Marianne: sooline palgalõhe pole uduangerjas / Põhjarannik 15.04.2014

Monday, 15.04.2013, 13:41 / SEISUKOHAD / RSS

11. aprillil ehk 101 päeva hiljem sai Eesti naine kätte eelmise aasta palga, mille Eesti mees sai juba 31. detsembril. Kui Euroopa Liit tähistab võrdse palga päeva märtsi alguses, siis meie naised alles aprilli keskpaigas.

Eurostati soolise palgaerinevuse uuringu järgi hoiab Eesti jätkuvalt tagant poolt esimest kohta. Tõsi, aastataguse uuringuga võrreldes on toimunud väike edasiminek: kui möödunud aastal saime teada, et Eesti mehe ja naise töötasu erines 2007. aastal 31%, siis hiljuti avalikustatud 2010. aasta uuringu puhul on see näitaja 28%.

Mida ikkagi oma olemuselt kujutab see meie lehkav rahvuskala palgalõhe? Euroopa Liidus mõistetakse soolise palgalõhe all naiste ja meeste tunnipalkade erinevust. Hetkel on sooline palgalõhe Euroopa Liidus 16,2%. See number ei kätke erinevusi naiste ja meeste hariduses, töökogemuses, tööaja kestuses ega töökohtades. Euroopa Komisjoni analüüs lubab nende teguritega seletada umbes poolt palgalõhe suurusest. Väljaselgitamata palgalõhe üheks põhjuseks võib olla naiste diskrimineerimine tööturul.

Peaminister Ansipil on õigus, et Itaalias on palgalõhe väike. Sealne viieprotsendiline sooline palgaerinevus tuleneb Itaalia naiste madalamast tööhõivest. Nimelt eelistavad vähem haritud või kutseoskusteta naised miinimumpalga saamise asemel koju jääda, mistõttu on naiste osakaal tööjõu hulgas väike. Peaaegu olematu ehk vaid 2% on palgalõhe meiega suuruselt ja ajalooliselt taustalt sarnases Sloveenias.

Palgalõhet täheldatakse ka siis, kui tööjõuturul on palju osaajaga töötavaid naisi. Sellised riigid on Saksamaa ja Austria, kus palgalõhe on vastavalt 22% ja 24%. Oma mõju on ka palgakorraldusel. Vabamatest ja väiksemate piirangutega palgaläbirääkimistest võidavad reeglina mehed. Samas jäigemate palgasüsteemide puhul on erinevused meeste ja naiste palkade vahel tavaliselt väiksemad. Lühidalt – naised võidavad ametiühingutesse kuulumisest.

Eesti suure soolise palgalõhe üheks põhjuseks on meie tööturu eripära – naised on koondunud teatud erialadele või sektoritesse, kus palgad on keskmisest madalamad. Naised töötavad meil põhiliselt kultuuri-, meditsiini- ja haridusvaldkonnas. Statistikaameti järgi oli 2010. aasta hooldustöötajate keskmine tunnipalk (2,6 eurot) enam kui kolmandiku võrra väiksem lukkseppade tunnipalgast (4,1 eurot).

Paraku on meil ka juhtivatel kohtadel, sealhulgas Eesti börsiettevõtete nõukogudes naisi selgelt vähe. 11 börsiettevõttest vaid kolmes on naised enam-vähem euroopalikult esindatud. Üldiselt aga istuvad nõukogus laua taga tähtsalt pintsakud, nende seas ei ühtki kleiti.

Sellest hoolimata saatis valitsus nö pikale lainele Euroopa Komisjoni algatuse, mille järgi peaksid börsiettevõtte juhtorganid olema sooliselt tasakaalustatud. Aastaks 2020 peaks neis olema 40% naisi. Peaminister korrutas hiljuti sotsiaaldemokraatide arupärimisele vastates nagu katkine grammofon, et kvoote ei ole ega tule. Miks? Sest härra peaministrile ei meeldi kvoodid. Need justkui ahistavat. Selgusetuks jäi, keda täpsemalt, kas mehi või naisi.

Mida ikkagi teha, et palgalõhet vähendada? Valitsuse väljatöötatud ja Norra kuningriigi rahastatud soolise palgalõhe vähendamise tegevuskava (loe:teavituskava) on nõrk paber. Vaja on jõulisi samme. Näpunäiteid, mida teha, on sotsiaaldemokraatlikud naised MTÜ Kadri vahendusel juba kaks aastat pakkunud. Nii nagu alamaksustatud õpetajad ja meedikud tulid tänavale protestima, on ka kadrid eri parteide ja organisatsioonide naisi koondanud, et Eesti naise võrdse palga päeval meelt avaldada.

Nagu üle-eelmisel nii ka eelmisel ja sellelgi aastal oleme vormistanud valitsusele kirjaliku petitsiooni. Oma märgukirjas juhime tähelepanu palgalõhele kui Eesti ühiskonnas hädasti lahendamist vajavale probleemile. Esiteks tuleb täielikult ellu rakendada soolise võrdõiguslikkuse seadus. See ligi kümme aastat tagasi vastu võetud seadus kohustab tööandjat koguma soopõhiseid tööalaseid statistilisi andmeid, mis võimaldaks jälgida ja hinnata võrdse kohtlemise põhimõtte järgimist töösuhetes.
Andmete kogumise korra ja andmete loetelu pidi kehtestama valitsus oma määrusega. On lubamatu, et see kohustus on tänini täitmata. Ja kus on seaduse järgi ette nähtud soolise võrdõiguslikkuse nõukogu? Lihtne järeldus – valitsus eesotsas valitsusjuhiga peab ennast seadusest kõrgemalseisvaks.

Teiseks, avaliku sektori palgad peaksid muutuma täielikult avalikuks. Ei saa aru, miks rahandusministril on selline sõnajõud! Jürgen Ligi väitel on ennekuulmatu muuta avaliku sektori palgad 100% läbipaistvaks.

Eesti naised tahavad hoopis, et täpselt sama töö eest saaks nii mees kui naine täpselt sama palka. Seda, mis fikseeriti rohkem kui 50 aastat tagasi ja millel baseerub Euroopa Liit oma Rooma lepinguga. Alustagem palkade avalikustamist just rahandusministeeriumist, mida juhib Euroopa kuulsamaid ja loodetavasti valgustatumaid rahandusministreid.
Kolmandaks, aeg on sealmaal, et börsiettevõtete nõukogude 40% teemast tuleb edasi minna. Eesti naise võrdse palga päeva puhul rääkigem Maarjamaa kontekstis riigiettevõtetest. Valitsuse tähelepanu tuleb juhtida naiste alaesindatusele riigile kuuluvate ettevõtete juhatustes ja nõukogudes.

Kes siis veel, kui mitte riik ei peaks sootundlikkusega eeskuju näitama. Härra peaminister ja härrased ministrid, käärige käised üles ja asuge seadust täitma, selle asemel, et palgalõhet tuima näoga tunnistada!