Meenugu meile meie paadipõgenikud

Saturday, 16.04.2016, 23:02 / SEISUKOHAD / RSS

Kui ma eile istusin arvuti ees, küsis mu armas abikaasa, millega ma tegelen. Vastasin, et tegelen pagulasteemaga, et osaleda ühel väitlusel. Mu mees pani mulle südamele, et ma räägiks tingimata ka tema isast.

Peteri isa oli 12aastane, kui ta pidi veerandtunni vältel otsustama, kas minna või jääda. Tema, teismeline poiss langetas eluotsuse. Teda juhtis tunne, et ta pigem läheb oma vanema õega üle tormise mere kui jääb Pärnumaale sugulaste juurde.

Minu mehe isa paat hulpis sügistormises Läänemeres, üle noatera jõuti pärale. Mitu korda oli surm silme ees. See reis tundus lõputu õudusunenägu. 1944. aasta septembris maabus Gotlandile kümneid tuhandeid eestlasi.

Rootsi Kuningriik polnud taolise paadipõgenike tulvaga eales varem kokku puutunud. Sõjajalust põgenenud eestlased võeti vastu. Rootslased näitasid üles head tahet. Eestlastel lubati jääda Rootsi pinnale.

Põgenike hulgas oli igasuguse taustaga inimesi: kõrgharitud intellektuaale, lihtsaid rannakalureid, mehi-naisi-lapsi. Kõik pidid uue olukorraga kohanema. Tähtis on aga üks- vastuvõtjate rootslaste jaoks oli see samavõrd uus olukord nagu oli seda kodumaalt ummisjalu põgenenud eestlaste jaoks.

Pole keeruline taibata, miks ma seda jutustan. Ajalugu kordub. Seekord sedapidi, et oleme ise, eestlased vastuvõtva maa rollis. Midagi uut pole päikese all. Nüüd seisab meie ees küsimus, kuidas me käitume?

Kas me näeme sõjapõgenikes teise nahavärvi ja usutunnistusega võõraid, kelle ees me sulgeme ukse või me austame ja järgime rahvusvahelist õigust, mille põhjal on demokraatlikul õigusriigil, pealegi ühiseid väärtusi jagaval Euroopa Liidu liikmesriigil, moraalne vastutus nagu ka kohustus aidata sõjapõgenikke.

Aasta tagasi olime me lihtsalt Euroopas uut olukorda eiravad õpilased matemaatikatunnis. Poliitikute retoorikas oli põhikohal kvooditeema ja võitlus kvootide vastu. Me võitlesime Brüsseliga. Tegelikult me varjasime oma oskamatust probleemi tuuma näha. Eriti aga ära tunda inimtragöödiat.

Need kuud on kaotatud kuud. Poliitilised jõud, kes üle Euroopa üksteiselt rahvusluses mõõtu võtavad, mobiliseerisid end kiiremini kui traditsioonilised poliitilised parteid. Küüniliselt valitud lausetega asuti rahvast heidutama. Peab tunnistama, et üksteiselt laenatud võtteid ja mõtteid kasutades, on suudetud päris korralik veelahe Maarjamaal tekitada.

Leian, et pagulasprobleem Eestis ja Eestiga seoses pole tähtsaim ühiskonna probleem, igatahes mitte suurim mure. Eesti inimestes tekitatud hirm on aga seda küll. Hirmul on teadagi suured silmad. Mina väidan, et teeme silmad ja kõrvad lahti. Oleme avatud südame ja mõistusega rahvas. Kuulame oma Rootsi sugulasi. Neid, kellel on jutustada oma lugu Läänemerel ekselnud paadist. Meile hiljuti saabunud seitse sõjapõgenikku ega ka 500 saabuvat ei võta eestlaselt ära ei tööd ega leiba. Nagu värskest KAPO aastaraamatust selgus, ei moodusta pagulased meile julgeolekuohtu, küll aga Euroopa Liidu lõhenemine.

Tags: debatt, euroopa, migratsioon, paadipõgenikud, põgenik, rootsi, sõda