Afganistani missiooni pikendamise eel

Wednesday, 16.11.2011, 14:00 / SEISUKOHAD / RSS

Riigikogus leidis aset eelmisel nädalal riigikaitse- ja väliskomisjoni ühisistungil avalik arutelu Afganistani teemal. See toimus täpselt nädal enne riigikogu täiskogu istungit, kus 17.novembril tuleb arutusele meie väekontingendi pikendamise või lõpetamise küsimus Afganistanis. NATO kollektiivkaitset silmas pidades on põhiprintsiip mõistagi: „Together in, together out!“ Ent peale kiretu printsiibi on tegemist siiski inimeludega. Väikese ja vananeva Eesti puhul on iga elu tähtis. Või vähemasti peaks seda olema.

Kõik asjasse puutuvad institutsioonid olid kohal: välis- ja kaitseministeerium, kaitsevägi. Kui Paet ja Laaneots esindasid number ühtedena oma valdkonda, siis tsiviilkontrolli ei esindanud mitte kaitseminister, vaid sedapuhku asendas ministrit kantsler.

Tähtis on aga siinkohal hoopis see, et tosin rahvasaadikut noogutasid mõistvalt kaasa ja ausalt öeldes „sõid täiesti taltsalt täievvõimu poolt ette nähtud menüüd“. Ent mitte iga saadik ei kugistanud alla seda, mis kandikul ette kanti.

Mul on neli küsimust enne seda, kui annan hääle pooleteise saja Eesti kodaniku saatmiseks kaugele karmile maale olematu riiklusega rahvast Talibani eest kaitsma.

1) Miks paikneb Eesti väekontingent just Helmandi provintsis? Küsimusega soovisin ma teada täitevvõimult, kas kõige keerulisemasse Afganistani provintsi sattusid eestlased oma algatusel või sundis NATO peakorter meid kuidagi seda sammu astuma. Ehk siis- kas tegemist oli ambitsiooni või suluseisuga.
Sellele küsimusele vastas välisminister Paet, et keegi meid selleks ei sundinud, valitsus tegi sellise otsuse vabatahtlikult ise. „Kui panustada, siis nii, et sellest oleks maksimaalselt kasu,“ väitis Urmas Paet eelmisel neljapäeval Riigikogu saadikute küsimustele vastates.
2) Meie vigastatute ja hukkunute arv on meedia andmetel per capita kõige kõrgem. Soovisin vastust, kas see vastab tõele.
Mulle vastati, kuivõrd Eesti rahvaarv on väike ja Helmandi provints on teadagi ohvirterohke koht, siis see fakt vastab tõele.
3) Küsisin, kui palju läheb maksama üks Afganistani missioonil viibiv Eesti sõdur ja kui palju maksab üks Briti sõdur, kellega eestlane teenib õlg õla kõrval NATO missioonil Helmandis.
Siin ma sain kaitseministeeriumilt teada, et aastas läheb antud missioon maksma 9,1 miljonit eurot ehk moodustab 4% kaitsekulutustest. Minu küsimus kätkes tegelikult mitte numbreid en general , vaid küsimuse loogika eeldas, et meie täitevvõim näeb ennekõike inimest ja vaatab missiooni läbi Afganistanis ülesandeid täitva sõduri pilgu. Seega rahuldavat vastust ma ei saanud, küll aga andsin teada oma soovist saada nii kiiresti kui võimalik vastav arvutus, eriti võrdluses Briti sõduriga.
4) Kes liitlastest veel peale Hollandi on oma väekontingendi Afganistanist välja tõmmanud?
Rahvasaadkuid teavitati, et NATO liikmesriikidest on veel samamoodi toiminud Kanada.

Nende vastuste põhjal asun ma hääletama. Aga et kaitseminister peab tulema homme rahvasaadikute ette Riigikokku, siis loodan, et kuulen paremat argumentatsiooni kui see, mida kuulsin nädal tagasi Riigikogu konverentsisaalis ilma Mart Laari osaluseta.

Last not least. Mind pani eelmise nädala avalikul arutelul imestama tegelikult see, et ühtegi ajakirjanikku polnud kohal. Tean, et toimetused said kutse. Olen kuulnud meediaringkondadest, et kõik Afganistaniga seonduv sünnib suletud uste taga. Mais no! Kahju, kui meie kvaliteetajakirjandus ei huvitu asjadest, millel on suur ühiskondlik kõlapind. Või inimestest, kes lähevad kaugele maale teenima ja üsna sageli võivad tulla tagasi vigasena. Need on meie mehed, kes peavad pälvima võrdselt nii meie poliitikute kui ka ajakirjanduse tähelepanu.