Minu tänane kõne Riigikogus meeste ja naiste palgalõhe vähendamise tegevuskava algatamisel

Tuesday, 20.09.2011, 17:45 / SEISUKOHAD / RSS

Hoolimata naiste tunduvalt kõrgemast haridustasemest (Statistikaameti andmetel oli 2009. aastal kõrgkoolilõpetajate seas 70,3% naisi) on naiste palgad keskmiselt umbes 30% madalamad kui meestel, mis näitab, et sooline palgalõhe on suur. Eestis on naiste tööhõive kõrgem Euroopa Liidu keskmisest, samal ajal meeste tööhõive Euroopa Liidu keskmisest madalam. Eesti eripäraks on ka eakate, 55.–64. aastaste naiste kõrge tööhõive, mis Euroopa Liidu riikidest on kõrgem vaid Rootsis. Ent see kõik ei loe, sest Euroopa Liidu kõige suurem palgalõhe Eurostati järgi on just siin samas Eesti Vabariigis.

Piltlikult öeldes saab Eesti naine oma möödunud aasta palga kätte mitte 31. detsembril, nagu Eesti mees, vaid aprilli keskpaigas. Euroopa naise jaoks on võrdse palga päev 5. märtsil ehk 40 päeva varem.

Töötasu on enamiku inimeste jaoks peamine ja ainuke sissetuleku allikas, seetõttu on palga erinevusel selge mõju naiste toimetulekule ning majanduslikule iseseisvusele võrreldes meestega. Väiksem töötasu mõjutab lisaks igapäevasele sissetulekule kaudselt ka sotsiaaltoetuste, kindlustusmaksete, pensionite ja muu taolise suurust. Samuti mõjutab see naiste ja meeste ligipääsu ressurssidele, näiteks laenuvõimalusi ettevõtte käima lükkamiseks. Seega loob sooline palgalõhe täiendavaid ebavõrdsusi meie ühiskonnas.

Olukord, kus inimesi koheldakse kas teadlikult või teadmatult soo järgi erinevalt, on põhiõiguste vastane, seega on palga erinevuste likvideerimine põhiõiguste tagamise küsimus. 
Euroopa Liit, mis tähendab ka Eesti Vabariiki kui Euroopa Liidu liikmesriiki, tegeleb majandus- ja tööhõivestrateegiaga Euroopa 2020. Selle keskne teema, Euroopa Liidu tööturul valitseva meeste ja naiste ebavõrdsuse kaotamine, on vägagi keskne. Sama teema on Euroopa Liidu soolise võrdõiguslikkuse uue 5-aastase strateegia keskmes. Selles on sõnaselgelt kirjas, et meeste ja naiste palgaerinevused tuleb kõrvaldada nagu ka see, et naiste osakaalu tuleb juhtivatel ametikohtadel suurendada.

On üpris loomulik, et majanduse elavdamiseks peab Euroopa paremini ära kasutama poole elanikkonna ehk naiste potentsiaali. Eestis on naisi 54%. Kui Rooma lepinguga 1957. aastal kehtestati põhimõte võrdse töö eest võrdne palk, siis oli see kogu maailmale soolise võrdõiguslikkuse eeskujuks. Paraku peab tunnistama, et palgaerinevused on visad kaduma nagu ka see, et naised töötavad jätkuvalt pehmematel, kuid alamakstud ametikohtadel. Eestiski on meditsiiniõed, lasteaiaõpetajad, müüjad ja kultuuritöötajad põhiliselt naised. 
Euroopa Komisjoni möödunud aastal vastu võetud soolise võrdõiguslikkuse 5 aasta strateegia ei välista õiguslikke meetmeid palkade läbipaistvuse, tugevamate sanktsioonide ning meeste ja naiste palgaerinevuse regulaarse aruandluse osas. Meil, sotsiaaldemokraatidel on väga hea meel, et europarameetri järgi toetab üle 80% eurooplastest kiiret sekkumist meeste ja naiste palgaerinevuse vähendamiseks. Euroopa Liidu 27 liikmesriigi kodanikest 62% leiab, et sooline ebavõrdsus on nende kodumaal laialt levinud.

