Marianne Mikko: Eesti julgeolek on tagatud nagu ei kunagi varem

Thursday, 11.09.2014, 22:52 / SEISUKOHAD / RSS

Ütlesin 11. septembril (2014) riigikogus peetud julgeolekupoliitilisel arutelul, et Eesti julgeolek ei ole kunagi varem nii hästi kaitstud kui pärast äsjast NATO tippkohtumist. Altpoolt leiab kõne lindistuse ning täispika teksti.
 

 
Lugupeetud eesistuja! Austatud kolleegid! On tõsi, et Eesti julgeolek pole kunagi varem nii hästi kaitstud kui pärast Ameerika Ühendriikide presidendi Barack Obama visiiti Tallinnasse ja eriti Walesis toimunud Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) tippkohtumist. Aega 3.–5. septembrini, kolme päeva aastal 2014, võiks pidada ajalooliseks hetkeks, mida meie järeltulijad võiksid jääda mäletama.

22 aastat tagasi tegi Prantsusmaa tollane president Francois Mitterrand oma IV astme vähihaigusega riigivisiidi taasiseseisvunud Eesti Vabariiki. See polnud juhus, et 1992. a kevadel ja just Prantsusmaa liider väisas Eestit. Tollase riigivisiidi tähendus oli sümboolne. Eestisse tuli ju üks Euroopa Söe- ja Teraseühenduse loojaid ja üks kahest Euroopa Liidu juhtiva riigi esindajast. Prantsusmaa president austas oma tulekuga Eestit sellepärast, et anda ühemõtteline signaal: meie riik on oodatud Euroopa vaba turumajandusega demokraatlike õigusriikide hulka. Me oleme Euroopa Liidu liikmesriik juba 10 aastat. 10 aastat oleme me ka NATO liige. Kui Euroopa Liitu oli Eesti vägagi oodatud, siis NATO puhul oli kõhklusi ja kahtlusi mitmelgi. Ikka seesama igale eestlasele tuttav vana viis, et ei tea, mida Venemaa küll võiks arvata. Kas ikka tasub ärritada Kremlit? Kas Balti riigid on tõepoolest kaitstavad? Esimese hooga Eestit ei kutsutud alliansi ridadesse NATO Madriidi tippkohtumisel 1997. aastal, nagu Visegrádi kolme riiki – Tšehhit, Ungarit ja Poolat.

Kaugel sellest. Madriidi tippkohtumise lõppdokumendist, deklaratsioonist saab välja lugeda meid üleüldse väga kaude: Balti regiooni riikide tahe Venemaaga alustada – kui mitte sõbrasuhteid, oli siis vähemalt strateegilist partnerlust, mille tulemuseks, nagu kaitseminister ütles, oli NATO–Venemaa nõukogu – oli sedavõrd suur, et nimetada Eestit, Lätit ja Leedut õigete nimedega NATO tippkohtumise lõppdokumendis oli justnagu kohatu. Kui poleks olnud Põhjala riike, eriti Islandi meelekindlust, siis oleks vaat et juhtunud, et isegi Balti regioonide riikide konstruktsioon oleks Madriidi tippkohtumise deklaratsioonist välja jäänud.

Aga küllalt ajaloolisest tõest tänasesse. NATO Walesi tippkohtumise eel 2014. aasta kevadel olime oma allianssiga jõudnud sellesse punkti, et partnerlus Venemaaga on muutunud kibedaks mälestuseks. Pärast Krimmi annekteerimist ja agressiooni Ukrainasse nimetavad nii NATO tsiviil- kui ka militaartiiva juhid Venemaad vastaseks. Kanguselt järgmine termin võiks olla “vaenlane” ja siis tähendaks see ühtlasi sõda. NATO, nagu teada, on kaitse- ja mitte ründeorganisatsioon, sellele viitas ka meie kaitseminister Sven Mikser. Korduvalt on rõhutatud NATO peakorteris ja maailmale öeldud, et me oleme Venemaa suhtes sõbralikud, aga samas ka seda, et kui vaja, siis ründaja saab NATO-lt õppetunni, mille kordumist ta eales ei soovi.

Artikkel 5 tähendab ikka ja jälle meelde tuletades seda, et rünnates ühte allianssi liikmesriiki, saab ründaja vastulöögi NATO-lt tervikuna. Kollektiivkaitse artiklit nimetas USA president Barack Obama siinsamas Tallinnas murdumatuks ja igaveseks, millel rajaneb NATO olemise loogika. Artikkel 5 on vankumatu põhimõte, selles ei pea keegi kahtlema. Walesi tippkohtumise eelõhtul Tallinna külastanud Ameerika Ühendriikide presidendi visiiti ei tohi ei ala- ega ülehinnata. Reaalsus on see, et maailma sõjaliselt võimsaima riigi presidendi kingitus Ämari treeningkeskuse kujul annab selge teadmise ja sügava kindlustunde, et liitlasväed on jätkuvalt kohal. Nendele, kelle põhiküsimuseks on NATO baaside kohalolu, siis jätkuv kohalolek tähendab just sedasama, mida tavakodanik mõistab baaside all. Nii et me saime NATO Walesi tippkohtumiselt kinnituse, et liitlased aktsepteerivad Liitlased aktsepteerivad meie ingliskeelset kolme P nõuet. Walesi tippkohtumise lõppdokumendiga on tagatud nii presence – kohalolek, preoperating – eelpositsioneerimine kui ka planning – plaanid. Ja seda mitte kusagil teksti lõpus, vaid 104-st artiklist koosneva tähtsa dokumendi esimestes peatükkides. Wales sätestas tugeva heidutuse ja see on, sõbrad, väga tugev sõna.

Nii nagu kaitseminister oma ettekandes rääkis, siis Eestile nii oluline ja valus küberrünnaku teema oli Walesi tippkohtumisel samuti arutluse all. Küberrünnakule vastamine on osa NATO kollektiivkaitsest, aga artikkel 5 rakendamist otsustab NATO iga küberrünnaku juhtumi korral eraldi. Eesti jaoks, nagu ka Läti, Leedu ja Poola jaoks, on ülioluline, et Walesis kinnitasid 28 liitlasriigi liidrid valmidust luua VHRJTF – Very High Readiness Joint Task Force. See NATO väga kõrges valmisolekus reageerimisüksus suudab end koguda kuni 48 tunni vältel. Nimetatud üksus maandub ja maabub NATO idapiiri riiki, kus teda ootab eelpaigutatud varustus ja toetab infrastruktuur ning teeb seda, mida nimetatakse maailma parimaks kaitseks. Daamid ja härrad! Sellisele üksusele on seitse päeva tagasi alus pandud. Nagu ma sotsiaaldemokraatide nimel oma kõnet alustasin, nii ka lõpetan. Eesti julgeoleku on tagatud nagu ei kunagi varem.

Eesti iseseisvus on vankumatu.

Aitäh!

Tags: artikkel 5, julgeolek, kõne, mitterrand, nato, riigikaitse, sotsiaaldemokraadid, wales