Rahvas soovib soolist palgalõhet vähendada
Wednesday, 29.10.2014, 19:03 / SEISUKOHAD / RSS
Tõepoolest, värske 2013. aasta soolise võrdõiguslikkuse monitooring väidab, et 92% vastanutest tahab, et võrdse töö eest saaksid naised ja mehed samaväärset palka. See on meie, SDE 2011. aasta valimisprogrammi üks viiest prioriteedist, millele on rahvas oma täieliku toetuse andnud. Tähtis on rõhutada, et nii vastasid inimesed soost sõltumata. Ja oluline on ka see, et selliseid väga suure künnisega monitooringuid (1500 vastanut) tehakse vaid üle nelja aasta.
Sotsiaaldemokraatidel on põhjust rõõmustada viimase monitooringu üle üldiselt. Tooksin välja paar olulist suundumust, mis minu meelest näitab, kuidas meie soolise võrdõiguslikkuse poliitika on ühiskonnas positiivselt vastu kajama hakanud. Kui veel neli aastat tagasi arvasid pooled vastanuist, et lapsi füüsiliselt karistada on normaalne, siis 2013. aasta monitooring näitas selgelt, et vaid neljandik lubab lapsele rihma või vitsa anda. Sellise küsimuse olemus on tegelikult laiem ja mitte pelgalt lapsega seotud. Sest sealsamas küsiti jätkuküsimusena ka elukaaslase füüsilise korrale kutsumise kohta.
Naisepeksu peab õigeks 10% vastanuist.
Huvitav on, et kui rusikate kasutamises pole 1/10 vastanud eesti meeste meelest midagi imelikku, siis vene meeste hulgas on see number kaks korda suurem ehk 21%. Tähtis on samas see, et 77% vastanud inimestest arvas, et peretüli korral peab sekkuma. Seega on kummutatud müüt, et perevägivald on tabu-teema. Meie erakond on alati alla kriipsutanud, kui tähtis on võidelda naiste vastu suunatud vägivallaga kitsamalt ja perevägivallaga laiemalt.
SDE 2011.aasta valimisprogrammi soolise võrdõiguslikkuse peatükk väitis, et Eesti poliitikas peab olema esindatud vähemalt 40% alaesindatud sugu (loe: naisi). Seesama mõte on meie poolt sisse kirjutatud ka koalitsioonileppesse. Seal saab seda lugeda väitena, et ka Reformierakond seisab selle eest, et Eesti valitsemine peab olema sooliselt tasakaalus nii kohalikul kui riigi tasandil.
Värske monitooring toob välja sotsidele meelepärase statistika: 62% vastanud naistest tahab, et Eesti poliitikas
oleks rohkem naisi. Meeldetuletuseks, 2009. aasta monitooringus soovisid vaid pooled naised, et naised peaksid poliitikas olema rohkem esindatud. Naiste mõtte küpsus ja areng on igati tervitatav. Seda mitmel põhjusel. Üks neist on seotud tobeda müüdiga nagu naine ei valivat naist. Muide, valib väga meelsasti, kui aga parteid pakuksid mehed-naised vaheldumisi valimisnimekirja.
SDE muutis oma valimiskorda suvel nii, et me võime rääkida enam-vähem „triibulisest“ valimisnimekirjast. Üldnimekirjas peab ju olema iga kümne hulgas vähemalt neli naist. Ringkonnas aga kehtib üldjuhul printsiip, et valimisnimekirja esimesed kaks on erinevast soost.
Ühelgi teisel erakonnal sellist mustvalgel kirja pandud põhimõtet vastu panna pole. Miks ma sellest kirjutan? Olen tavakadrina ning ka PES Women juhatuse liikmena püüdnud seista naiste väärtustamise eest. See on olnud aastaid üpris okkaline tee, aga antud ajahetke silmas pidades enam mitte lootusetu palverännak. Nagu paljud on mind korduvalt ütlemas kuulnud, kordan siingi üle: meie ühiskonna eripära seisneb selles, et eesti naine on enam haritud kui eesti mees. Kui me hoiame targa eemal valitsemisest ja laseme juhtida oma riiki pelgalt keskealisel heteromehel, siis kanname kaasvastutust oma maa ja rahva suundumisel ummikteele.
Meie majandus-poliitiline raiskamine peaks lõppema lihtsate tegudega: naistele ja meestele võrdväärse töö eest võrdne palk. Nagu ka poliitikas naised meeste kõrval võrdselt esindatud. Nii lihtne ongi. Soolise võrdõiguslikkuse monitooring soosib meid ja meie tahtmisi igati. Muutkem siis Eesti olukord juba järgmise aasta valimistega. Me suudame, kui me tahame.
Tahtkem!
Tags: palgalõhe, soolise võrdõiguslikkuse monitooring, valimisnimekirjad, võrdõiguslikkus