Palgalõhe tekkimisel on tegelikult väga palju põhjusi ning püsimisel ei ole ühte kindlat põhjust, vaid see on seotud erinevate üksteisega seotud teguritega. Ühe suurema asjaoluna on see seotud naiste ja meeste koondumisega erinevatele tegevus- ja ametialadele. Teadlased ütlevad, et tegemist on horisontaalse segregatsiooniga. Naiste pikad lapsehoolduspuhkusega seotud karjäärikatkestused ning koduste kohustuste ebavõrdne jagunemine meeste ja naiste vahel võib vähendada naiste karjääri- ning arenguvõimalusi, mis omakorda põhjustab soolist palgalõhet. Töö- ja pereelu ühitamise võrdsem jagunemine naiste ja meeste vahel suurendamaks võrdset kohtlemist tööturul ja oleks seeläbi ka oluline mõjutegur palgalõhe vähendamiseks. Töö- ja pereeluga kaasnevate kohustuste võrdsemaks jagunemiseks naiste ja meeste vahel tuleks suurendada meeste osalust lapsehoolduspuhkusel. Soolist stereotüüpset mõtlemist ühiskonnas aitab vähendada haridussüsteemi muutumine sootundlikumaks, kuna noorte arengust suurem osa möödub ikkagi koolis ning õpetajate mõju nende hoiakute ja eelistuste kujundamisele on suur. 
Tööturul erineval kujul esineda võiva suulise diskrimineerimise vähendamiseks ja vältimiseks on vajalik hinnata, mil määral organisatsiooni tasandi palgakujundus on sooliselt tasakaalustatud ning kuidas seda tasakaalukamaks muuta. Võiks kaaluda, kuidas ja millisel kujul tööandjaid motiveerida töötasusid oma organisatsioonis soo lõikes hindama ning vajadusel palgasüsteeme selliselt muutma, et need oleksid sooliselt tasakaalus. Soolise palgalõhe vähendamise eesmärgil on mõtekamad sellised meetmed, mis kohustavad tööandjaid analüüsima, kas võrdväärsel tööl makstakse võrdset tasu. Metoodika, mida võrdväärse töö tuvastamiseks kasutatakse, on analüütiline ametikohtade hindamine. Tuleks toetada sooliselt tasakaalustatud analüütilise ametikohtade hindamise läbiviimist selliselt, et kui osapooltel tekib soov seda teha, siis oleks vastavad juhendid ning koolitused lihtsalt kättesaadavad.
Võiks suurendada töötajate teadlikkust keskmisest töötasust erinevatel ametikohtadel. Selleks on vajalik parandada oluliselt riiklikku töötasude statistika detailsusastet ja ajakohasust. Organisatsioonisisese palgainfo parema avalikustamise võimalusteks on töölepingutes palgainfo konfidentsiaalsusklauslite muutmine ebaseaduslikuks või siis teisisõnu eesti keeles tööandjate kohustamine oma palgaandmeid avalikustama. Võiks suunata ettevõtteid soolisest aspektist analüüsima ning vajadusel ümber kujundama töökohtade disaini ehk seda, millistest tööülesannetest erinevad ametikohad koosnevad. Selleks on pakutud uuringu ja teadlaste poolt võimalust sooliselt tasakaalustatud ametikohtade analüüsi metoodilist toetamist ja propageerimist ning töökohtade sellise ümberkujundamise rahalist toetamist riigi poolt, mis teeks võimalikuks naiste töötamise traditsioonilistel meeste ametikohtadel ja vastupidi. Nõustume sotsiaaldemokraatidena Rootsi kuulsa majanduskonsuldandi Kjell Nordströmiga, kes kapitalismi tulevikku mõjutavast kuuest suunast peab kõige otsustavamaks kõrghariduse fenimiseerumist. Sellest tulenevalt ei peagi midagi tööturul meeste ja naistega ette võtma, kuivõrd asjad loksuvad iseenesest paika. Sellega ei saa me sotsiaaldemokraatidena enam nõus olla. Eestis näiteks on küüniline olukord, kus ühiskonna hierharias madalamal paiknev naine on märksa kõrgemini haritud kui mees. Seega on vapustav tõik, et kõrgem haridustase ei taga meie riigis karjääriredelil tõusu. Mõelgem kas või viimasele Economisti 13. septembri väljaandele, kus toodi ära, et Eesti naised on hariduse poolest tipus, nad on lihtsalt maailmas nr 1. Lugege seda! 
Pole kahtlust, et Eestis haigutava palgalõhe probleemi peab lahendama valitsus, olgu selle lahenduse nimi tegevuskava või strateegia, oluline on, et meetmed oleksid konkreetsed ja tulemus käega katsutav. Alustada võiks avalikust sektorist. Muuta töötasud läbipaistvaks ja üheselt arusaadavaks. Riigiettevõtete juhtide hulgas peaks olema nii lipse kui kleite. On tähtis anda naistele võimalus ametiredelil tõusta, et ei peaks Eesti puhul kurvalt tõdema ja pead vangutama, et tegemist on unikaalse Euroopa riigiga, kus haridus ei loe ja teadmised ei maksa.

Ma olen jõudnud lõpusirgele. Sotsiaaldemokraatide nimel usun, et otsuse eelnõu ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja tegevuskava vähendamaks meeste ja naiste palgalõhet saab Riigikogus 51 poolthäält. Euroopa riikide kogemus näitab, et väiksemad erinevused meeste ja naiste palkades tähendavad meeldivamat töökeskkonda, paremini töösse panustavaid inimesi, oskuste ja annete maksimaalset ärakasutamist ehk teisisõnu paremat ja konkurentsivõimelisemat majandust. Pärast sisukat arutelu, mille eest ma olen väga tänulik Rait Marustele põhiseaduskomisjonis, olen ma veendunud, et koalitsioon ei karda anda oma häält sellele ühiskonnas nii vajalikule otsusele. Kutsun teid kõiki üles antud eelnõu toetama. Suur tänu!