Marianne Mikko: euroliit survestab kvoodiga/ Äripäev 29.02.2012

Wednesday, 29.02.2012, 19:08 / SEISUKOHAD / RSS

Marianne Mikko on veendunud, et Põhjala riigid on edukad tänu kehtestatud kvootidele. “Oodata, kuni aeg asjad paika loksutab ehk loota evolutsioonile on tore, aga see ei toimi,” kõlab Mikko veendumus. “Sookvoodid on vahend millegi saavutamiseks. Vastasel juhul ruulib meie riigis ainult keskealine heteromees. See tähendab, et kohta pole noortel, vanadel ega naistel.”

Mikko istub riigikogu kohvikus, sööb suppi ja kiluvõileiba. Äsja on ta tulnud naistippjuhtide konverentsilt, kus rääkis enam kui sajale naisele, kuidas end ülekohtuste meesajakirjanike eest päästa.

Kui palju Euroopa Liidus üldse arutletakse, milline peaks olema naiste osakaal näiteks valimisnimekirjades?

Enam ei räägita sellest, et naised peaksid olema esindatud. Nüüd räägitakse juba võrdselt valituks osutumisest – mehi ja naisi pooleks. Kui valimisnimekirja esimese kümne hulgas on vaid üks naine, on järelikult üheksa kümnendikku mehed. Kui sul on valida üheksa mehe ja ühe naise seast üks kandidaat, on see ebavõrdne.

Kas Teie arvates õnnestuks naistel pääseda poliitikas otsustaja rolli, kui seadus reguleeriks nende arvulist suhet valimisnimekirjade tipus?

See võib olla nii. Selline seadus on Prantsusmaal ja Belgias. Kuid see võib olla ka juurdunud kirjutamata seadus nagu Põhjalas. Meie peaminister räägib küll Põhjalast, aga käitub nagu vene bojaar. Vene duumas on naisi sama palju kui riigikogus. Reformierakonna fraktsioonis on 29 mehe kõrval vaid neli naist.

Miks Te arvate, et peaminister seda ei tee?

See pole tema probleem, ta on mees.

Mida peaks siis peaminister võrdõiguslikkuse vallas tegema?

Möödunud aasta septembris pani 77 riigikogu saadikut valitsusele kohustuse välja töötada tegevuskava palgalõhe vähendamiseks. Viis kuud on möödas, kavast pole kippu ega kõppu. Kui ELis on naiste keskmine kaasatus börsiettevõtete nõukogudes 12 protsenti, siis Eestis on see number 7. Hiljuti riigikogus vastas sotsiaalminister Hanno Pevkur naisi börsiettevõtetes puudutavale küsimusele suhteliselt üleolevalt, et Eestile on kõige sobivam isereguleeriv süsteem.

Juhul kui Eesti laseb sellel isereguleerimise teed minna, mis siis saab?

Siis tuleb Euroopa Komisjonist meid kohustav mõte, mis räägib kvoodisüsteemist. Euroopa Komisjon juba survestabki liikmesriike mitmel moel. ELi eesistuja Taani pani ette rääkida takistustest, mis ei lase panna naisi börsiettevõtete nõukogudesse. Nõue, mis puudutab naistele ebaõiglast palgamaksmist, on Brüsselis eritähelepanu all. See on ka riigikogus tähelepanu all. Millegipärast Stenbocki majas tundub, et las nad Brüsselis jamavad.

Oletame, et tegevuskava pole ka aasta-kahe pärast. Kas EL saab meid selle eest trahvida?

Seda trahvide asja on keeruline öelda. Küll aga on olemas Euroopa strateegia 2020. Tööhõive kontekstis on liikmesriikidele kirjalikke märkusi tehtud. Nii või teisiti satume musta nimekirja, kui samas vaimus jätkame. Küsigem, kas Eesti mehest enam haritud naine on kogu oma potentsiaaliga Eesti majandusellu kaasatud? Selgub, et ei. Kui me ei käitu Põhjala moodi, siis vaadatakse meile lihtsalt otsa ja vangutatakse pead: ta on ikkagi Ida-Euroopast, ta pole asjadest aru saanud.

Kui võtame EFSFi või ACTA näite, siis valitsus üritab eesrindlikult täita kõiki ELi seatud kohustusi, vahel isegi parlamendiga aru pidamata. Mis siis selle võrdõiguslikkuse puhul takistab?

On asju, mille puhul oleme ülipüüdlikud. On asju, mille puhul ignorants on kõrvulukustav. Valitsus suhtub meie naistesse alavääristavalt. Järelikult on alavääristav suhtumine ka haridusse. Kui haritud naine ei pääse löögile ja talle ei tahetagi võimalust anda, siis tekib õigustatud küsimus, miks inimene peab end sellises riigis harima ja töötama, kui haridus nagunii sentigi ei maksa.