“Tiibet ei ole üldse peateema.”
Friday, 18.07.2008, 03:14 / SEISUKOHAD / RSS / AVALDA ARVAMUST / TRACKBACK
Tere hommikust, siin Peking. Kell on saamas kaheksa. Oleme nüüdseks veetnud Hiinas juba paar-kolm päeva ja esmamuljed on vastuolulised.
Selge on see, et praegune ajahetk (ehk et olümpia on ukse ees) ei ole parim saamaks Hiinast objektiivset pilti. Vägisi joonistub sarnasus Moskva olümpiamängudega, mil särava fassaadi taga oli peidus kõik, mis „ei sobinud“.
Tiibeti küsimus on ebamugav paljudele, kellega seni kohtunud oleme. Mul on tunne, et Tiibetist ja dalai-laamast kõneldes kostub mõnede hiinlaste hääles teatav üleolekunoot. 16. juulil külastasime Hiina Rahvavabariigi Rahvusvaheliste Suhete Instituuti. Muide, see organisatsioon on võõrustanud mitmeid maailma tipp-poliitikuid, nagu näiteks Bill Clintonit, Helmut Kohli, Henry Kissingeri ja Margaret Thatcherit.
Kohtusime ka instituudi juhi Yang Wenchagiga, kes rõhutas, et Euroopa ja Hiina vahelistes suhetes ei ole Tiibet üldse peateema. Ometi aga oli kogu õhtusöögi ajal pea ainsaks jutuaineks nimelt Tiibeti küsimus. Sellistes informaalsetes õhkkondades tundub, et teema on hiinlaste jaoks valuline. Näiteks europarlamendi resolutsioonidesse suhtutakse kui riigi siseasjadesse sekkumisse. Umbes et „miks me peame teile aru andma?“ või midagi sellist.
Poolsosinal küsitakse, miks me Hiinat ei mõista. Räägitakse, et 1959 aastast alates on Tiibet majanduslikus mõttes väga palju arenenud, tehtud on häid reforme ning Peking on neid toetanud. Kortsutatakse kulmu Lhasa põikpäisuse peale. Taaskord oli mu peas meenutus Nõukogude Liidust. ENSVLile anti nö majanduslik autonoomia, leib oli ju laual. Moskva ei mõistnud, miks oleme nii „põikpäised“…
Muuseas, tähelepanuväärne on asjaolu, et ei Euroopa Liit ega ka dalai-laama räägi Tiibeti iseseisvusest, vaid suuremast poliitilisest autonoomiast. Mulle tundub, et praegusest suurema poliitilise autonoomiaga ollakse põhimõtteliselt nõus. Ometi kostub kõikjal toosama kõrkus dalai-laama ja Tiibeti suhtes.
Mõnede ametnikega kohtudes oli õhus teatavat pinget. Nenditi küll, et Tiibet võiks tõepoolest olla senisest autonoomsem, ent seda olevat väga keeruline saavutada. Huvitav seisukoht.
Igatahes tundub mulle, et kuigi dalai-laamaga suheldakse jälle, ei paista Hiina just ülemäära aktiivne pool olema. Esimeste kohtumiste taustal ei näi küll hiinlased kiirustavat sellega, et dalai-laama naaseks Tiibetisse.
Nüüd aga ootab ees uus päev huvitavate kohtumistega. Juba täna õhtul istume rongi, mis sõidab Tiibetisse.