Minu kõne EV 94. aastapäevale pühendatud aktusel Audrus

Friday, 24.02.2012, 08:10 / SEISUKOHAD / RSS

Armas Audru rahvas!

Austatud volikogu esimees Jaanus Põldmaa ja vallavanem Siim Suursild!

Õnnitlen ja tervitan teid Eesti Vabariigi 94. Aastapäeva puhul. Ei ole ilusamaid sõnu kui vabadus, iseseisvus, iseolemine. Mulle kui sotsiaaldemokraadile on samas vabaduse kõrval tähtsad ka sellised sõnad nagu solidaarsus, võrdsed võimalused, sotsiaalne õiglus.

Just neid euroopalikke väärtusi silmas pidades täna teie ees esineda on keerulisem kui kunagi varem. Eesti Vabariik sai iseseisvuse 94 aastat tagasi. Ma olen tänulik meie esiisadele ja esiemadele kõige selle eest, mida nad selle vabaduse saavutamiseks pidid ohverdama.

Meie väike armas riik taasiseseisvus 20 aastat tagasi. Kõik siin saalisolijad olid osalised selle iseseisvuse saavutamisel. Tänan teid südamest teie panuse eest!

Nüüd, mil me riigina pole enam teismelise eas, ootab Euroopa ja maailm meilt ka küpsust, milleni ehk igas valdkonnas me päriselt pole veel jõudnud. Aga keegi ei mõtle ei Brüsselis ega Washingtonis veel vähem Moskvas, et me oleme alles noored ja me võime teha lollusi. Alatasa olen hoidnud hinge kinne, et meie riigijuhid ei jääks lapsustega vahele.

Üldiselt me veame riigina välja. Vähe sellest! Meid lausa kiidetakse teatud tegude eest. Rahandusminister kuulutati Euroopa rahandusministriks, eelmise aasta lõpus eraldasime kaitsekulutustele 2% meie siseturu kogutoodangust. NATO 28 riigi hulgas oleme viiendad, kes koos USA, Ühendkuningriigi, Albaania ja Kreekaga selle saavutuseni jõudsid. Iseküsimus on, mis on kõige selle hind siseriiklikult.

Riigikogu saadikuna rahvast teenides panen tähele, kuidas meie riigi juhtimise traagelniidid alatasa välja paistavad. Kuidas võimulolijad on jõudmas staadiumi, mille puhul enesekiitust ei jõua ära kuulata. Mille puhul on kama kolm, kas õpetajad tulevad tänavale ja peagi hakkavad streikima. Et laste vaesus on jõudnud piirini, mis hakkab muutuma väljakannatamatuks. Et töökohti napib ja inimesed kõikidest valdadest peavad vaatama põhja poole. Mitte et Audrust pärit tööd otsiv inimene läheb Tallinnasse, eks ta läheb ikka Soome, Rootsi, Norrasse. Aga ka Austraaliasse. Sellised asjad teevad mind kui naist ja sotsiaaldemokraati erakordselt kurvaks.

Ent kurbus kui tunne ei aita riigijuhtimisel palju. Riik peab olema südamlike, kuid mõtlevate inimeste kätes. Just sellisest riigist, kus iga Eesti elanik tunneks end kui kodus, mõlgutasime mõtteid ja arutlesime me neli päeva tagasi SDE üldkogul. Me võtsime vastu oma manifesti, mille alajaotused nagu inimeste riik, vaba salliv ühiskond, tark rahvas, sotsiaalne õiglus ja ühiskondlik jõukus jutustavad enda eest.

Inimeste riik tähendab seda, et Eesti riik ei ole inimeste üle, vaid inimeste oma. Eesti riiki luues oleme me rahvana otsustanud oma jõu ühendada, et kestma jääda, kasvada ja areneda.

Me eesmärgiks on ühiskond, mille kõik liikmed, kõik huvirühmad ja kogukonnad peavad üksteisest lugu ja mõistavad teistsuguse emakeele, päritolu, kultuuritausta, usutunnistuse, nahavärvi ja poliitiliste veendumustega, aga ka erinevate elustiilide, vaimuannete ja võimetega inimesi.

Eesti ühiskonnas peab valitsema hoolivus ja solidaarsus. Õiglane riik kaitseb kõigi inimeste põhiseaduslikke õigusi. Õiglane riik tagab, et naised ja mehed saavad võrdse töö eest võrdset palka. Nagu me teame, on Eesti kuulus Euroopa Liidu suurima naiste ja meeste vahelise palgalõhe poolest. Kuigi Eesti naine on kõrgema haridusega kui mees, saab ta ometi kolmandiku võrra vähem palka kui tema meesoost kolleeg.

Riigi ülim eesmärk ei ole kõrged ega madalad maksud. Riigi toimimise mõte ei ole tingimuste loomine üksikute kiireks rikastumiseks ega ka võimalikult suur jõukuse ümberjagamine. – Riigi eesmärk on kõigi oma inimeste toimetuleku ja turvatunde tagamine jätkusuutlikul viisil.

Eesti suurim väärtus on meie inimvara. Iga inimese võimed ja anded erinevad, kuid nad on meie ühiskonnale olulised. Meie ühine kohustus on tagada, et ühegi noore juurdepääsu haridusele, kaasa arvatud huviharidusele, ei piiraks tema elukoht, päritolu ega varanduslik seisund.

Siinkohal tahan rääkida Audru vallast. Mul on hea meel siin teie keskel olla. Eriliselt veel sellepärast, et meie SDE Pärnumaa piirkonna aseesimees teile kõigile tuntud lugupeetud pedagoog Ülle Haavasaar elab siin. Ja meie teine tubli naine Siiri Jõerand ütleb sotsiaaldemokraatlikest väärtustest kantud sõna sekka  valla juhtimisel. Volikogus on meie Anu Kurm ja Mercedes Merimaa. Kõik haritud head naised.

Audru mured ja rõõmud on tegelikult vägagi Eesti mured ja rõõmud: pole kõigile tööd, lasteaiakohti napib, samas asub Pärnu piisavalt lähedal, et naine ja mees saavad tööl linnas käia. Muretsema paneb, et Audru Keskkoolis ei avatud õpilaste puudusel 10.klassi. Teadagi meelitavad Pärnu gümnaasiumid valla noori linna kooli asuma. Kahju!

Sel suvel sain aru, kui ilus ja privaatne on ikkagi teie Valgerand. Käisin siin korduvalt ja nii mõnigi artikkel sündis just siinsamas merd ja laineid vaadates. Usun teie romantilise rannatee teostumisse. Olen veendunud, et paljud armunud inimesed tulevad  sellele teele jalutama.

Kui rääkida Audru valitsemisest, siis paljuski olete eeskujuks teistele. Valla suuremates külades on nii kool, lasteaed, rahvamaja kui ka raamatukogu, tegutsevad külaseltsid. Mul on hea meel, et te toetate huviharidust- on ju Audru vallas oma huvikool.

Mis tunnustamisse puutub, siis selle poolest eestlased teiste kultuurrahvaste seas eriti kuulsad pole. Vastupidi- kritiseerima oleme me mihklid, aga kiitusega kipume kitsid olema. Ent Audrus on teistmoodi- teie autasustate Aasta Õpetajat, Aasta Kultuuritöötajat, väärikad ja teenekad saavad Audru valla vapimärgi. Tublid olete!

Veelkord- head vabariigi aastapäeva. Elagu Eesti!