Marianne Mikko: 3:0 demokraatia kahjuks / Delfi 27.02.2014

Monday, 03.03.2014, 09:05 / SEISUKOHAD / RSS

Demokraatial on rida parameetreid, mis annavad tunnistust demokraatia sügavusest. Näiteks kuivõrd on ühiskonna liikmed kaasatud otsuste langetamise protsessi. Ehk otsesõnu küsides, kas parlament kujutab läbilõiget ühiskonnast, keda ta peaks esindama.

Kui otsustajate hulgas oleksid mehed ja naised võrdsemalt esindatud, siis ei kehtestaks valitsus vaesuse leevendamiseks ja abivajajate narrimiseks vajaduspõhist peretoetust suurusega 9 eurot ja 59 senti kuus. Ka viimased kümme aastat kehtinud 19 eurosest lapsetoetusest on nüüdseks saanud pesuehtne mõnitamine, mida vaid osa meespoliitikuid peab hiiglatoredaks läbimurdeks sotsiaalpoliitikas. Euroopa vaatab aga murelikult pealt ja vangutab kurvastusega pead.

Eesti kujutab endast riiki, kus naiste ja meeste osakaal on naiste kasuks. Eestis elab 54 protsenti naisi ja 46 protsenti mehi. Kui aga vaadata, mismoodi meie naised ja mehed on riigikogus esindatud, siis antud proportsioon jahmatab. Eesti enamust esindab parlamendis vähemus! Meie naiste poolt domineeritud riigis eksisteerib parlament, kus 80 protsendi ulatuses ruulivad mehed. Selline jõudude vahekord iseloomustab mitte ainult praegust riigikogu koosseisu, vaid selline ebaõiglane suhe on valitsenud terve taasiseseisvumise aja.

Nagu öeldud – demokraatiat iseloomustab ühe parameetrina naiste osakaal parlamendis, mis Eesti puhul on ebaproportsionaalselt väike. Eesti olukorda annab parandada üsna lihtsa meetodi abil ja päris kiiresti. Selleks pole tarvis muud kui poliitilist tahet, aga seda eranditult kõikidelt parteidelt. Nimelt tuleb muuta valimisnimekirjade koostamise põhimõtet. Jutt käib nn triibulistest nimekirjadest, mille puhul paiknevad naised ja mehed valimisnimekirjas vaheldumisi.

Belgia parlamendis oli veel 20 aastat tagasi naisi kõigest 13 protsenti. Belglased said aru, et Euroopa Liidu keskpunktis on selline olukord talumatu. Parteide üleselt kehtestasid Belgia poliitikud põhimõttelise otsuse triibuliste valimisnimekirjade kohta. Ja seda mitte lihtsalt, et mehed-naised paiknevad vaheldumisi, vaid sedavõrd radikaalselt, et nimekiri on täpselt nii pikk, kui palju on mehi ja naisi. Ehk nimekirjad on otsast lõpuni “triibulised”. Selle tulemuseks on, et kahtede üldvalimiste järel on valitud Belgia parlamenti 33% ehk siis üks kolmandik naisi.

Eesti naisorganisatsioonid on ühel meelel: Eesti vajab parlamendis paremat naiste esindatust. Poolteist aastat tagasi kutsus Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsioon meie parteide esindajad kokku allkirjastama “triibuliste valimisnimekirjade” kokkulepet. Kõik neli parlamendierakonda olid esindatud. Keegi ei tõrkunud tol hetkel allkirja andmast.

Hiljutisel Eesti Naisühenduste Ümarlaua 10. aastapäeva üritusel tõstatasid naised taaskord “triibuliste” nimekirjade küsimuse. Kas naised võivad olla kindlad, et erakonnad ikka järgivad “triibuliste” nimekirjade põhimõtet? Seda enam, et just äsja fikseeriti “triibuliste” nimekirjade põhimõte Tuneesias. Kui islamimaal on see võimalik, siis loodetavasti on see reaalne ka Euroopa Liidu liikmesriigis Eestis.

Mida vastata? Kohalikud valimised on läbitud. Sajaprotsendiliselt triibulisi nimekirju ei pannud välja paraku ükski Eesti erakond, sest „põhjuse leiab alati”. Et aga taganemistee ära lõigata, panen parteidele ette täita oma naistele antud lubadus. Ees ootavad europarlamendi valimised, aasta pärast on üldvalimised.

Väga selget sõnumit sisaldas SDE 2011. aasta valimisprogramm, mis seadis eesmärgiks, et kõigis esinduskogudes on ühe sugupoole esindajaid vähemalt 40 protsenti. Seega on sotsiaaldemokraatidel lõppeesmärk kirjas. Nüüd on ka sotsidel käes tõe hetk, mille puhul valijatele konkreetselt näidata, kuidas seda sihti saavutada. Kõige kiirem ja arusaadavam tee on valimisnimekirjades paigutada mehed-naised vaheldumisi, mille puhul on suur võimalus, et paljud naised osutuvad ka valituks.

Ah et, valija lihtsalt ei vali naisi? Valib ikka küll, kui erakonnad lõpetavad nimekirjadega trikitamise. Sest just valimisnimekirja koostamisest sõltub, kas naisi tuleb või ei tule rohkem poliitikasse. Kui ikka erakonna kümne esimese nime hulgas on mehed ja naised pooleks, siis on naiste võimalus osutuda valituks kordi suurem kui siis, kui kümne esimese hulgas on ainult üks naine. “Triibulise” nimekirja puhul võib vabalt juhtuda seegi, et just mehed valivad naisi. Ent veelkord – selleks peab valitsema erakondades hea tahe.

Lõpetuseks – Eesti naiste haridustase on kõrgem kui meestel. Arulage on oodata nö evolutsiooni, kui kasutamata inimressurss on siinsamas terekäe ulatuses. Tarkade naiste tulekuga võidab kogu ühiskond. Kaasa arvatud mehed. Siis tehkem seda!