-väga näitlejaks saada, aga ema nägi ühte teist teed. Tagantjärele võlub mind ema tarkuse juures eriliselt see, et täiskasvanud elukogenud naine lasi mul endal otsuse langetada. Ta ju ei keelanud mul teatrisse tööle minna. Ta ei sundinud mind ülikooli astuma. Oma arunatukesega otsustasin ma ikka ise, mida teen. Või õigupoolest tekitas ema osavalt olukorra, kus teadis ette, mis juhtuma hakkab.

Mu ema ju nägi, millise õhinaga olin juba kuueaastaselt pommita­nud Inglismaalt sugulaste juurest külaskäigult saabunud südamesõbra isa küsimustega, nagu kuidas kuninganna Elisabeth valitsemisega hakkama saab, millised on tema viimased visiidid, kuidas rahvas kuningannaga rahul on. Samamoodi elas mu ema kaasa, kui 12-aastane Marianne osales entusiastlikult Toomas Alatalu juhitud välispoliitikasaates „Mis on uudist poliitikutel?”. Kuidas ma tuhnisin kuuenda klassi tüdrukuna teatmeteostes, et leida vastuseid huvitavatele välispoliitilistele küsimustele. Vähe sellest – Marianne lausa võitis viktoriini ja käis preemiareisil Poola rahvavabariigis.

Ka pani ema tähele, kuidas mul tekkis mõte kirjutada Poola reisist Pärnu Kommunistis järjejutt. See joonealune trükiti läbi mitme lehe ära. Ma ei mäleta, et ema oleks mind eriliselt kannustanud või võtnud sõna mu kirjatükkide lapsuste üle. Ta seisis mu kõrval ja jälgis kotkapilguga, milleks see tütarlaps võimeline on.

Kui mul tekkis kümnendas klassis tunne, et pean panema end proovile draamastuudio katsetel, ei kergitanud ema kulmugi. Kuni koolitöö oli korras, pole mul mingit takistust igal õhtul neli-viis tundi teatrikoolis käia. Ja hinded olid mul vägagi korras.

Ja siis see dramaatiline 1979. aasta kevad. Miks ema ei taha, et minust näitleja saab? Miks ta tahab mind kodust minema saata? Miks ema mind ei armasta? Sellised mõtted mõlkusid mu peas, kui pikkade hammastega jalgu järele vedades Tartu riikliku ülikooli ajakirjanduskateedrisse oma paberid viisin. Eksamid läbisin kergelt: 5,0 keskmise hindena tähendas ju ainult kahe eksami sooritamist. Esimesed kaks aastat tundsin end ajakirjandustudengite hulgas kui valge vares. Mu süda oli teatris. Aja edenedes aga hakkas minuni jõudma teadmine, et olen päris õigel erialal. Vaat et ainuõigel, sest ajakirjanikuna töötasin ju terve inimpõlve.

Olen tänulik oma targale emale. Mul on ülimalt kahju, et tema silmad ei näinud mind ajakirjaniku ega poliitiku rollis. Mu ema suri 42-aastaselt, kui käisin ülikoolis kolmandal kursusel.