Kukk või kana? Ei, tasakaalus ühiskond / Õhtuleht 7.01.2013

Monday, 07.01.2013, 11:44 / SEISUKOHAD / RSS

Ütlen ausalt, et keeran teleka kinni, kui näen debattides ainult pintsakuid, ja vahetan raadiokanalit, kui kuulen, et ühiskonna elu üle targutavad ainult meeshääled. On täiesti uskumatu, kus Eesti XXI sajandi teisel kümnendil oma soolises arengus paikneb. Patroneeriv patriarhaalsus tammub nagu kana takus. Hangunud eestimeelne mõte asub ikka sellessamas Euroopas.

Viimased paar aastat palgalõhe probleemiga tegelnuna jõuan ma ikka ja jälle küsimuse juurde, miks tublid eestlannad paiknevad ühiskonnas madalamal astmel kui meie mehed. Miks kõrgemini haritud naised saavad kolmandiku võrra vähem töötasu? Mis on viltu Maarjamaal?

Ei lasta riigikokku

Kui kõigile nendele küsimustele saaks üheselt vastata, siis võiks end rahulikult tunnistada universumi presidendiks. Ma ei pretendeeri sellele tiitlile. Aga vastuseid tahaks teada küll. Veel parem – häid lahendusi. Isegi mitte mitmuses. Lepiks tegelikult ainult ühe hea lahendusega, mis meie elu siin tuulisel maakamaral edasi viiks.

Kuidas ma tasakaalu pooldava poliitikuna ka ei vaataks või vaeks, ikka kipun jõudma ühte ja samasse punkti. Paremat kui sookvoot kas siis riigi või ettevõtte juhtimise puhul ma välja ei mõtle. See ühtib ka Euroopa Komisjoni aseesimehe Viviane Redingu nõudega, et börsiettevõtete nõukogudes olgu 40% naisi.

Eesti valitsus koos kaheksa ELi liikmesriigiga kuulub uhke põikpäisusega selle ettepaneku vastaliste hulka. Samas tuleb tunnistada: Eesti mõte soolises vallas on mõneti edasi arenenud. Enam pole ühiskonnas avalikku ilkuvat suhtumist naistesse. Mäletan, kuidas käitusid meesautojuhid naissoost roolikeerajate suhtes veel paarkümmend aastat tagasi. Aga ka hajameelne mees võis foori taga uneleda ja «rohelise» süttimisel mitte kohe kärmelt gaasi vajutada. 80ndate lõpul pidid naised alatasa kuulma trükimusta mitte kannatavaid sõimusõnu oma sõiduoskuse kohta. Seda nüüdses liikluspildis enam ei ole.

Naisminister nagu kuuvarjutus

Kui tänav on rahulikult euroopalikuks pööranud, siis ei saa sedasama väita parlamendi ega valitsuse kohta. Viimane on nii lootusetult ajast maas, et sellest kohe ei soovikski kirjutada. Naisministrid on Stenbocki majas nagu kuuvarjutus. Mitte et nad valitsuskabinetis kohal ei käiks, neid lihtsalt polegi praegu rohkem kui üks.

Riigikogu on ikka seesama teema variatsioonidega. Teema nimi on «kakskümmend kaks, viimane taks». Number aga selles meloodias ei tähenda vanust, vaid seda, kui palju naisi osutub valituks parlamenti. Muidugi pole parteide meestest koosnevad tagatoad saatanale kolme tilka verd andnud ja vanakuradilt nõudnud, et nii oli, on ja jääb. Ent kogu iseseisvusaja vältel pole üle viiendiku naisi riigikogu 101 kohale lastud.

Tõmblukuga valimisnimekiri

Miks ma kasutan konstruktsiooni «pole lastud»? Sellepärast, et Eesti erakondade valimisnimekirju vaadates kohtad ikka ja jälle sedasama põhimõtet, kus mehed on nimekirja ülemises otsas, naistele jääb kesk- ja lõpuosa. Valija pole loll, et ta hakkab valima üldnimekirja nr 81 või siis valimisringkonna nimekirja üheksandat. Sellisel positsioonil võib paikneda kuldaväärt inimene, aga riigikokku ta ei pääse mitte mingi nipiga.

Vaid sotsiaaldemokraatidel on mustvalgel kirjas põhimõte, et valitavatesse organitesse peab saama valitud mõlemast soost inimesi, aga mitte vähem kui 40%.

Sotsiaaldemokraadid kui euroopalik partei on aru saanud, et ilma naiste aktiivse osaluseta pole ühiskond terviklik. Pealegi on see majanduslikus mõttes raiskamine, kui kõrgemini haritud ressurss on riigi ja ettevõtte juhtimisest kõrvale jäetud/tõrjutud. Üpris nõder on uskuda, et üks sugu suudab asendada ema ja isa ühekorraga. Miks siis peaks uskuma, et riik on heades kätes, kui ta on ainult meeste kätes.

SDE eesmärk on sooneutraalne kvoot 40%. Omaette küsimus on, kuidas seda saavutada. Üks kõige kiiremini eesmärgile viivaid teid on valimisnimekirjade koostamine naised-mehed vaheldumisi ehk nn tõmbluku põhimõte. Kui ettevõtlike naiste organisatsioon BPW kutsus novembris parteisid üles «tõmblukku» järgmistel valimistel kasutama, siis SDE kirjutas sellele koostöömemorandumile alla. Nagu ka kolm ülejäänud parlamendis esindatud parteid.

Ah jaa, kuidas suhtuda «kvoodinaisesse»? Täpselt samamoodi nagu praegusesse kvoodimehesse. Küsigem, miks alla 900 hääle saanud kvoodimeestele ei ole alandav, et neid nende soo tõttu eelistatakse ja erakonna valimisnimekirja etteotsa pannakse?

Kas pole alandav võtta ära koht kõrgemalt haritud ja erialaliselt kompetentsemalt ning rohkem hääli saanud naiselt? Pole ühegi kvoodimehe suust kuulnud, et ta tunneb end alandatuna. Seega, kui pole kvoodimehel muret, miks peaks siis kvoodinaine muretsema. Mina isiklikult võin vabalt olla kvoodinaine. Probleemi pole.